Tundub, et üha sagedamini kohtame puuke peale vaba looduse ka taluhoovis, linnapargis ja aedadeski.
Elukohana eelistavad puugid rikkaliku lehekõduga salu- ja kuusesegametsi. Enne täiskasvanuks saamist peab puuk läbima kaks noorjärku, millest kumbki kestab vähemalt aasta. Kogu elutsükkel kestab 3–7 aastat, sellest ajast ainult 15–25 päeva puuk toitub, imedes peremeesloomast verd. Üks puuk imeb verd elu jooksul kuni kolm korda: kumbki noorjärk vajab seda arengu jätkamiseks ning täiskasvanud emaspuuk munade tarbeks. Kui puuk mõnel aastal peremeest ei leia ja seetõttu arengut jätkata või muneda ei saa, siis ootab ta lihtsalt järgmise aastani.
Mõlemad Eesti arvukamad puugiliigid – võsapuuk (Ixodes ricinus) ja laanepuuk (Ixodes persulcatus) – asuvad peremeest otsima kohe pärast lumikatte sulamist, tavaliselt aprilli lõpul või mai algul. Pärast talvitumist on kõik puugid näljased ning seetõttu kohtab neid kõige sagedamini just kevadel ja suve alguses. Soojade ilmade korral on puuke nii loomadelt kui ka inimestelt leitud talvelgi. Laanepuugid lõpetavad peremehe otsingud juba juuli lõpul. Võsapuugid on aktiivsed kuni oktoobrini, kuid neidki kohtab suve teisel poolel juba harvemini kui suve alguses.
Puukide noorjärgud toituvad peamiselt pisiimetajatel ning lindudel, aga ka roomajatel ja suurtel imetajatel. Närilistest kannab puuke kohati kuni 95%. Ühel kaelushiirel loetleti 411 puugi noorjärku. Ka maaspesitsevate lindude lennuvõimetud pojad on kergelt kättesaadavad peremehed. Linnuteadlane Ahto Jõgi vaatas üle umbes 2/3 hallrästa poja kehapinnast ja kogus 377 puugi noorjärku.
Puugi esimene noorjärk on alla millimeetri pikk, teine noorjärk juba veidi suurem ja sarnaneb väliselt täiskasvanud puugiga. Täissöönult kukutavad puugi noorjärgud end maapinnale, talvituvad lehekõdus, vahetavad kesta ja ilmuvad kevadel välja järgmise noorjärgu või täiskasvanud puugina.
Täiskasvanud emaspuuk toitub suurimetajatel: nii mets- kui ka koduloomadel. Ta imeb verehulga, mis ületab nälginud puugi kehakaalu kuni sada korda. Täissöönult kukutab ta end maha ja muneb lehekõdusse 2000–3000 muna. Seejärel emaspuuk sureb. Täiskasvanud isaspuuk võib pisut verd imeda, kuid tingimata ta seda ei vaja. Peremeeslooma varitsedes on tema põhiline eesmärk hoopis leida tollelt paariline.
Mis on toonud puugid meie õuele? Eelmise sajandi esimesel poolel olid Eestis üksiktalud. Kariloomi karjatati metsakarjamaadel. Mullikad jäeti sageli kogu suveks koplisse. Täiskasvanud puugi toidulaud oli rikkalik, peale kariloomade ka karjakrants.
Suured muutused meie elulaadis algasid eelmise sajandi keskel sovhooside ja kolhooside rajamise tõttu ja jätkusid hiljem suurfarmide ajal. Kariloomi hakati karjatama lagedatel kultuurkarjamaadel ning täiskasvanud puugid ei pääsenud oma seni peamistele peremeestele enam ligi. Ka üksik lehmapidaja hakkas hoidma oma looma ketis. Suvilates kariloomi ei peeta, ka tõukoer ei jookse tavaliselt vabalt ringi.
Mõlemale noorjärgule jäid aga peremehed alles: pisiimetajaid ja linde jätkub taluõuedesse, suvekodudesse, alevi- ja linnaaedadesse ning parkidesse. Hiired, rotid ja muud pisiimetajad ning linnud ongi need, kes toovad puukide noorjärgud meie õuele. Täissöönud teisel noorjärgul tarvitseb vaid talvituda ja kesta vahetada ning kevadel ootab meid ees täiskasvanud näljane emaspuuk.
Puukide arvukusele on soodsalt mõjunud pehmed talved, mil lehekõdus talvituvaid noorjärke hukkub vähe. Peale selle kipub tänapäeva inimene end ise puugiohtu seadma, tükkides looduslikke radu otsima. Laudteed viivad kuiva jalaga läbi soode, kuid ühtlasi ahvatlevad astuma raskemini läbitavatele aladele. Nii satub inimene looduslikku puugikoldesse, kus tulijat ootavad ja ründavad kõik näljased puugi arengujärgud.
Puugid saavad hakkama ilma inimesteta. Veelgi enam – kui puuk satub inimesele, tähendab see talle peaaegu kindlat hukku, sest inimene tõmbab puugi välja ja hävitab. Püüdkem teha omalt poolt kõik, et meie rajad puugi omadega vähem ristuksid.
|