Udused varahommikud rabas, auravad jõed ja järvesilmad või õhus rippuvad peened uduviirud tekitavad sageli ilusaid tundeelamusi. Siiski ei pruugi udu igas olukorras meeltmööda olla: nõnda võib see ilmanähtus palju tüli teha või lausa ohtlikke olukordi tekitada autojuhtidele ja meremeestele.
Väga üldiselt võiks udu kohta teisiti öelda, et tegu on maapinda puudutava pilvega – nende kahe nähtuse teke on põhimõttelt väga sarnane. Enamasti tekib udu aluspinnalähedase kihi jahtumise tõttu, kui õhus olev veeaur saavutab küllastatud oleku, s.t. õhutemperatuur langeb alla kastepunkti. Tavaliselt koosneb udu kuni 0,05-millimeetrise läbimõõduga piiskadest; nendelt osakestelt hajuv kiirgus annabki udule valkja värvuse.
Erisugused udud. Meie esivanematel oli ilmanähtuste, sealhulgas udu kohta üksjagu ütlemisi, näiteks pidavat jaagupipäeva udu kuulutama head kartulisaaki; sügisene udu tähendama sooja, kevadine udu aga külma; kui udu langeb, pidavat tulema kuiv, kui udu tõuseb, siis tähendavat see vihma jne. Sageli oli kombeks kokku seada värsse, mis ilmaolusid hästi ja lihtsalt selgitasid. Sestap võiks ka siin udude tekkepõhjusi värsivormis kirjeldada:
Kui päike läheb magama,
siis udul aeg on ärgata,
ta tõstab vaikselt oma pea
ja laotab loori üle maa.
Nõnda saab kõige paremini kirjeldada kiirguslikku ehk radiatsioonilist udu, mis on õigupoolest nn. kohalik udu: tekib öösel kiirgusliku jahtumise tõttu; eelduseks on peaaegu selge öö, nõrk tuul ja piisav niiskus maapinna lähedal. Sedasorti udu hajub tavaliselt mõne tunni jooksul pärast päikesetõusu.
Temperatuuri ööpäevane suur kõikumine soodustab kiirguslike udude teket, mistõttu on neid Eestis tihti kevadel ja sügisel sisemaal, kõige sagedamini orgudes ja soistes paikades.
Jäävaba mere kohale kiirgusudu ei arene, kuna seal on temperatuuri ööpäevane kõikumine väga väike.
Hoopis teisiti tekib udu järgneva salmi sees:
Küll meil oli kena tali,
äkki tuli tuul, mis oli vali,
ennäe imet, udu kaasa tõi
ja vihm see kogu lume ära sõi.
Sellisel juhul on tegu Eestis kõige levinuma advektiivse ehk sisserännanud uduga, mis ilmub, kui niiske ja soe õhk liigub külmema aluspinna kohale. See on ududest tihedaim ja püsib kõige kauem: võib kesta isegi päevi. Udu sagedus ei olene sellest, kas on öö või päev. Kuna advektiivse udu teke eeldab õhu liikumist ühest paigast teise, on esialgu vajalik tugevam tuul, mis tasapisi nõrgeneb – see juhtub madalrõhkkonnaga seotud sooja frondi järel ehk tsükloni soojas sektoris. Sedalaadi udu teket ja liikumist saab hõlpsasti jälgida ilmakaartidelt, üksiti on seda kiirguslikust udust palju kergem prognoosida. Seevastu raskendab advektiivne udu oma pika paigalpüsimisega eriti lennu- ja laevaliiklust.
Hiliskevadel on meri külmem kui maa. Sel ajal liigub õhk mandrilt merele ehk rannikualadel – tekib advektiivne udu. Ühtlasi tekib udu siis, kui õhk liigub soojema merehoovuse kohalt külmema kohale. Mere puhul ongi suurem osa ududest advektiivsed.
Väga sageli on aga kaks udu koos:
Kui on saabund hilissügis,
tsüklon hiilib vargsi ligi,
uduhõlmad lahti lööb,
pinnas jahtub, kui on öö.
See advektiiv-radiatsiooniliseks uduks nimetatav ilmanähtus tekib, kui soe õhk valgub külmemale aluspinnale ja hakkab kiirelt jahtuma, mistõttu õhumassi sees tekib kondensatsioon. Kui järgnevad ööd on külmad, jahtub aluspind veelgi ning siis on oodata veelgi tugevamat udu.
Udu oleneb mitmest asjaolust. Udu prognoosimisel tuleb arvestada mitme teguriga, ennekõike aga veekogude, frontidega kaasnenud vihmade, reljeefse maastiku (mäed, künkad), tuule, lume ja jäitega.
