2008/4



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2008/4
Pehme koeratubakas

Seekordne haruldus on kollaste isikutega korvieline, keda vib kergesti segi ajada paljude sarnaste taimedega. Esimesse kaitsekategooriasse kuuluvast tagasihoidliku vlimusega rohttaimest on Tartus ja Tartu mbruses saanud mitme kinnisvaraprojekti takistus, mistttu viks teda nimetada ka kvaks koeratubakaks.

Pehme koeratubakas (Crepis mollis) kuulub korvieliste sugukonna keelieliste alamsugukonda. Nigel taimetundja vib pehmeks koeratubakaks pidada vga erisuguseid kollaste itega taimi; kiki eksimisvimalusi on isegi raske ennustada.

Enim sarnaneb pehme koeratubakaga tavaline liik soo-koeratubakas, kelle lehed on tumerohelised ja allapoole suunatud kaarjate hammastega, meenutades pisut vilille lehti; tema liitisik on tihedam, knnasjam. Pehme koeratubaka lehed meenutavad pigem peetrilehe vi tmbijuurese koeratubaka lehti: leheserval pole suuremaid hambaid vi sakke. Kige kindlam eristusviis on krvutada elusaid taimi, seejrel ei tohiks liikide mramine raskusi valmistada.

Teiste perekondadega vrrelduna leidub enim hisjooni hunditubakatega, kuid erinevalt neist on koeratubakate seemniste lendkarvad sravvalged (hunditubakatel kollakad, otsekui mrdunud) ja ldkatise lehed herealised.

Looduses hakkab pehme koeratubakas sna hsti silma itsemise ajal, juuni keskpaigast juuli keskpaigani, mil liitisikud ulatuvad muust rohustust vlja. Taimed on siis ligikaudu 4090 cm krgused, aga varre laosa on vhe lehistunud ning kuivab vrdlemisi kiiresti prast viljumist. Vegetatiivseid isendeid on muu rohustu seest pris raske leida.

Euroopas on teada ligikaudu 70 liiki koeratubakaid. Pehme koeratubakas on tavaline Kesk-Euroopas, Prantsusmaalt Poolani. Eestis on ta judnud oma levila phja- ja kirdepiirile. Leedu keskosas on liik kllaltki sage ning Ltis on ksikuid leiukohti lneosas. Ltis ja Eestis kuulub pehme koeratubakas punase raamatu ohualdiste kategooriasse. Eestis on see liik 2004. aastast arvatud esimesse kaitsekategooriasse.


Eestis on pehmel koeratubakal lbi aegade olnud vaid ks suhteliselt kitsas leiukohtade piirkond: Tartu lhimbrus. Teated leidude kohta mujalt Eestist on vga vanad ja herbaarselt tendamata. Johann Wilhelm Ludwig von Luce on mrkinud, et pehmet koeratubakat leidub Saaremaal, kuid hiljem pole seda liiki Saaremaalt leitud. Kuna tollest ajast pole tendusmaterjali, tasub Luce andmete teprasuses kahelda: samamoodi on vaieldavad ka mned teised tema teated taimeliikide kohta.

Pehme koeratubaka leidis esimesena Eestist C. A. Meyer 1820. aastal Annemisa (Annenhof) lhedalt. Peter von Glehn [2] kirjutab Tartu flooras, et liik on koos soo-koeratubakaga sage parematel muldadel Tartu mbruskonnas. Suurtes kogustes kasvas teda Raadi (Rathshof), Jaamamisa (Jama) ja Annemisa mbruses. Vanim silinud herbaarleht prinebki 19. sajandist Annemisa mbrusest, ent etiketil pole tpsemat leiuaega ega -kohta.

llataval kombel pidas Baltimaade tuntumaid taimegeograafe Karl Reinhold Kupffer [4] pehme koeratubaka leide Liivimaalt ja Saaremaalt ning Tartu mbrusest eksituseks. Kahtlev kneviis viitab sellele, et Kupffer polnud seda taime Tartu mbruses ninud ei looduses ega ka herbaariumis. Liigi leidumises Eestis on hiljem kahelnud ka Teodor Nenjukov Eesti taimede nimestikus (1928) ja Gustav Vilbaste oma Eesti taimede mrajas, arvatavasti Kupfferi hinnangule tuginedes.

Mdunud sajandi esimesed herbaarlehed prinevad alles 1929. aastast (Annemis, Johannes Talts) ning aastast 1937 (Vasula jrve lhedal, Leonid Enari). Jrgmised herbaarlehed on kogutud 1950. aastatel. Liik oli sel ajal Tartu mbruses sna sage, nagu on mrgitud ka taimemrajas Kodumaa taimestik [1]. Enamik herbaarlehti on kogutud 19601970. aastatest, kusjuures mitme herbaarlehe etiketil on taime sageduseks mrgitud kas hulgi vi massiliselt. Vilma Kuuse vitel kasvas teda eriti rohkesti Amme je res, peaaegu kikjal piki jekaldaid.

