Linnalabori-nimeline mõttekoda on seadnud sihi murda tabusid ja stampe. Selleks, et muuta linnad tervist hävitava keskkonnaga sunnispaikadest kohtadeks, kus elu oleks jätkusuutlik, õnnelik ja inspireeriv.

Suviti oleks Eesti linnadel justkui aadrit lastud: hulk linnakodanikke on puhkuse ajaks suvekodudesse või maamajadesse sõitnud. Seal on nad haaratud kõplamisest, kastmisest ja rohimisest. Aastast aastasse on seesugune hooajaline ränne hulgale linlastele iseenesestmõistetav elustsenaariumi kordusosa. Aga ega linnadeski elu välja sure. Eramajade piirkondades jalutades võib näha haritud peenramaid, kompostihunnikuid ja üle aia küünitavate viljapuude küljes valmivaid õunu ja pirne.

Tänavu hiliskevadel seadis Linnalabor (www.linnalabor.ee) Eesti kunstiakadeemia varikatusele kaheksa kasti musta mulla ja söögitaimeseemnetega, tehes algust eksperimendiga, mille eesmärk on uurida nn. linnapõllunduse võimalusi Eestis.

Mis on linnapõllundus? Samamoodi kui Eesti linnas peenramaal või linnapiiri ääres suvilas toimetav aednik tegeleb maailma eri paigus linnapõllunduse ja -aiandusega (ingl. urban agriculture, urban horticulture) hinnanguliselt üle 800 miljoni inimese [10]. Neist 200 miljonit kasvatab saadusi müügiks, tootes nii 15–20% kogu maailma toiduaineteturu saadustest [1].

Linnapõllunduseks nimetatakse taimede ja loomade söögiks kasvatamist linnades ja nende lähimas ümbruses. Olenevalt asukohast ja ühiskonna eluolust võib see välja näha üpriski eriilmeline. Viimasel ajal kiirelt linnastuvates ja näljahädade käes vaevlevates arenguriikides on linnapõllundus selgelt vajalik ja vältimatu vahend elus püsida. Näiteks uuring Ghana pealinna Accra kohta selgitas, et 90% linnas tarbitud värsketest köögiviljadest on toodetud sealsamas [2]. Eestlasele võiks aga pigem huvi pakkuda linnapõllunduse olemus tugevalt linnastunud ning toiduainetega suhteliselt hästi kindlustatud arenenud riikides.

Lääne-Euroopas minetas linnapõllundus oma senise tähtsuse 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi esimesel poolel, seoses moodsa tööstusliku linnamudeli levikuga, mille käigus n.-ö. tarberohelus ning koduloomaaedikud asendusid iluaedade ja parkidega [12]. Väikese kütusehinna toel viidi 20. sajandil toitutootmine linnast välja ning tänapäeval ei kuulu see enam tavapärasesse linnakuvandisse.

Teine tulemine. Ometi on linnades toidu kasvatajad vastu pidanud ning nende tegevus olelusvõitluses mitmesse eri vormi harunenud. Võib öelda, et Põhja-Ameerika ja Euroopa metropolialadel on linnapõllunduse olemus 20. sajandil põhjalikult teisenenud. Toidu kasvatamisest kui pelgast esmavajadusest on saanud linnade elukeskkonna parandamise vahend. Selle tulemust ei saa enam mõõta ainult kilogrammides või tsentnerites.

Muidugi pole linnapõllundus minetanud oma rolli toiduainete pakkujana, seda kahel põhjusel. Esiteks leidub ka lääneriikides endiselt nälga kannatavaid ühiskonnarühmi. Nii on maailma toiduaidas USA-s viimastel aastatel üle 12,6 miljoni majapidamise, s.t. üle kümnendiku elanikkonnast, aeg-ajalt kogenud toidunappust [8]. Lääne-Euroopas on olukord parem, kuid siingi pole nälg täielikult välja juuritud.

