Jüri Tõnisson (1946): kasvanud Tõrvas, lõpetanud 1971 Tartu ülikooli zooloogina. Töökohad: 1969–1973 Aakre metskond, 1973–1996 Eesti metsainstituut, seejärel Lahemaa rahvuspark, 2000. aastast peale metsakaitse- ja metsauuenduskeskus. Alates 1987. aastast uurinud ennekõike põtra. Läbi aegade on südamelähedane olnud ulukite seire ja arvukuse reguleerimine Lahemaa rahvuspargis, ulukitega toimuvate liiklusõnnetuste vähendamine jm. Tegevusvaldkondade valikut on ajendanud kutsumus ja huvi, ka austus uuritavate ja uurijate vastu ning põhimõte, et kergem on teha kui põhjendada. Töö on võimaldanud palju õppida ja õpitut rakendada.

Hakkaks pihta kõige huvitavamast: mille järgi otsustatakse, kui palju põtru võiks metsas olla? Metsakultuuride kahjustuste seisukohalt oleks arvatavasti parim põdra arvukus null. Nii et tegelikult lähtutakse ilmselt mingist muust mõõdupuust?

Põdra puhul tuleb igal juhul metsamajanduse huvisid arvestada. Parim on seis siis, kui põtradele jätkub toitu ja eluruumi ning metsakahjustused püsivad inimesele talutavais piires.
Eks inimene ole ulukite arvukuse muutusi tähele pannud aegade algusest saadik. Ettekujutus sobivast tihedusest on kujunenud ka pikaajaliste metsa- ja ulukiuuringute najal. Esimesed katsed meie ulukimajandust nende toel korraldada jäid 1960. aastatesse ja tuginesid Harry Lingi koostatud juhenditele.
Suurim majanduslikult lubatav tihedus meie oludes on keskeltläbi viis looma elupaikade tuhande hektari kohta. Põdra talutavaks arvukuseks Eestis annab see umbes 12 000 isendit. Kui selle arvukuse puhul siiski kahjustusi liiga palju ette tuleb, pole kaugeltki tarvis põtru maamunalt kaotada. Piisab, kui vähendada tihedust mõneks ajaks kolme isendini elupaikade tuhande hektari kohta.

Põdra meelistoit tundub olevat paju: viimatine sügisene maosisude uuring näitas, et 60–70% toidust on paju, mändi on alla 10%, mõni protsent ka haaba. Muude puuliikide hulk toidus on tühine. Pajuvõsa on Eestis kõik kohad täis. Ometi on kurdetud, et põder koorib kuuske?

Ei saa kõike ühte patta panna, sest olukord on palju muutunud! Praegu on Eestis tõesti rohkesti pajustikke ja põder kasutab neid palju nii elu- kui ka toitumispaigana. Kuid kuusekoort võib praegusajal pigem juhutoiduks pidada. Kui veel 1990. aastate algul kooris sügiseti kuuski sajast põdrast viisteist kuni seitseteist, siis praegu kaks-kolm ja enamasti tühises koguses. 1980. aastate lõpuks oli põtrade tihedus pikka aega palju suurem olnud kui praegu. Kuuskede koorimine on kippunud ilmnema arvukuse languse faasis, kui elupaigad on kurnatud ja sobivamat toitu napib. Nii et kuusekoorimise levik on asurkonna suunajale oluline signaal.

Teine põhiline probleem põtrade suure tiheduse korral on olnud noorte männikultuuride hävitamine. Mets pole seepärast uuenemata jäänud, küll aga on hulgikahjustuste jäljed tänini tuntavad nii metsade liigilises kui ka vanuselises koosseisus.

Metskitse ja põdra kohta kasutatakse tihti sõna “kahjur”.

Kes kasutab? See on väga suhteline ja kitsa ringkonna termin, ent niiviisi näiteks artiklis kirjutades võib ka üks ajakirjanik suhtumist põdrasse üsna kõvasti mõjutada. Minu meelest oleks see põdra suhtes hilinenud hinnang, tuginedes rohkem kahjustustele 1980. aastatel. Metskitse osa kahjustustes on viimastel aastatel aina rohkem rõhutatud. Jäljeloenduse järgi oli metskitse arvukus tipus 2006. aastal. Kui metskitse puhul aitab küttimine kahjustuskohtades, siis põdrakahjustuste puhul tasub arvukust vähendada laiemal alal.

