Pakri panganeemik on Eesti mandriosa pankranniku ainus lõik, kus kaldajärsak laskub otse vette. Veepiiril uuristab tormilainetus kaldajärsakusse murrutuskulpaid ja -koopaid, mis kiirendavad kulutusprotsesside kulgu. Varingute põhjused peituvad Põhja-Eesti pankranniku ehituses, avatuses tormilainetusele ja soodsates ilmastikuoludes.

Pangajärsaku alumine, intensiivselt murrutatav osa (kõvasti üle poole panga kõrgusest) koosneb pudedatest Kambriumi ja Alam-Ordoviitsiumi liiva- ja savikividest. Kõige pudedam neist on vahetult paelasundi all asuv roheline glaukoniitliivakivi, mis juba aasta-kahega taandub, rõhutades lasuvate paekihtide eendumist.

Kogu panga settekivimite lasundit läbivad vertikaalsed lõhesüsteemid, sedakaudu imbub sadevesi, lahustades lõhelisi paekihte. Lõhed laienevad ja karst areneb, seetõttu lõhed avanevad ja täituvad pinnasega.

Põhilised on teineteisega enam-vähem risti paiknevad kirde-edela- ja loode-kagusuunalised lõhesüsteemid, kus lõhed järgnevad rööbiti 3–5 kuni 8–10 meetri järel, tükeldades paelasundi nagu lahtilõigatud koogi. Iga 50–150 meetri järel korduvad neis lõhesüsteemides 1–3 meetri laiused rikkevööndid: tihedalt üksteisele järgnevad lõhed, mis on altid murenemisele ja kulutusele. Varingute ulatus oleneb rannajoone ja lõhesüsteemide lõikumisnurgast: kui need lõikuvad 45º nurga all, toimuvad varingud segmentide kaupa eri aegadel, ligilähedase paralleelsuse korral aga võib variseda mitmekümnemeetrine lõik korraga, nagu tänavu looderannikul.

Varingud juhtuvad eriti kevadise sulamise järel, kui lõhedes olev murendi saviollus on läbi vettinud ja libedaks muutunud. Külmumise järel uhutakse veelgi pinnast sisse ja lõhed laienevad. Eenduva paelasundi raskuse all võib pudedaim liivakivi pisut järele anda ja eenduv paerinnatis tasakaalu kaotada. Tänavused olud – soe, sademeterikas ja tormiderohke talv, külmumata pank ja lahtine meri – on soodustanud järjestikuste varingute teket. Suurte lõhedega eraldatud pangaosad mõlemal pool Peeter I tuletorni jalamit on veel varisemise ootel.

Eelmised suurvaringud olid 2003. ja 1996. aastal, seega seitsme- ja viieaastase vahega. Need täiesti loomulikud looduslikud protsessid on heas kooskõlas globaalsete muutustega. Purustavate tormide arv on viimase 30 aastaga mitmekordistunud. Panga järkjärguline taganemine maa poole vajaks pidevaid vaatlusi, iga tormi järel tuleks pildistada ja mõõdistada.