Veekogudega on sageli seotud nn. auramisudu, mis tekib vaikse ilma korral: vesi aurab soojemalt aluspinnalt külmemasse õhku ja kondenseerub. Eestis võib sellist auramisudu näha kõige enam hilissügisel ja talvel, kui veekogudel on jäävabu kohti. Tugeva tuule puhul võib udu kanduda maismaa kohale, kuid mitte kaugele veekogust.
Hilissuveks on päikesesoojuse ja tuule mõjul tekkinud merre paarikümne meetri paksune soe veekiht, mille alla jääb tunduvalt madalama temperatuuriga vesi. Kui tuul puhub soodsalt maalt merele, s.t. puhub sooja kihi minema, siis võib udu areneda just rannikul.
Frontaalne udu ehk udu vihma korral areneb siis, kui vihm sajab läbi soojema õhukihi ja veepiisad on ümbruskonna õhust soojemad niipalju, et neist tekib veeauru. Õhus olev veeaur võib saavutada sel juhul küllastusoleku. Tavaliselt võib sedalaadi udu oodata laiade kihtsajupilvede korral. Kuna enamasti kaasnevad need pilved frontidega (õhumasside lahutuspiir), tuleb sellest ka nimetus.
Reljeefse pinnamoega maastikul tekib udu, kui õhk liigub mööda mäekülge ülespoole ja jahtub adiabaatiliselt (temperatuur muutub rõhu muutuse tõttu); üksiti peab õhumass olema piisavalt stabiilne (tõusvate õhuvoolude ehk konvektsiooni asemel tekib kondenseerumine). Udu tekib tavaliselt just tuulepoolsel mäeküljel.
Võrdlemisi oluline on udu tekkes või kadumises tuule mõju. Selle tugevnedes segunevad niiskus ja soojus kiiremini, mistõttu udu tõenäosus väheneb. Keskmise või tugeva tuule korral areneb udu vaid siis, kui aluspinnalähedane õhukiht jahtub küllalt kiiresti. Kiirgusliku udu korral (nõrk tuul ja selge öö) jahtub õhk umbes 1 ºC paarimeetrises kihis, mistõttu tuule tugevnedes kaob kiirguslik udu kergesti. Kuid advektiivne udu võib ilmneda ka tugeva tuule korral, kuna jahtumine on sel juhul tavalisest palju võimsam.
Kui udu kujuneb talvel külma lumepinna kohal või liigub sinna, siis kaotab ta osa oma niiskusest; kui jahtumine pole seejuures küllalt kiire, siis udu nõrgeneb ja kaob sootuks. Põhjus seisneb vee ja lume veeauru rõhkude erinevuses, mis on suurim temperatuuril –12 ºC (udu tekke tõenäosus on kõige väiksem temperatuuril –10 ºC kuni –15 ºC). Eestis üsna harv nn. lumeudu tekib, kui temperatuur jääb vahemikku 0 ºC kuni –10 ºC või küünib alla –15 ºC. Kui temperatuur langeb aga väga madalale (–29 kraadini) ja õhuniiskus on 100%, siis arenevad veepiiskade asemel hoopis jääkristallid, seda laadi udu nimetatakse külma- ehk jääuduks.
Lume osa udu tekkes võib märgata eriti kevadel või ka üldiselt lume sulades, mil lumepinna temperatuur on umbkaudu null kraadi, õhutemperatuur aga tunduvalt kõrgem. Soojus liigub siis õhust lumme ning energia kulub lume sulatamisele. Selleks, et õhu küllastunud olek sulava lume kohal säiliks, on vaja intensiivset niiske õhu juurdevoolu, mis taastaks kondenseerunud veeauru hulga.
Jäide on Eesti teedel talvel üsna tavaline, aga sageli ka ohtlik nähtus. Kui lääne poolt saabuv soojema õhuga madalrõhuala liigub jahedama Eesti kohale, põhjustades advektiivse udu, siis sama tsükloni soojas sektoris sadav uduvihm tekitab teedele läbipaistva või poolläbipaistva kihi, mida rahvasuus nimetatakse ka mustaks jääks.
Ilmavaatleja udupäevik, ohutud ja ohtlikud udud. Meteojaamades on kõik uduandmed pandud kirja kindlate reeglite järgi. Udu, mille korral vaatleja ei näe taevast ega pilvi, kantakse meteopäevikusse kinnise taevaga uduna. Nähtavus jääb seejuures rõhtsuunas alla kilomeetri. Tähtsuselt järgmisel udul – läbipaistva taevaga udul – on nähtavus samuti alla kilomeetri, kuid vaatleja näeb taevast ja seal sõudvaid pilvi.