Kas saan õigesti aru, et praegu pole vajadust põdra arvukust vähendada: arvukus on heal tasemel ja püsib stabiilne ja nüüd on eesmärk seda hoida?

Arvukus püsis kolm-neli aastat 12 000 kandis, kuid viimane loendus andis 11 100. Praegu on põder metsamajanduse seisukohast probleemiks vaid vähestes paikades, mõnes maakonnas võiks põtru koguni rohkem olla. Tänavu soovitame küttimist vähendada 3800–4250 isendini. Käibele võetav kvoot tuleb pisut suurem, 4300–4400. Kui palju tegelikult kütitakse, saame teada detsembris. Küttimissoovitus on mullusest tagasihoidlikum seetõttu, et nii põdra arvukus kui ka kahjustused on tunduvalt vähenenud.

Kunagi ei teki olukorda, et kahjustusi pole üldse. Ikka juhtub, et soodsad asjaolud langevad kokku, näiteks satub põder kevadel kuskile päikesepoolsele nõlvale, kus puudel koor sula, hea lõhn tuleb ninna ja ta tunneb, et tal just sel hetkel on vaja seda puukoort. Selgi kevadel sattusin mõnda kohta, kus vahest üks-kaks põtra ühel-kahel päeval salguti noori mände olid koorinud, samas kõrval olid aga kultuurid heas seisundis. Seega otsest seost asurkonna tihedusega neil juhtumitel pole.

Eks põdradki erine, mõnel on koorimisharjumus tugevam. Kahjustuse ilmnedes võiks ju püüda konkreetse looma kõrvaldada – nagu aeg-ajalt mõne koeri murdva hundiga tehakse. Lihtne see pole, sest peamine koorimisaeg jääb jahiajast välja: talve lõppu või koguni kevadesse. Seega ei piisa küttimisest, vaja on ka metsa kaitsta, näiteks kultuure metskitsede eest. Sügis on sobiv aeg hinnalisemates kultuurides puukeste ladvavõrsed kärpimisest päästa.

Nii et peale küttimise on ka muid võtteid, kuidas metsa kahjustuste eest kaitsta?

Neid on mitu. Esiteks, panna õigesse kohta kasvama õiged puud: see liik ja sellest seemnest, mis paigale ja kasvukohale omane. Raielangile jäetakse ju seemnemännidki selleks, et uue metsa seemne annaksid kohalikud tugevaimad puud. Nad on vastupidavamad ja suudavad kahjustusegi paremini üle elada. Võimalik, et oma kaitsev roll on ka lõhnal: paigaomased taimed on väiksemas ohus kui paigavõõrad.

Teiseks: enne kultuuri rajamist vaagida kahjustusohtu, näiteks arukase puhul. Tema kultiveerimine niiskemates, viljakama pinnasega ja põdrale sobivates suvistes elupaikades võib tingida selle, et sügiseks on plats puhas. Eriti ahvatlevad on ette kasvatatud, lopsakad ja väetatud istikud – niisama head kui inimesele aganate asemel rukkileib. Kui kahjustusoht on suur ja kaitsemeetmeteks võimalusi pole, tasub istutamisest üldse loobuda.

Kolmandaks, kahjustusohu korral tasub teha kultuur tihedam. Tihedust annab hästi juurde näiteks männi külv istutuse asemel. Paraku püütakse kulusid kokku hoides istutada vähim korralikuks kasvukäiguks (et puu kasvaks hästi kõrgusesse ja laasuks piisavalt) vajalik kogus. Kiputakse mööda vaatama võimalusest, et hulk puid võib välja langeda.

Oluline on ka istikute paigutus. Ökoloogid soovitavad võimalikult hajusat paigutust. Ridade korral tekivad ulukitele mõnusad käigukoridorid. Paraku meeldib inimesele korrapära ja masinaid kasutades on see vahel koguni möödapääsmatu.

