Meie lapselapsed ei pruugi ööbikut kuulda. Küll aga lõunaööbikut. Hiljuti ilmus Euroopa lindude kliimaatlas, mahukas ja põhjalik teos, mis püüab ennustada lindude levilate muutusi lähima sajandi jooksul.

Kliima pole Maa ajaloo jooksul kunagi täiesti muutumatu püsinud: soojemad ja jahedamad ajajärgud on teatud seaduspärasusega kogu aeg vaheldunud. Ometi armastatakse kliimast viimasel ajal palju kõneleda, eriti kliima soojenemisest ja selle põhjustest. Kliimamuutused on aktuaalne teema, mille uurimine annab ekspertidele üksjagu leiba.

Linnuteaduses on kliimamuutuste mõjust enim räägitud paaril viimasel aastal. Konverentsidel on tutvustatud suure töö tulemusena valminud mudeleid, püütud on hinnata lindude rändeteede võimalikke muutusi ning mõju lindude muudele eluavaldustele. Tõsi, mõni suurem teos selle teema kohta on ilmunud varemgi. Näiteks John F. Burton on 1995. aastal ilmunud raamatus [1] analüüsinud olukorda pärast viimast jääaega, samuti kliima soojenemist aastatel 1850–1950, mille tõttu levis hulk linnuliike põhja ja lääne poole.

Lindude kohta on koostatud mitmesuguseid atlasi. Tüüpilisest linnuatlasest leiab kaarte lindude levilate kohta eri aastaaegadel. Näiteks haudelindude levikuatlased kajastavad suleliste levikut pesitsusajal, teisisõnu nende pesitsusareaale, taliatlased jällegi talvist levikut. Rändeatlasi on seni avaldatud vaid mõni: need kujutavad graafiliselt lindude rändeteid, näiteks eri aastaaegadel või eri sugude ja vanuserühmade kaupa.

Linnuatlaste uus ajajärk saabus tänavu 15. jaanuaril, kui esitleti Euroopa haudelindude kliimaatlast (Climatic Atlas of European Breeding Birds [3]). Brian Huntley, Yvonne Collingham ja Steve Willis Durbani ülikoolist Lõuna-Aafrika vabariigis ning Rhys Green Briti kuninglikust linnukaitseseltsist ja Cambridge’i ülikoolist on kokku pannud põhjaliku 520-leheküljelise teose, mis püüab ennustada Euroopa lindude levikumustri muutusi eeloleval sajandil.

Euroopa lindude praegune levik on üldiselt üsna hästi teada ja kirjeldatud. Erandiks on Venemaa-avarused, mille kohta esitatud andmetesse tuleb suhtuda teatava umbusuga. Seevastu enamik Lääne-Euroopat on väga hästi uuritud. Uus atlas põhineb Euroopa haudelindude levikuatlase andmetel [4]. Teades lindude praegust levikut ja levilate kliimaolusid, samuti tõenäolisi kliimamuutusi, on matkemudelite toel ennustatud levilate teisenemist tulevikus.

See keerukas ülesanne ei nõua teavet üksnes temperatuurimuutuste kohta. Temperatuur on vaid üks kliimakomponent. Kui mõelda, milliseid vastandlikke ilmu peavad linnud oma rändeteedel taluma, siis esimese hooga ei tundu ennustatud keskmise õhutemperatuuri tõus 3–4 kraadi võrra üldse märkimisväärne. Ent kliima ja selle pisivend ilm mõjutavad lindude eluolu õige mitmel moel. Kõnesolevas atlases on kasutatud terminit “kliimaruum”, mis hõlmab ilmastiku kolme tunnust: suvine ja talvine temperatuur ning vee hulk keskkonnas.

Vesi võib mõne linnurühma puhul olla väga oluline keskkonnategur. Mitte niivõrd lindude otsese veevajaduse tõttu, kuivõrd toiduahela kaudu: vee hulgast keskkonnas oleneb taimestiku liigiline koosseis ning eri linnuliikide eelistatud toidutaimede levik.

Kui muutuvad veeolud, muutuvad ka elupaigad tervikuna. Teatavasti muutis põldude ja rohumaade kuivendus omal ajal paljud põllumajanduspiirkonnad avamaakurvitsalistele kõlbmatuks. Näiteks tikutaja oli varem Euroopa niisketel kultuurmaastikel tavaline pesitseja, tänapäeval me teda seal pesitsusajal enam kuigipalju ei kohta. Oma pika pehme nokaga ei saa ka täiskasvanud lind kuivast pinnasest toitu kätte, rääkimata arenevatest poegadest. Põlluservadesse ja karjamaadele tuleb tikutaja tagasi alles sügiseste sagedaste vihmahoogude ajal. Kui aga kliima soojeneb ja kultuuristatud alad kuivavad veelgi kiiremini, jääb seal ka lindudele elamisvõimalusi vähemaks.