Kui nähtavus langeb alla viiesaja meetri ja udu kestab üle kolme tunni, siis peetakse udu ohtlikuks (eelkõige sõidukijuhtide jaoks). Kui nähtavus langeb aga veelgi – alla poolesaja meetri – ja udu kestus ulatub 12 tunnini, on tegu eriti ohtliku uduga. Uduse ilma korral peaksid autojuhid olema iseäranis ettevaatlikud madalates niisketes kohtades, näiteks soode ja veekogude lähedal, kus udu võib autojuhi vaatevälja ilmuda üsna ootamatult. Kui ilmajaama vaatleja märkab sellist udu, siis kantakse see meteopäevikusse (maa)pinnaudu nime all. Pinnaudu ulatub maismaal kuni kahe meetri, veekogu kohal kuni kümne meetri kõrgusele.
Merel on ohtliku udu nähtavuse piiriks kilomeeter, eriti ohtliku udu korral on see aga kakssada meetrit; et sõita võimalikult ohutult ka väga tihedas udus, on ajakohastel veesõidukitel abiks radaripilt.
Kõige hõredam udu liik, mida meteopäevikutesse märgitakse, on uduvine. Kui “tavaline” udu tekib õhu 100% küllastatuse puhul, siis uduvines jääb suhteline õhuniiskus 85–97% vahele. Jalakäijad ja autojuhid näevad uduviirust üsna hästi läbi ning üldjuhul ei tekita vine liikluses ohte. Lennunduses on aga kiirused ja kõrgused suuremad ning seal tuleb ka uduloorisse tõsisemalt suhtuda: nähtavust piirab juba selline uduvine, milles näeb vaid viie kilomeetri kaugusele. Tehes siinjuures üldistusi, võib öelda, et suurem osa külmast või jahedast aastaajast (sügisest kevadeni) möödub Eestis uduloori all.
Meteopäevikusse märkimist väärib eespool kirjeldatud nn. auramisudu, mida võib hilissügisel näha veekogudelt halli suitsuna üles kerkimas. Udude klassifikatsiooni kuuluvad veel ka lume- ja jääudu, mida Eestis on täheldatud väga harva.
Udu korduvus ja kestus aastaajati. Udu kirjeldatakse udupäevade arvu ehk udu korduvuse ja udutundide arvu ehk udu kestusega. Viimaste aastate jooksul on paljudes meie meteojaamades üle mindud automaatilmajaamadele, mistõttu ilmavaatlejad määravad udu vaid päeval; öösel mõõdab automaatjaam nähtavuskauguse, mille järgi saavad sünoptikud hinnata, kas tegu oli udu või uduvinega. Siiski, 23 meteojaamast on kuus rahvusvahelist kliimajaama (Tallinn, Tartu, Väike-Maarja, Võru, Pärnu ja Vilsandi), kus praegusajalgi paneb ilmanähtusi kirja ainult vaatleja: iga kolme tunni järel ööpäev ringi.
Selleks, et saada ülevaatlik pilt Eesti udukliimast, on hea kõrvutada kliima poolest erisugustes piirkondades paiknevate ilmajaamade – Võru ja Vilsandi – uduandmeid (vt. # 1). Arvesse on siinjuures võetud vaid nähtavust kõige enam mõjutavad udud ehk kinnise ja läbipaistva taevaga udud. Valitud jaamade põhjal tuleb ilmekalt välja erisuguste udude teke olenevalt aastaajast ning asukohast (Võru kui sisemaa ja Vilsandi kui mereäärne piirkond).
Talvel jõuavad Eesti alale Atlandilt saabuvad tsüklonid, mis toovad kaasa niisket ja võrdlemisi sooja õhku. Enne veel, kui pööris kohal, hakkab kõrgustest peale tungima soojem õhumass ning märkimisväärsete temperatuurierinevuste tõttu tekivadki madalrõhkkonnaga seotud sooja frondi piires udud (advektiivsed). Seejuures on lääne poolt lähenevate pööriste ees udu tekke tõenäosus suurim just Lääne-Eestis ja eelkõige saarte läänerannikul, kus meri on tavaliselt jäävaba. Kesk- ja Ida-Eestis on sel ajal maapind tavaliselt lumega kaetud, Soome lahe idaosa aga jäätunud. Ida-Eestis, kus talvel on ilmaolud tavaliselt kuivemad ja külmemad, pole ududel niiskuse vähesuse tõttu jõudu edasi areneda ja püsima jääda. Teisisõnu võib öelda, et lumikattel on udu teket pärssiv toime.