Edasi tulevad juba n.-ö. päris kaitsevahendid, näiteks tarastamine või peletusained ehk repellendid. Osa lõhna- ja maitserepellente on sünteetilised, osa looduslähedasemad, tehtud näiteks looduslike tõrvade, karedate materjalide või loomse toorme alusel, et taimede lõhna, maitset ja karedust muuta. Taimede ja loomade tervist repellent kahjustada ei tohi, küll aga võib muuta taime loomale ebameeldivaks. Repellente leidub metsaomanikele üpris taskukohase hinnaga: kulu istiku kohta jääb mõnekümne sendi piiresse.

Kui võrrelda kahjustusohu poolest juba laasuvaid kuusikuid ja noori kultuure, siis esimesi tasub kaitsta esmajärjekorras. Üks kord tehtud töö, näiteks paremakasvuliste kuuskede tüvede kaitsmine võrgutükiga, võib nende puhul anda hea tulemuse kümneks aastaks. Kultuuride puulatvu tuleks seevastu mitmel aastal järjest kaitsta, see on märksa tülikam.

Kui kaitsta ei suudeta, siis loodetakse jahimehe peale?

Jah, maaomanikud arvavad paraku sageli, et kuna jahimees toimetab ulukitega, siis tema asi on ka vastutada nende pahategude eest. Eks mingil määral on neil õigus. Ehkki seaduse järgi ei kuulu metsas vabalt elavad loomad kellelegi. Nad ei kuulu ka maaomanikule, kuigi too võib asju nii tõlgendada, et jahimees käib tema maal tema loomi laskmas.

Kui maaomanik tahab ise kahjustajaid ohjata, on üks võimalus kuuluda kohalikku jahiühingusse ja taotleda endale küttimisluba jahipiirkonna kvoodi piires. Tõsi, selline lahendus sobib küll eelkõige põllus käivate metssigade puhul.

Põtrade puhul on kindlam tagada sobiv arvukus suuremal pindalal kui üks jahipiirkond. Jahipiirkonnad on meil vähemalt viie tuhande hektari suurused just ökoloogilistel põhjustel: nii on kergem säästlikku küttimisstruktuuri rakendada ja suuruluki-asurkondade koosseisu püsivana hoida. Põdrakahjustustest tasub maakonna jahindusspetsialistile teada anda ja teha koostööd kohalike jahimeestega. Mida tihedam ja järjepidevam on koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel, seda parem on tulemus.

Kas Eestis jätab jahimeeste ja maaomanike koostöö praegu soovida?

Seda tuleks küsida pigem keskkonnateenistuste jahindusspetsialistidelt. Kindlasti probleemseid kohti leidub, kuid päris nii üldistada ei saa. Näiteks Tartumaal pole põtrade tõttu suuri probleeme ilmnenud, metssigade ja kobraste puhul saab need aga otse kahjustuskohas kiiresti lahendada. Tõsi, maaomanikule on pidev valvelolek tüütu, eriti kui valdused on suured ja pole kogu aeg silma all. Ning kui ta kord juba hätta on jäänud ja abi pole saanud, siis tekitab see trotsi. Kuid ületamatuid probleeme siin ei ole.

Mul on jäänud mulje, et maaomanike arvates kütivad jahimehed liiga vähe.

Nii üldistada ei saa, rahulolematusel on tavaliselt konkreetsed kohalikud põhjused. Kui see oleks kusagil maakonnas üldine mure, küll ajakirjanikud sellise maiuspala ümber kella lööksid. Ent mulje võib vahel pärineda ka aastatetagusest infokillust. Lahendada seevastu saab kindlaid probleeme kindlates kohtades, kirjutatud ja kirjutamata reeglite pinnal. Tülid on kerged tekkima, aga kui vint üle keerata, siis tagasikeeramisest enam suurt abi pole. Nii ka põdrapopulatsiooni majandamisel: mutrit ei maksa lõdvaks lasta, kuid ka mitte üle keerata. Populatsioon tuleb hoida paraja suurusega, vaagides samal ajal nii selle seisundit ja mõju kui ka ühiskonna rahulolu olukorraga. Küttimisettepanekutes on kajastunud vähemalt RMK metskondade soov küttimist suurendada, samuti andmed värskete põdrakahjustuste kohta. Teistegi metsaomanike soove pole eiratud, kui need on keskkonnateenistustele aegsasti teada antud.