Kvaliteetsem toit. Teiseks, nagu ka Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa kohta käiv raport tõdeb, on just värskete viljade kättesaadavus nõrk koht selle maailmajao toiduturvalisuses [14]. Üleilmastumise tõttu on toiduainete tarneajad märgatavalt pikenenud, näiteks Ühendatud Kuningriigis on nn. toidumiilide hulk (vahemaa toidu kasvatamise ja tarbimise kohtade vahel) kahe dekaadi jooksul suurenenud kaks korda [6]. Kaugematest riikidest jõuavad marjad ja viljad selvehalli nädala või paariga [3]. Nii on tõeliselt värske köögivili linnades luksuskaup ning linnaaiad väärt partnerid näiteks tipprestoranidele.

Keskkonnasääst ja kokkuhoid. Kaugetest maadest söögipoolist tuues paiskab põletatud kütus õhku süsihappegaasi ja muud kahjulikku, suurendades toidu ökoloogilist jalajälge. Toidukasvatust linnadesse ja nende lähistele koondades hoiaksime selle ära. Hiljutine uuring Kanadas näitas, et kui kõigest 6% Toronto katustest (1% Toronto pindalast) kaetaks rohelusega, suudaks see aastas siduda 2,18 tonni süsihappegaasi. Nõnda vähenenud nn. toidukilomeetrite arvelt hoitaks aastas kokku 5,5 miljonit dollarit ja vähendataks linna tekitatud kasvuhoonegaasi hulka veelgi [4].

Kasu keskkonnale tõuseks veelgi, kui linnapõllunduse tarbeks kompostida kohalikke tarbimisjääke. Sääraseid kohaliku aineringega linnade või linnaosade utoopiaid on loonud nii mõnigi arhitekt ja linnaplaneerija [nt. 13]. 1970. aastatel hoogustunud keskkonnaliikumise käigus kujunes seda tüüpi jätkusuutlike ja holistlike kogukondade ühisnimetajaks permakultuuri mõiste [9].

Miljööväärtus. Võrreldes tööstuse, teede, äri- või elupiirkonnaga on viljaaed hea ja rahulik naaber. Ta ei tekita ülemäära kära ja lisab elukeskkonda rohelust. Nn. kogukonnaaiad – ümbruskonna elanike ühiselt hallatavad viljaaiad – pakuvad naabruskonda ühendavaid tegevusi. Kasvuprotsess otse linlase silme ees tugevdab sidet loodusega ja mõjub rahustavalt. Rääkimata võimalusest oma käte abil midagi üles kasvatada. Lõpuks, kogukonnaaiad on olulised juba seetõttu, et suurendavad nn. rohujuuretasandi algatuste osakaalu ühiskonna elus ja pakuvad linnaelanikele võimalust ise oma igapäevast elukeskkonda meelepärasemaks muuta.

Linnamaastikus on aiad oma koha leidnud ülimalt paindlikult, täites kasutuid jäätmaid peenramaana, konteinerites korterelamute katuseid, kogukonnaaedadena kõige mitmesugusema suurusega krunte, tagahoove, tõustes kasvuseinte (st. püstpeenarde) või hüdropoonidena (st. mullata peenardena) mitme korruse kõrgusele. Nii erinevad need kaugelt tavaettekujutusest toiduainete tootmise kohta.

Eesti. Kalamaja koduaia lopsakad pirni- ja õunapuud toovad mulle meelde lapsepõlve, mil sai naabripoistega vastu sügist õunaraksus käidud. Üle naabri võrkaia küpsevate puuviljade järele ronida tundus põnev ja tagantjärele igati loomulik korterelamus elava linnalapse seiklus. Ka seda, et eramajas elavatel naabritel olid tagaaias kasvuhooned, ei pannud keegi imeks.

Äkitselt olen hakanud seda tahku meie linnades tähele panema ja hindama. Võib-olla on siin oma osa erialasel tunnetusel, kuid kindlasti vähemalt niisama suurt rolli mängivad muutused meie ühiskonnas. Üleminekuaja tormis on aianduse olukord Eesti linnades märkamatult teisenenud. Ühest küljest saame tänapäeval toiduained kaubandusvõrgust kergesti kätte ning seeläbi pole enam otsest vajadust neile ise aias lisa kasvatada. Teisalt on moodne eluviis võtnud inimestelt peenramaa tarbeks vajalikud vabad tunnid. Nii on muutunud maakasutuse prioriteedid: Tallinna rohealade teemaplaneeringus kätkeb mure, et üha enam ehitatakse aedlinnade siseõued ümber parkimisplatsiks. Samas on valglinna kujul suurenenud eraaedade hulk. Kindlasti on muutunud linlaste harjumused, vajadused ja väärtushinnangud.