Temperatuur. Kui kliima tõesti ühtesoodu soojeneb ja lumikatte periood lüheneb, võib nii mõnigi looduslikke külmkambreid kasutav linnuliik enne pesitsushooaega eest leida riknenud toiduvarud ja kogu sügistalvine investeering läheb vett vedama. Samas, kui ilm kevadel varem soojaks läheb, pakub see mõnele teisele linnuliigile pikemat kosumisaega enne pesitsust. Nagu ikka: mis ühele hea, võib teisele olla kahjulik.

Kui keskmine õhutemperatuur tõuseb kolme kraadi võrra, nihkuvad uue kliimaatlase järgi Euroopa linnuliikide levilad selle sajandi lõpuks keskmiselt 550 kilomeetrit põhja poole. Mis aga veelgi olulisem – seejuures kahaneb levilate pindala keskmiselt viiendiku. “Kaotajaid” on selle analüüsi kohaselt rohkem kui “võitjaid”. Mõne liigi puhul ei kattu praegune ja ennustatud levila üldse, mõnele liigile ei pruugi Euroopas elupaika enam jätkudagi. Hätta satuvad eelkõige jahedamates oludes pesitsema kohastunud liigid, olgu need siis tohutute arktiliste alade või mäestike asukad.

Ent näiteks meie rahvuslinnu suitsupääsukese väljavaated muutuvas maailmas näivad vähemalt kliimaruumi poolest olevat head, tema praegune ja ennustatud levila kattuvad 91% ulatuses. Iseasi, kas tuleviku klaasi- ja betoonilembeses keskkonnas suitsupääsukestele toiduks ka putukaid jätkub.

Ränne. Kliimamuutuste mõju lindudele on raske ennustada veel ühel põhjusel: paljud linnud rändavad kaugele. Vaid Euroopa kliima muutusi arvestades ei saa me siinse linnustiku tulevikust täit pilti. Näiteks kaugrändureid, kes talvituvad lõuna pool ekvaatorit, hakkab vaevama sama probleem mis seal elavaid inimesigi – põud.

Arktikas pesitsevad kurvitsalised võivad kliima soojenemisest algul võita, sest pesitsusolud paranevad: energiakulu väheneb ja toiduks leidub rohkem putukaid. Aja jooksul aga muutub taimestik lopsakamaks ning kurvitsalistele sobivaid hõreda taimestikuga alasid jääb vähemaks. Jääliustike sulamine tõstab veetaset kurvitsaliste rändepeatuspaikades ning hävitab neile soodsaid madalaveelisi mudavälju. Ahenenud toitumisaladel suureneb nii liigisisene kui ka liikidevaheline konkurents. Kurvitsalistel on liigisisene geneetiline mitmekesisus võrreldes teiste linnurühmadega märksa väiksem, see võib seada piirid nende kohastumisvõimele [6]. Otsene häirimine ja elupaikade häving inimtegevuse tõttu võimendavad ohte veelgi [7].

Õppimisvõime. Eluslooduse eri kooslused ei reageeri muutustele ühtmoodi, iga liik või gild käitub erinevalt. Tulevikus hakkab nende saatust üha enam mõjutama nende võime leida enesele soodne niðð keskkonnas, mida inimene on tugevalt muutnud. Uutes oludes tulevad hästi toime näiteks inimkaaslejad, kes levila põhjapoolsetesse osadesse on tulnud inimasustuse kannul ning on seal alati sõltunud pigem inimese tekitatud toiduallikatest kui looduslikust saagist.

Mõnel laialt levinud inimkaaslejal pole üldse õnnestunud kindlaks teha selgeid kliimaeelistusi või kliimatundlikkust. Näiteks kodutuvi on ära õppinud kõikvõimalikud nipid, kuidas inimest ära kasutada, ja nii leiame ta soojale reklaamplafoonile rajatud pesas poegi toitmas kas või jõuluhulluse ajal. Kümnekuune sigimishooaeg on sellel liigil tavaline ka Eestis ning keskmise õhutemperatuuri mõnekraadine tõus ilmselt ei avalda tema sigimisedukusele märgatavat mõju, veel vähem siis levikule. Kui veel võtta arvesse kodutuvi paindlikke toitumisharjumusi, on ilmne, et see liik meie kliimamurest küll ei hooli. Atlase ennustuse kohaselt tema levila pigem laieneb ning liik võib asustada ka Skandinaavia kõige põhjapoolsemad alad ning poole Islandist.

Lindude õppimisvõime pole üldiselt ehk nii hea kui imetajatel, ometi võib sellest olla kliimamuutustele vastuseismisel tublisti abi. Ornitoloogid teavad, et mõnigi linnuliik on viimase aastakümne jooksul korrigeerinud oma rändeteed maastike muutuste järgi. Enamgi veel, varem vaid loomtoiduliseks peetud mustsaba-vigle on rändel parema puududes üle läinud taimsele toidule ja nuumab ennast nüüd riisiga.