Küttimisettepanek on soovituslik, lõpliku otsuse kvootide kohta teeb ikkagi maakonna jahindusspetsialist?

Jah, tihti koostöös metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ja jahtkondadega. Kui küttimissoovitus keskendub kogu Eestile korraga, siis iga maakond peabki saama kvooti ja selle jaotust jahipiirkonniti täpsustada.

Kas küttimisettepaneku aluseks olevad andmed koguvad põhiliselt jahimehed ise?

Jahimehed on tõesti jahiseadusest (2003) tulenevalt kohustatud teatud andmed esitama. Jahimeeste kogutud andmeid kasutas ja nende tähtsust rõhutas juba Harry Ling 1960. aastatel. Meil pole teist nii suurt meeskonda, kes suudaks kogu Eestit katvaid seireandmeid koguda.

Tasuks andmete eest on heas seisundis põdraasurkond ise. Minu arust on see vahetuskaup õiglane. Tõsi, leidub jahimehi, kes ei taha täita tüütuid pabereid, koguda proove, vääristada sarvi, säilitada lõualuid. Eriti seetõttu, et seiratavaid liike koguneb üha juurde. Kuid samamoodi käib põdraseire Skandinaaviast Alaskani. Omalt poolt kinnitan, et kõiki nõuetekohaselt esitatud materjale on kasutatud analüüsides. Tänavu, muide, on vaja vähem materjale koguda kui senini.

Kogutavate andmete väga oluline osa on loendusandmed. Eestimaa on jagatud enam kui kolmesajaks jahipiirkonnaks, igaüks esitab talve lõpuks loendusandmed oma kasutada oleva jahimaa kohta.

Veavõimalused? Väikeste ja arvukate loomade hulka on kerge alahinnata, laialt liikuvatel suurulukitel seevastu ülehinnata. Näiteks suurkiskjate puhul on tavaline, et ühe looma või ka ühe karja kodupiirkond hõlmab mitut jahipiirkonda, kus igaühes neid ka loendatakse. Tõe selgitamiseks tuleb analüüsida loendusandmete kaarti. Põdra puhul on loendusvigade oht väiksem, aga sellega tuleb arvestada. Teavet annab ka näiteks küttimise edukus: kui põtru on vähe, ei tabata neid plaanitud määral ja koosseisus.

Koos loendusandmetega esitavad jahimehed kevadel ka eelmise aasta küttimise kokkuvõtte ning küttimissoovi algavaks jahiaastaks. Nii et loendus ja küttimissoov on omavahel üsna tihedalt seotud.

Kas siin ei teki kits-kärneriks-olukorda?

Kuid kvootide määramises on kolm lüli: jahiühendused, keskkonnateenistused ja meie ulukiseireosakond. Ja otsuste aluseks on ikkagi rohkem materjali kui ainult jahimeeste endi küttimissoov. Ent kui jahimehed oma jahimaad tunnevad ja on ka seireandmetega kursis, siis võib küttimissoov olla täiesti mõistlik.

Kas Eesti jahimees on üldiselt loodussäästlik ja jätkuhoidlik?

Kindlasti. Ja koostöövalmis. Mul on jahimeeste hulgas nii mõttekaaslasi kui ka oponente. Mõlema argumente on kasulik teada. Jätkuhoidlikkuse selgeimaid väljendusi on, et põder õnnestus 1990. aastate nõelasilmast läbi tuua ja seejärel on suudetud arvukuse suurenemist kontrollida.

Kui aldis on meie jahimees tegema koostööd teadlastega?

Otsusta ise: alustasime 1987. aastal ja koostöö kestab; meil on jahiseadus, kuhu on seireandmete kogumine sisse kirjutatud; meil on kasutusõiguslepingud, mis on kantud jahiseaduse sätetest. Kui koostööd tõsiselt võtta, siis ta toimib. Kuid mitte iseenesest! Ka ükski Eesti Looduse number ei ilmu jumala armust, vaid kajastab tellijate soove, tegijate kohustusi ja motivatsiooni. Loodetavasti ei muuda kavandatav keskkonnahaldusreform ulukiseiret keerukamaks.

Milline võiks olla koostöö ideaal? Või on see juba käes?

