2008/4



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2008/4
Linnud ja kliima

Meie lapselapsed ei pruugi bikut kuulda. Kll aga lunabikut. Hiljuti ilmus Euroopa lindude kliimaatlas, mahukas ja phjalik teos, mis pab ennustada lindude levilate muutusi lhima sajandi jooksul.

Kliima pole Maa ajaloo jooksul kunagi tiesti muutumatu psinud: soojemad ja jahedamad ajajrgud on teatud seadusprasusega kogu aeg vaheldunud. Ometi armastatakse kliimast viimasel ajal palju kneleda, eriti kliima soojenemisest ja selle phjustest. Kliimamuutused on aktuaalne teema, mille uurimine annab ekspertidele ksjagu leiba.

Linnuteaduses on kliimamuutuste mjust enim rgitud paaril viimasel aastal. Konverentsidel on tutvustatud suure t tulemusena valminud mudeleid, ptud on hinnata lindude rndeteede vimalikke muutusi ning mju lindude muudele eluavaldustele. Tsi, mni suurem teos selle teema kohta on ilmunud varemgi. Niteks John F. Burton on 1995. aastal ilmunud raamatus [1] analsinud olukorda prast viimast jaega, samuti kliima soojenemist aastatel 18501950, mille tttu levis hulk linnuliike phja ja lne poole.

Lindude kohta on koostatud mitmesuguseid atlasi. Tpilisest linnuatlasest leiab kaarte lindude levilate kohta eri aastaaegadel. Niteks haudelindude levikuatlased kajastavad suleliste levikut pesitsusajal, teisisnu nende pesitsusareaale, taliatlased jllegi talvist levikut. Rndeatlasi on seni avaldatud vaid mni: need kujutavad graafiliselt lindude rndeteid, niteks eri aastaaegadel vi eri sugude ja vanuserhmade kaupa.


Linnuatlaste uus ajajrk saabus tnavu 15. jaanuaril, kui esitleti Euroopa haudelindude kliimaatlast (Climatic Atlas of European Breeding Birds [3]). Brian Huntley, Yvonne Collingham ja Steve Willis Durbani likoolist Luna-Aafrika vabariigis ning Rhys Green Briti kuninglikust linnukaitseseltsist ja Cambridgei likoolist on kokku pannud phjaliku 520-lehekljelise teose, mis pab ennustada Euroopa lindude levikumustri muutusi eeloleval sajandil.

Euroopa lindude praegune levik on ldiselt sna hsti teada ja kirjeldatud. Erandiks on Venemaa-avarused, mille kohta esitatud andmetesse tuleb suhtuda teatava umbusuga. Seevastu enamik Lne-Euroopat on vga hsti uuritud. Uus atlas phineb Euroopa haudelindude levikuatlase andmetel [4]. Teades lindude praegust levikut ja levilate kliimaolusid, samuti tenolisi kliimamuutusi, on matkemudelite toel ennustatud levilate teisenemist tulevikus.

See keerukas lesanne ei nua teavet ksnes temperatuurimuutuste kohta. Temperatuur on vaid ks kliimakomponent. Kui melda, milliseid vastandlikke ilmu peavad linnud oma rndeteedel taluma, siis esimese hooga ei tundu ennustatud keskmise hutemperatuuri tus 34 kraadi vrra ldse mrkimisvrne. Ent kliima ja selle pisivend ilm mjutavad lindude eluolu ige mitmel moel. Knesolevas atlases on kasutatud terminit kliimaruum, mis hlmab ilmastiku kolme tunnust: suvine ja talvine temperatuur ning vee hulk keskkonnas.


Vesi vib mne linnurhma puhul olla vga oluline keskkonnategur. Mitte niivrd lindude otsese veevajaduse tttu, kuivrd toiduahela kaudu: vee hulgast keskkonnas oleneb taimestiku liigiline koosseis ning eri linnuliikide eelistatud toidutaimede levik.

Kui muutuvad veeolud, muutuvad ka elupaigad tervikuna. Teatavasti muutis pldude ja rohumaade kuivendus omal ajal paljud pllumajanduspiirkonnad avamaakurvitsalistele klbmatuks. Niteks tikutaja oli varem Euroopa niisketel kultuurmaastikel tavaline pesitseja, tnapeval me teda seal pesitsusajal enam kuigipalju ei kohta. Oma pika pehme nokaga ei saa ka tiskasvanud lind kuivast pinnasest toitu ktte, rkimata arenevatest poegadest. Plluservadesse ja karjamaadele tuleb tikutaja tagasi alles sgiseste sagedaste vihmahoogude ajal. Kui aga kliima soojeneb ja kultuuristatud alad kuivavad veelgi kiiremini, jb seal ka lindudele elamisvimalusi vhemaks.