Kuidas veel on muutunud elu-olu mõjutanud linnas söögi kasvatamise tavasid, viise ja hulka? Milline on üldse linlaste ettekujutus linnaloodusest? Kas tänapäeva Eesti linnalapsed teavad, kuidas toiduained tekivad? Kas Eestis on linnapõllundusel eluruumi?

Eksperiment Tallinnas. Kõik need küsimused kerkisid esile Linnalabori tänavusuvise eksperimendi tõttu Eesti kunstiakadeemia “Taimelava” projekti raames. Eesmärk oli lihtne: kasvatada modernistliku kastarhitektuuriga linnahoone katusel söögitaimi ja mõõta nende viljadesse salvestuvat saasteainete hulka. Kevadel, kui ettevõttega pihta hakkasime, oli Tallinna ühel tuiksoonel asuval kunstiakadeemia vanal õppehoonel lammutamiseni jäänud veel aasta. Hüüdlause “Kõduneb! Kasvab! Õitseb!” tundus hästi iseloomustavat nii akadeemia infrastruktuuri saatust kui ka meie katset, mistõttu asukoha valikul ei tekkinud küsimusi.

Taimekasvatusala ümber plaanisime katusel tekitada n.-ö. sotsiaalse ruumi. Miks mitte luua korraga väliklass kunstüliõpilastele, võimalus lõunapausil rediseid hooldada ümbritseva ärila kontorirottidele ning ühtlasi otse linnasüdames tutvustada katuse kui tegevusruumi kontseptsiooni. Projekti edenedes sai turvakaalutluse tõttu katse asukohaks peasissekäigu esine varikatus ja sotsiaalne ruum moodustus hoopis ümber sinnasamasse ehitatud funktsionaalse treppmonumendi. Juuni lõpus lisasime katsekohana Tallinnas Kristiine Keskuse lähedal asuva kultuuritehas Polymeri, kus on kunstiakadeemiaga võrreldes soodsamad valgusolud.

Katset juhendas Tallinna ülikooli bioloogiamagistrant Marju Robal. Kasvatati redist, porgandit, murulauku, peterselli ja spinatit. Rajati ka võrdluslapp Märjamaal, et sealt kogutud andmeid linna omadega võrrelda. Praegu mõõdame mulda ja taimedesse kasvu käigus salvestunud eri aineid: ammoonium- ja nitraatlämmastiku, PAH (polüaromaatsete süsivesinike), PCB (polüklooritud bifenüülide), B, P, S, As, Na, K, Mg, Ca, Mn, Cu, Fe, Ni, Cd ja Pb kogust.

Meie katse pole omasuguste seas esimene. Ent sümboolse aktina aitab ta tõstatada mitmeid linnades toidukasvatamisega kaasnevaid ja seonduvaid küsimusi, mis seni on jäänud ühiskonna teadvuse äärealadele. Katset ja selle tulemusi kajastame veebilehel www.linnalabor.ee/taimelava, mis toimib ka üldisema teabeallikana, koondades õpetusi ja näiteid mujalt maailmast. Edaspidi plaanime proovida erisuguseid linnapõllunduse tehnikad, näiteks nn. ruutjala- või geriljaaiandust (vastavalt: taimede kasvatamine piiratud alal kastides [11] ja omavoliline linnaruumi haljastamine [5]). Tähtis osa meie tegevusest on tutvustada linnapõllunduse ideed ettekannetega avalikel üritustel, tegime seda näiteks linnauuringute päeval mais ja Kultuuritehase festivalil augustis.

Taimelava projekt on tegelikult vaid osa Linnalabori suuremast katsest mängida uudsete linnaruumi kujundamise ideedega ja jälgida, kuidas need nakkuvad linna eri kogukondade ja planeerimissüsteemiga. Uudne mõte, mis esimest korda väljaöelduna tundub kentsakas või väheoluline, võib mängu käigus hakata osalejate seas kõlama, kinnistuda ning lõpuks edukalt rakenduda argikeskkonnas.