Pigem püüan täita seda tühja kohta, mis põdraasurkonna suunamisse tekiks, kui ei rakendata jahimeeste abiga kogutud materjale. On hea, et on peale kasvamas uus põlvkond uurijaid. Huvi põdra vastu püsib ja see on tulevikku vaadates väga oluline. Ideaalist on ehk vara rääkida. Senisest paremini oleks näiteks vaja viia uurimisandmed põdraasurkonna kohta jahimeesteni.

Milline oleks ideaalne põdra majandamine Eestis? Suur reservaat eemal majandusmetsadest?

Pigem ikka asurkonna ühtlane jaotus üle Eesti. Mis ajast me ka ei räägi, meie metsades on põtru olnud peaaegu alati, metsapuudki on igasuguste kahjustajate-kasutajate survega kohastunud: mida muud okaste teravus, repellentsete ainete sisaldus jms. tähendab.

Kas praegu on olukord ideaalne? Võib öelda, et valdavas osas Eestist talutav. Eks meil ole ju põhimõtteliselt ka võimalus igasugune uurimine ja korraldamine sinnapaika jätta ja lasta end põtradel juhtida, tehes nendega kõik tõusud ja mõõnad kaasa. Vanasti see nii oligi, näiteks mõõn enne Teist maailmasõda ja suur tõus pärast seda. Praegu oleme suutnud ronida mõõdukale platoole ja sel viimased kümme aastat püsinud. Järsk allasööst siit pole kindlasti vajalik, samuti oleks karm mäkketõus liiast. Parem oma ja naabermaade kogemus appi võtta ning hoida asurkonda võimalikult soodsas seisundis.

Milline on asurkonna hea seisund?

Selline arvukus, tihedus ning vanuse- ja soojaotumus, mis tagab hea juurdekasvu, vähe haigusi, loomade hea toitumuse ja tervise, vastupanuvõime keskkonna ja suurkiskjate surve suhtes jne. Oluline on ka ruumiline struktuur: et põtru oleks üle Eesti, mitte vaid selle ühes nurgas. Samas, et loomadel oleks parajalt eluruumi. Põdralehmade viljakus on väga hea näitaja põdrapopulatsiooni ja selle elupaikade seisundi kohta. Mida suurem osahulk lehmi on tiined, seda soodsam on olukord.

Piisav arvukus, tihedus ja põdrapullide osakaal tagab geneetilise mitmekesisuse ja annab võimaluse esile tõusta elujõulisematel (geno)tüüpidel. Just geneetilist mitmekesisust silmas pidades soovitab küttimisettepanek hoida näiteks pullide sarvetüüpide mitmekesisust. Mida võrdsem on sugupoolte arvukus, seda paremad on geneetilise mitmekesisuse ilmnemise võimalused, seda rohkem saab looduslik valik materjali ja seda tõhusamalt suudab asurkond oma eluvõimelisust hoida.

Eestis on õnnestunud põtrade sugude suhet hoida üpris püsivalt tasemel 1,3–1,4 lehma pulli kohta. Sama suhet püütakse hoida näiteks Soomes, kuigi seal on põtru märksa rohkem ja majandamine pisut teistel alustel. Üle kahe põdralehma pulli kohta arvatakse olevat liiast: sel juhul jääb rohkem põdralehmi vasikata. Meil on vasikata lehmade protsent asurkonna noorusest hoolimata püsinud võrdlemisi väike: neljakümne ja viiekümne vahel.

Oluline on hoida asurkond ka vanuseliselt heas tasakaalus. Põder on pikaealine liik, temaga peame vaatama kümme ja kakskümmend aastat ette. Põdraga ei saa käituda nii nagu viljapõlluga: koristame platsi puhtaks, paneme uue seemne kasvama, ja järgmisel sügisel on uus saak käes. Pisut sarnaneb põdrakari püsivalt uueneva metsaga, kuid mets ei kõnni uude paika, põder küll.