Temperatuur. Kui kliima testi htesoodu soojeneb ja lumikatte periood lheneb, vib nii mnigi looduslikke klmkambreid kasutav linnuliik enne pesitsushooaega eest leida riknenud toiduvarud ja kogu sgistalvine investeering lheb vett vedama. Samas, kui ilm kevadel varem soojaks lheb, pakub see mnele teisele linnuliigile pikemat kosumisaega enne pesitsust. Nagu ikka: mis hele hea, vib teisele olla kahjulik.

Kui keskmine hutemperatuur tuseb kolme kraadi vrra, nihkuvad uue kliimaatlase jrgi Euroopa linnuliikide levilad selle sajandi lpuks keskmiselt 550 kilomeetrit phja poole. Mis aga veelgi olulisem seejuures kahaneb levilate pindala keskmiselt viiendiku. Kaotajaid on selle analsi kohaselt rohkem kui vitjaid. Mne liigi puhul ei kattu praegune ja ennustatud levila ldse, mnele liigile ei pruugi Euroopas elupaika enam jtkudagi. Htta satuvad eelkige jahedamates oludes pesitsema kohastunud liigid, olgu need siis tohutute arktiliste alade vi mestike asukad.

Ent niteks meie rahvuslinnu suitsupsukese vljavaated muutuvas maailmas nivad vhemalt kliimaruumi poolest olevat head, tema praegune ja ennustatud levila kattuvad 91% ulatuses. Iseasi, kas tuleviku klaasi- ja betoonilembeses keskkonnas suitsupsukestele toiduks ka putukaid jtkub.


Rnne. Kliimamuutuste mju lindudele on raske ennustada veel hel phjusel: paljud linnud rndavad kaugele. Vaid Euroopa kliima muutusi arvestades ei saa me siinse linnustiku tulevikust tit pilti. Niteks kaugrndureid, kes talvituvad luna pool ekvaatorit, hakkab vaevama sama probleem mis seal elavaid inimesigi pud.

Arktikas pesitsevad kurvitsalised vivad kliima soojenemisest algul vita, sest pesitsusolud paranevad: energiakulu vheneb ja toiduks leidub rohkem putukaid. Aja jooksul aga muutub taimestik lopsakamaks ning kurvitsalistele sobivaid hreda taimestikuga alasid jb vhemaks. Jliustike sulamine tstab veetaset kurvitsaliste rndepeatuspaikades ning hvitab neile soodsaid madalaveelisi mudavlju. Ahenenud toitumisaladel suureneb nii liigisisene kui ka liikidevaheline konkurents. Kurvitsalistel on liigisisene geneetiline mitmekesisus vrreldes teiste linnurhmadega mrksa viksem, see vib seada piirid nende kohastumisvimele [6]. Otsene hirimine ja elupaikade hving inimtegevuse tttu vimendavad ohte veelgi [7].


ppimisvime. Eluslooduse eri kooslused ei reageeri muutustele htmoodi, iga liik vi gild kitub erinevalt. Tulevikus hakkab nende saatust ha enam mjutama nende vime leida enesele soodne ni keskkonnas, mida inimene on tugevalt muutnud. Uutes oludes tulevad hsti toime niteks inimkaaslejad, kes levila phjapoolsetesse osadesse on tulnud inimasustuse kannul ning on seal alati sltunud pigem inimese tekitatud toiduallikatest kui looduslikust saagist.

Mnel laialt levinud inimkaaslejal pole ldse nnestunud kindlaks teha selgeid kliimaeelistusi vi kliimatundlikkust. Niteks kodutuvi on ra ppinud kikvimalikud nipid, kuidas inimest ra kasutada, ja nii leiame ta soojale reklaamplafoonile rajatud pesas poegi toitmas kas vi juluhulluse ajal. Kmnekuune sigimishooaeg on sellel liigil tavaline ka Eestis ning keskmise hutemperatuuri mnekraadine tus ilmselt ei avalda tema sigimisedukusele mrgatavat mju, veel vhem siis levikule. Kui veel vtta arvesse kodutuvi paindlikke toitumisharjumusi, on ilmne, et see liik meie kliimamurest kll ei hooli. Atlase ennustuse kohaselt tema levila pigem laieneb ning liik vib asustada ka Skandinaavia kige phjapoolsemad alad ning poole Islandist.

Lindude ppimisvime pole ldiselt ehk nii hea kui imetajatel, ometi vib sellest olla kliimamuutustele vastuseismisel tublisti abi. Ornitoloogid teavad, et mnigi linnuliik on viimase aastakmne jooksul korrigeerinud oma rndeteed maastike muutuste jrgi. Enamgi veel, varem vaid loomtoiduliseks peetud mustsaba-vigle on rndel parema puududes le linud taimsele toidule ja nuumab ennast nd riisiga.