Mdunud sajandi lpukmnendeil juhtus pehme koeratubakaga meil midagi tsist. Kunagi Tartu mbruses tavalist taime ei nnestunud enam varasematest leiukohtadest leida, kuna ka sobivad kasvukohad olid vahepeal kadunud: lamminiidud muutunud angervaksavljadeks, vssa kasvanud vi tis ehitatud. Nii sattus liik punasesse raamatusse ning liigiseirajate thelepanu alla.

1998. aastal rajasid Malle Leht ja Vilma Kuusk pehme koeratubaka seireala Tartu vallas Kobratu ja Haava lhedal, Amme je paremal kaldal. Mujalt tookord liiki ei leitud. Siis kasvas seirealal kuus taime, mned aastad hiljem kaks. 2004. aastal kontrolliti ka teisi varasemaid leiukohti, paraku tagajrjetult, ning arvestades liigi halba seisundit Eestis, arvati ta kaitstavate liikide esimesse kategooriasse. Tuleb siiski arvestada, osa leiuandmeid oli varem kirja pandud vga ldsnaliselt ning vib-olla ei satutud kontrollimisel igele kohale vi ei paistnud taimed silma.

2006. aastal taheti rajada Tartu veepuhastusjaama lhedusse asfaltbetoonitehast. Selle kinnistu botaanilisel uurimisel nnestus leida uus elujuline pehme koeratubaka populatsioon, mis koosnes ligi 70 isendist. Samal aastal leiti ka viksem kogumik Ihastest hipodroomi lhedalt. Mullu lisandusid eesktt Marju Silveti otsingute tulemusel leiukohad Tartus Kalda tee lhedal, Anne kaitsealal ning Raadi lennuvlja juures. Praegu on Tartu mbruses teada ligikaudu 200 pehme koeratubaka taime.


Mida pehme koeratubakas siis tahab? Ta eelistab hredama ja madalama taimestikuga alasid, seetttu kasvab pigem hmaras vsas, kus teisi rohttaimi on vhe. Teda on leitud niisketel, varjulistel kohtadel prisaruniitudel, lamminiitudel, psastikes ja hredas lehtmetsas.

Teadmised pehme koeratubaka paljunemisbioloogiast on seni napid, ent kavas on tema konkurentsi- ja varjutaluvust lhiajal laborikatsetega uurida. Ndisaegseid leiukohti vaadates tundub liigi konkurentsivime olevat nrk. Pehme koeratubakas suudab edukamalt hakkama saada madalama kasvuga rohurindes, sellele viitab ka taime keskmine krgus 4090 cm.

Seega on oluline ohutegur hooldamata rohumaade kulustumine, suurekasvuliste liikide vimulepsemine (eelkige angervaks ja pilliroog) ja niidukoosluse lopsakamaks muutumine. Ilmselt hakkavad pehme koeratubaka seemnised idanema juba samal aastal, dalas, kuna korvieliste seemnistele on omane kllaltki lhiajaline idanemisvime. Kasvukohtade niitmine mjuks kindlasti soodsalt taime levikule: heinaga viiakse valminud vi poolkpseid seemniseid helt heinamaalt teisele vi levitatakse taime sama heinamaa piires.

Tartu leiukohad asuvad kas linna piires vi linna vahetus lheduses ning enamasti on need ldplaneeringutega antud ehitusmaaks. Eriti ohustatud on Kalda tee mbruse ja Raadi lennuvlja lhised leiukohad. ks ohutegureid on kindlasti maaparandus. Mitmest varasemast leiukohast ei ole nnestunud pehmet koeratubakat leida maade lesharimise tttu.

Pehme koeratubaka kaitse tegevuskava uuendatud versiooni [3] ellu viies nnestub loodetavasti parandada vi vhemalt hoida liigi praegust seisundit. Eesktt tuleb phjalikumalt inventeerida liigi leiukohti, teadaolevaid alasid sobivalt majandada ning vltida leiukohtade edasist rikkumist.


1. Enari, Leonid jt. 1943. Kodumaa taimestik. Abiraamat Eesti krgemate taimede mramiseks. Tartu Eesti kirjastus, Tartu.

2. Glehn, Peter von 1860. Flora der Umgebung Dorpats. Archiv fr die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, II Ser. 2: 489574.

3. Kukk, Toomas 2008. Pehme koeratubaka tegevuskava aastateks 20082012. Keskkonnaministeerium.

4. Kupffer, Karl Reinhold 1925. Grundzge der Pflanzengeographie des Ostbaltischen Gebietes. Abhandlungen des Herder-Instituts zu Riga 1 (6): 1224+1.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet