Loodus on sõber, kelle seltsis ei hakka kunagi igav ja kellel on varuks palju üllatusi. Elame asula keskel kauni järve kaldal kahekorruselises majas. Järve vastaskaldal on kena park, mida praegu taastatakse. Maja ümber kasvavad üksikud puud ja põõsad, kaugemal hõredad metsatukad. Kaks aastat tagasi talvel kohtusime esimest korda loomaga, keda algul äragi ei tundnud. Teise korruse akna taga teleriantennil – seal ta istus ja sõi lindudele pandud pekki. Esialgu oli loom arg, jälgis pingsalt ümbrust ja põgenes, kui haistis ohtu. Öösiti kuulsime tihti pööningult imelikke krabinaid ja jooksu.

Nüüd käib metsnugis meil talviti öösel söömas päris tihti. Varem olime hädas hiirtega, nüüd majas hiiri enam pole. Ei ole enam suviti pööningul ka tuvisid, kes vanasti pidevalt kudrutasid. Sellepärast arvame, et nugis elab ka suvel kusagil meile päris lähedal. Viimasel ajal on ta muutunud päris julgeks. Teda ei häiri, kui aknast paistab valgus ega seegi, kui tõmbame kardina eest ja teda jälgime. Ei karda isegi fotoaparaadi välku, kui temast pilti tehakse. Püüame nugist häirida nii vähe kui võimalik. Eelmisel suvel asus meie maja pragudesse elama ka kaks sülemit mesilasi. Mis on neist saanud, eks seda näeme kevadel. Elame nagu segasummasuvilas. Loodusest leiame aina uusi sõpru.

Kommenteerib zooloog Uudo Timm:

Viimastel aastatel on Eestis metsnugise (Martes martes) arvukus olnud väga suur. Aastaid tagasi, kui neid oli veel vähe, tulid nugised harva asulatesse või maamajade juurde. Arvukuse suurenedes aga tuli üha sagedamini ette juhtumeid, kus nugised käisid kanu või isegi puuridest küülikuid murdmas. Ajapikku on metsnugis asunud meil elama ka asulasisestesse puistutesse. Küll peavad need metsatukad ja suuremad pargid olema rohekoridori abil ühendatud ümbruskonna metsadega.

1990. aastatest alates on Eestis hoogsalt levima hakanud ka teine nugiseliik, kivinugis (Martes foina). See liik on üldiselt lõunapoolsema levikuga ja Kesk-Euroopas elutsebki just peamiselt asulates. Seal põhjustavad kivinugised sageli autoomanikele suurt meelehärmi, kui sooja automootori peale end magama asutades närivad vahel läbi neid segavad juhtmed. Eks võib ju tigedaks teha küll, kui hommikul tööle kiirustades ei taha auto käivituda ja siis selgub, et keegi on kapoti alla endale ruumi teinud.

Kirja esimeste lausete järgi klappis kirjeldus eelkõige kivinugise käitumisega. Pildil tundub siiski olevat metsnugis, kuigi kindlamaid määramistunnused pole hästi näha. Kuidas neid liike eristada?

Sageli on eristustunnuseks peetud kurgualuse laigu suurust ja värvi. Metsnugise kurgualune on tavaliselt kollastes toonides, kivinugisel aga halli või valget värvi. Paraku on selgunud, et see tunnus on väga muutlik ja võib eri liikidel kattuda.

Talvekarvastiku ajal saab liikidel vahet teha päkkade karvasuse järgi. Metsnugisel on talvel talla karvad nii tihedad, et päkad on karvadega kaetud. Kivinugisel on päkad paljad, nii et heade lumeolude puhul jääavad paljaste päkkade jäljed hästi näha. Ka kõrvad on metsnugisel suuremad ja laiemad kui kivinugisel ning ninaots on metsnugisel üldjuhul must, aga kivinugisel heledam.

Enamik tunnuseid on siiski suhtelised, seega on nugist esimest korda või vilkamisi nähes üsna raske liiki määrata. Hõlpsamalt sujub see neil, kes on mõlemat looma varem näinud ja saanud tunnuseid võrrelda.

Ammusest ajast on teada, et kui mõni kärplane asub elumajja või kõrvalhoonetesse elama, kaovad mured närilistega. Eks osa neid püütakse lihtsalt kinni ja süüakse ära, ülejäänud aga põgenevad kärplaste lõhnu tundes turvalisse kaugusse. Seetõttu ei peletatudki vanasti majja elama asunud kärplasi, eriti kärpe ja nirke eemale, vaid lasti neil rahulikult hiirevalvet pidada.