Tore lugu on teada sinitihaste ppimisvime kohta. 20. sajandi algul oli Inglismaal tavaline, et piim toodi tarbijale ukse taha paberkorgiga suletud pudelis. Nii tekkis lindudele vimalus ktte saada piimale kogunenud koor: tuli vaid pudelile laskuda ning pisut nokkida. See esialgu vast mne ksiku tihase tehtud avastus levis mne aastaga le kogu briti sinitihaste populatsiooni. Et linde eemal hoida, asendasid piimavedajad enne Teist maailmasda paberkorgid fooliumkatetega. Ent juba 1950. aastate lpuks oskasid tihased edukalt avada neidki. nnekombel on briti sinitihased paiksed ja nende avastus ei levinud kulutulena mandrile. Tsi, umbes 1970. aastate alguses avastasid pudeliavamistriki ka Eesti linnud, seekord rasvatihased [5].


Eesti asub nneks sellises piirkonnas, kus kliimamuutused tenoliselt jvad mdukaks. helt suurelt lindude rnde teemaliselt konverentsilt meenub isegi ennustus, mille jrgi siin kandis ldse suurt midagi ei tohiks muutuda.

Uue atlase jrgi aga vivad meie aladel tavaliseks haudelinnuks muutuda niteks loorkakk ja kivikakk, vaenukgu, tuttloke, jgivstrik ja lunabik. kski neist pole meie faunas uus, niteks vaenukgu ja tuttloke on aastakmneid tagasi meil isegi arvukamalt pesitsenud. Arvukamaks vivad muutuda ka siniraag, roherhn, nmmekiur, vesipapp ja must-lepalind. Juhupesitsejate hulka vivad lisanduda vrbrts ja mesilasenpp.


Eestist vivad tielikult taanduda niteks kassikakk, vrbkakk, hndkakk ja laanerhn. Lumekakku ei kohta meil sajandi lpus enam ilmselt ka talvel, sest tema levila taandub kaugele Venemaa phjaaladele. ks suuremaid kahjukannatajaid on arvatavasti sookiur. See seni veel tavaline liik vajab niiskeid elupaiku ja vheintensiivset pllumajandust, kliima ja maakasutuse muutudes vib ta jda haruldaseks. Sajandi lpuks pesitseb sookiur regulaarselt ehk vaid Eesti lne- ja looderannikul. Kesk-Euroopast vib liik tielikult kaduda. Samamoodi vib kia ka biku ksi.

Kik ei pruugi minna ennustuste jrgi, olukord vib kujuneda nii paremaks kui ka hullemaks. Pundina olgu mrgitud, et lindude kliimaatlase jrgi ei tohiks meil ei praegu ega ka tulevikus leiduda kuldhnilast. Ometi pesitseb meil neid hinnanguliselt koguni 2050 paari [2].


Lpetuseks tasub meelde tuletada, et kik nhtused siin maailmas ei olene ksnes kliimast. Otsene inimtegevus kipub tnapeval meie planeedil juba varjutama igasuguseid muid looduslikke protsesse. Nii on paljud liigid ilmselt mrksa suuremas ohus, kui seda vaid kliimamuutuste phjal ennustada viks. Muide, inimese ning kliima halb hismju loomastikule on teada varasemastki: arvatakse, et juba pleistotseeni megafauna hvimisele aitas kliima krval kaasa ka inimene.

Teisalt, enamik praegusi loomaliike on ennegi kliima kikumisega kokku puutunud ja paljud vivad ka nd sna hsti hakkama saada, kui me neile vaid piisavalt kohanemisvimalusi pakume. Hsti toimiv looduskaitse on muutuva kliima oludes thtsam kui kunagi varem.


1. Burton, John F. 1995. Birds and climate change. Christopher Helm, London.

2. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 19982002. a. Hirundo 2: 5883.

3. Huntley, Brian et al. 2008. A climatic atlas of European breeding birds. Lynx Edicions.

4. Hagemeijer, Ward J. M.; Blair, Michael J. (eds.) 1997. The EBCC atlas of European breeding birds: their distribution and abundance. T & AD Poyser, London.

5. Jgi, Ahto 1971. Leidlikkus toiduotsingul. Eesti Loodus 3 (22): 152.

6. Meltofte, Hans et al. 2007. Effects of climate variation on the breeding ecology of Arctic shorebirds. Bioscience 59: 148.

7. Piersma, Theunis; Lindstrm, ke. 2004. Migrating shorebirds as integrative sentinels of global environmental change. Ibis 146 (Suppl. I): 6169.



Jaanus Elts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012