Tore lugu on teada sinitihaste õppimisvõime kohta. 20. sajandi algul oli Inglismaal tavaline, et piim toodi tarbijale ukse taha paberkorgiga suletud pudelis. Nii tekkis lindudele võimalus kätte saada piimale kogunenud koor: tuli vaid pudelile laskuda ning pisut nokkida. See esialgu vast mõne üksiku tihase tehtud avastus levis mõne aastaga üle kogu briti sinitihaste populatsiooni. Et linde eemal hoida, asendasid piimavedajad enne Teist maailmasõda paberkorgid fooliumkatetega. Ent juba 1950. aastate lõpuks oskasid tihased edukalt avada neidki. Õnnekombel on briti sinitihased paiksed ja nende avastus ei levinud kulutulena mandrile. Tõsi, umbes 1970. aastate alguses avastasid pudeliavamistriki ka Eesti linnud, seekord rasvatihased [5].

Eesti asub õnneks sellises piirkonnas, kus kliimamuutused tõenäoliselt jäävad mõõdukaks. Ühelt suurelt lindude rände teemaliselt konverentsilt meenub isegi ennustus, mille järgi siin kandis üldse suurt midagi ei tohiks muutuda.

Uue atlase järgi aga võivad meie aladel tavaliseks haudelinnuks muutuda näiteks loorkakk ja kivikakk, vaenukägu, tuttlõoke, jõgivästrik ja lõunaööbik. Ükski neist pole meie faunas uus, näiteks vaenukägu ja tuttlõoke on aastakümneid tagasi meil isegi arvukamalt pesitsenud. Arvukamaks võivad muutuda ka siniraag, roherähn, nõmmekiur, vesipapp ja must-lepalind. Juhupesitsejate hulka võivad lisanduda värbräts ja mesilasenäpp.

Eestist võivad täielikult taanduda näiteks kassikakk, värbkakk, händkakk ja laanerähn. Lumekakku ei kohta meil sajandi lõpus enam ilmselt ka talvel, sest tema levila taandub kaugele Venemaa põhjaaladele. Üks suuremaid kahjukannatajaid on arvatavasti sookiur. See seni veel tavaline liik vajab niiskeid elupaiku ja väheintensiivset põllumajandust, kliima ja maakasutuse muutudes võib ta jääda haruldaseks. Sajandi lõpuks pesitseb sookiur regulaarselt ehk vaid Eesti lääne- ja looderannikul. Kesk-Euroopast võib liik täielikult kaduda. Samamoodi võib käia ka ööbiku käsi.

Kõik ei pruugi minna ennustuste järgi, olukord võib kujuneda nii paremaks kui ka hullemaks. Puändina olgu märgitud, et lindude kliimaatlase järgi ei tohiks meil ei praegu ega ka tulevikus leiduda kuldhänilast. Ometi pesitseb meil neid hinnanguliselt koguni 20–50 paari [2].

Lõpetuseks tasub meelde tuletada, et kõik nähtused siin maailmas ei olene üksnes kliimast. Otsene inimtegevus kipub tänapäeval meie planeedil juba varjutama igasuguseid muid looduslikke protsesse. Nii on paljud liigid ilmselt märksa suuremas ohus, kui seda vaid kliimamuutuste põhjal ennustada võiks. Muide, inimese ning kliima halb ühismõju loomastikule on teada varasemastki: arvatakse, et juba pleistotseeni megafauna hävimisele aitas kliima kõrval kaasa ka inimene.

Teisalt, enamik praegusi loomaliike on ennegi kliima kõikumisega kokku puutunud ja paljud võivad ka nüüd üsna hästi hakkama saada, kui me neile vaid piisavalt kohanemisvõimalusi pakume. Hästi toimiv looduskaitse on muutuva kliima oludes tähtsam kui kunagi varem.

1. Burton, John F. 1995. Birds and climate change. Christopher Helm, London.

2. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998–2002. a. – Hirundo 2: 58–83.

3. Huntley, Brian et al. 2008. A climatic atlas of European breeding birds. Lynx Edicions.

4. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. (eds.) 1997. The EBCC atlas of European breeding birds: their distribution and abundance. T & AD Poyser, London.

5. Jõgi, Ahto 1971. Leidlikkus toiduotsingul. – Eesti Loodus 3 (22): 152.

6. Meltofte, Hans et al. 2007. Effects of climate variation on the breeding ecology of Arctic shorebirds. –Bioscience 59: 1–48.

7. Piersma, Theunis; Lindström, Åke. 2004. Migrating shorebirds as integrative sentinels of global environmental change. – Ibis 146 (Suppl. I): 61–69.