Võru ja Vilsandi andmete järgi leiab sellele ka kinnitust: kuigi udupäevade erinevus on väike, kasvab Vilsandil kevade lähenedes udutundide arv, Võrus aga vastupidi (vt. # 2 talve graafikut). Talve kõige pikem udu selle veerandsaja aasta pikkuse perioodi jooksul oli aga 2002. aasta 6.–7. veebruaril Vilsandil. Nähtavus ulatus siis vaid poolesaja meetrini ja udu püsis peaaegu kaks ööpäeva: 32 tundi ning 26 minutit.
Kevade saabudes tungib Eesti alale soe õhumass, mis tuleb koos aktiivsete edelatsüklonitega; peaaegu alati jõuab soe siia võrdlemisi järsku. Udu tekib siis peamiselt veekogude ääres ja seal, kuhu veel ulatub veeväljade mõju. Sestap on udupäevade arv Vilsandil kolm korda, udu kestus aga lausa 6–7 korda suurem Võru andmetega võrreldes (vt. # 2 kevade graafikut). Üksiti on Vilsandil vaadeldud perioodil (1981–2005) registreeritud kevade kõige pikemaajalisem udu (nähtavus alla kilomeetri), mis arenes 2001. aasta 10. märtsi ennelõunal ja hajus 13. märtsi õhtul, kestes täpsemalt 57 tundi ja 30 minutit.
Suve alguses on udusid rohkem rannikualadel, kuna meri on veel õhust tunduvalt külmem. Temperatuuride erinevus võib olla üle kümne kraadi, mis soodustabki udu teket. Suve kõige pikemaajalisem udu oli samuti Vilsandil, kui 1987. aasta 6. juuni pärastlõunal arenenud udu kestis järgmise päeva hommikuni.
Suve jooksul merevesi soojeneb ning temperatuuride erinevus pole enam maismaaga võrreldes kuigi suur. Sel ajal tekib udu sagedamini ka sisemaal: öösiti arenevate kiirgusudude tõttu. Kiirgusudude arv suureneb eriti siis, kui Eesti kohale on jõudnud päiksepaistelise ja sooja õhumassiga kõrgrõhuala. Samas kestavad kiirgusudud suvel üldjuhul lühemat aega, kuna öödki on lühemad. Vilsandi ja Võru andmetel on näha, et suve lõpuks ületab Võru nii udupäevade- kui ka tundide poolest Vilsandit (vt. # 2 suve graafikut). Võrus registreeriti kõige pikem suvine udu 1995. aasta augustis: udu arenes 3. augusti õhtul ja püsis järgmise päeva hommikuni – peaaegu 12 tundi.
Sügise algul, ööde pikenemise ja temperatuuri aeglase jahenemise käigus korduvad udud sisemaal märksa sagedamini ja kui mereäärsetel aladel ja ka kestavad kauem (vt. # 2 sügise graafikut). Udu peamine põhjus on kiiresti jahtuv maapind ja sellest tulenevalt sagedased radiatsiooniudud. Mere ääres on temperatuuri ööpäevane kõikumine siis veel väike ja udu tuleb ette harvem.
Sügise jooksul muutuvad tsüklonid aktiivsemaks, maapinna jahtumine jätkub ning sisemaal suureneb advektiiv-radiatsiooniliste udude osakaal. Kuna madalrõhkkonnad toovad üha külmenevale maapinnale niiskust juurde, on udu tekkeks veelgi soodsamad olud. Võrus oli kõige kestvam udu 1990. aasta oktoobrikuus, kui 17. oktoobri õhtul tekkinud udu püsis 19. oktoobri hommikuni, kokku loeti udutunde 40.
Hilissügisel sisemaal udupäevade arv väheneb ja taas tekib seda sagedamini mereäärsetel aladel. Kuna merevesi püsib veel võrdlemisi soe ja õhutemperatuur langeb juba nulli lähedale, siis hakkavad domineerima auramisudud soojalt merelt külma õhku. Kõige pikem sügisudu Vilsandil on registreeritud 2002. aastal 14.–16. novembrini: 51 tundi ja 15 minutit.
Eestis on udupäevi küllalt. Uduseid hommikuid või õhtutunde tuleb meil seega ette omajagu; vahel võib udu olla iseäranis tihe või püsida lausa päevi ja nõnda tekitada liikluses ohtlikke olukordi. Kuid sageli on udu lihtsalt ilus vaatepilt.
|