Teisalt toovad katuseaianduse mängus tekkivad vastuolud esile inimeste stereotüüpsed arusaamad linnaruumi olemusest. Näiteks eelarvamuse, et linnas ei sobi õhusaaste tõttu toitu kasvatada. Tööstustootmisest võõrandunud ja vähendatud liikluskoormusega postindustrialistlikes linnades ei pruugi sel peagi enam alust olla.

Meie linnaaianduse mõttemänguga on kaasa tulnud hulk inimesi eri elualadelt. Hea meel on tõdeda, et linna ja kunstiakadeemia juhtkonna vastukaja meie üpris järsule ja ootamatule ettepanekule oli heatahtlik ning julgustav. Samuti toetab meid aiandusettevõte AS Ceres. Sündmuste käiku filmib dokumentalist Teele Ardel.

Kokku võttes. Ilmselt ei saavuta linnapõllundus niipea tavapärase põllumajandusega võrreldavat mahtu. Pole vajagi. Linnapõllunduse eesmärk võiks olla pigem kvalitatiivne, täiustades peale linlaste toidulaua ka nende eluolu ja mõtteviisi. Me ei pruugi saada linna toiduahelat sõltumatuks ümbruskonna maapiirkondadest – ent vähendamaks ökoloogilist jalajälge ning parandamaks toiduainete ja ühiselu kvaliteeti on linnapõllundus väga hea vahend. Tuleb vaid julgeda see linna osa taasavastada.

Kogukonnakonsultant Jay Walljasper on inimesi oma ümbruse parandamisel julgustanud alustama väikestest asjadest, näiteks petuuniate kasvamapanemisest. Miks mitte alustada maitserohelise potiga aknalaual?

1. Armar-Klemesu, Margaret 2000. Urban agriculture and food security, nutrition and health. – Bakker, Nico et al. (eds.). Growing Cities, Growing Food, Urban Agriculture on the Policy Agenda. DSE, Feldafing: 99–118.

2. CENCOSAD. 1994. Urban market gardens in Accra. Accra: Centre for Community Studies, Action and Development, and Mega Cities Project.

3. Community Food Security Coalition, 2003. Urban Agriculture and Community Food Security in the United States: Farming from the City Center to the Urban Fringe; http://www.foodsecurity.org/PrimerCFSCUAC.pdf (07.07.08).

4. Community Food Security Coalition, 2003. Urban Agriculture and Community Food Security in the United States: Farming from the City Center to the Urban Fringe; http://www.foodsecurity.org/PrimerCFSCUAC.pdf (07.07.08).

5. Guerrilla Gardening.org; http://www.guerrillagardening.org (09.07.08)

6. Halweil, Brian 2002. “Homegrown: The Case for Local Food in a Global Market”. Worldwatch paper 163; http://www.risc.org.uk/readingroom/case%20for%20local%20food.pdf (09.07.08)

7. Mougeot, Luc J. A. 1999. Urban Agriculture: Definition, Presence, Potential and Risks, Main Policy Challenges. – Cities Feeding People Report 31. IDRC, Ottawa.

8. Nord, Mark et al. 2007. Household Food Security in the United States, 2006. ERS Report Summary; http://www.ers.usda.gov/publications/err49 (02.09.0

9. Permaculture; http://en.wikipedia.org/wiki/Permaculture (09.07.08)

10. Smit, Jac 1996. Urban agriculture: progress and prospect: 1975–2005. – Cities Feeding People Report 18. IDRC, Ottawa;

11. Square Foot Gardening: the official site of square foot gardening and Mel Bartholomew, originator and author; http://www.squarefootgardening.com (09.07.08)

12. Tomkins, Mikey 2006. The Edible Urban Landscape. An assessment method for retro-fitting urban agriculture into an inner-London test site. MSc thesis. University of East London, School of Computing and Technology.

13. Vertical Farming; http://www.verticalfarm.com (09.07.08)

14. World Health Organization, Regional Office for Europe, Programme for Nutrition and Food Security 2001. Urban and peri-urban food and nutrition action plan: elements for community action to promote social cohesion and reduce inequalities through local production for local consumption. www.euro.who.int/document/e72949.pdf (07.07.08)