Muidugi, asurkonna struktuuriga on võimalik valiklaskmise abil üsna laiades piirides mängida. Eestis oleme siiski läinud seda teed, et asurkonna struktuuri, erinevalt näiteks Põhjamaadest, väga spetsiifiliselt ei suuna. Küll oleme aastast aastasse rõhutanud, et tasub hoida lehmi, kellel kaks vasikat järel. Need loomad on kõige tootlikumad: kui ühel aastal on kaks vasikat, on samamoodi tõenäoliselt ka järgmisel aastal. Mitte nii, et järgmisel aastal puhkavad. Tegu on parimas eas ja võib-olla ka pärilikult tugevamate loomadega, kes on endale leidnud ka parimad elupaigad. Ent niisama olulised on asurkonnale tugevate sarvedega, nn. domnantsed pullid, kes tagavad järglaskonna viljastamise ja sünni soodsaimal ajal ja väikseimate kadudega.

Kas on nii, et jahimehed võtavad ära kidurad pullid, ja tugevatel lastakse kasvada kaheksa-üheksa-aastaseks ning kütitakse siis?

Ei, päris nii pole, kuigi seda on soovitatud. Kuid kas sa ise tunneksid metsas ära, kes on kidur, kes noor, kes vana? Ka kõik jahimehed ei suuda seda ja ka mina mitte alati, enne kui põdra hambaid näen. On küll üldtunnustatud tõde, et põdrapullide trofeesarved on tugevaimad just alates vanusest kaheksa-üheksa aastat, ja et paremad-tugevamad pullid peaksid saama elada selle vanuseni. Tegelikult aga kütitakse igas vanuses pulle, ja mida nooremad nad on, seda rohkem. Ei saa öelda, et see oleks lausa kahjulik, kui just mingit vanuserühma liiga üle ei kütita. Põhiline on ikkagi, et järgitaks kvooti.

Kui palju meie põdrad ringi liiguvad?

Eesti maastik on nii hästi liigestatud, et pikki rändeid tavaliselt pole tarvis teha. Mitte nagu näiteks taigas, kus loomad kogunevad talveks jõeorgudesse, kus on rohkem toitu, või kolivad eemale liiga sügava lumega piirkondadest. Eks meilgi leidub püsivamaid talvituskohti, kuhu aasta-aastalt tullakse. Näiteks suurte soode servaalad, kus kasvab pajude ja männi looduslikku uuendust. Aga ega sealgi veedeta kogu talve. Eriti kui lund on vähe või kui raied pakuvad ninaesist mujalgi. Seetõttu paljudel juhtudel toitu jätkub ja pole tarvidust tihedalt koos passida.

Mõnes paigas, näiteks Peipsi-ääre pajustikes või Soomaal, tekib talvise kõrge veeseisu korral jäävälju, kust põdrad on sunnitud ära minema. Õhukesest jääst või kõvast lumekoorikust läbi vajudes kipuvad loomad jalgu vigastama, nii koote kui ka õrnu sõrgatseid. Samuti mõjutavad põtrade paiknemist hundid.

On muidki liikumisi, näiteks kevadel, kui uus põlvkond peale sünnib, asuvad eelmise aasta vasikad laiali. Jooksuajal otsitakse vastassugu ja mänguplatse. Kevaditi meelitavad põtru näiteks Matsalu rammusad luhad.

Põtradele on üsna iseloomulik, et suur jagu loomi on paiksed. Väiksem osa loomi arvatakse liikuvat mõõdukalt ringi ja veel vähem on selliseid, kes elu jooksul õieti paika ei peagi, vaid käivadki ringi. Sellega kaasneb muidugi oht otsa saada, aga teisest küljest, just säärased loomad hõivavadki uusi elupaiku ja laiendavad sobiva võimaluse korral asurkonna levilat. Ringi liikujaid tekib palju ka siis, kui tihedus läheb suureks. Siis satub neid ka palju kohtadesse, kus neid tavaliselt ei näe, näiteks maanteedele ja linnadesse.

Ka Venemaaga käib loomade vahetus. Otseselt uuritud on seda küll vähe, kuid aeg-ajalt piirivalve ikka märkab mõnda põtra Peipsi järves ujumas. Kuni Värska kandis veel polnud piiril traataedu, oli seal sügiseti tavaline, et jahimehed arvasid ära tundvat “võõraid” põtru, keda kütiti palju. Siin pole muidugi välistatud, et teinekord lihtsalt muidu varjus püsinud pullidel hakkasid jooksuajal hormoonid möllama ja nad näitasid end ka paigus, kus neid ei teatud olevat. Üldiselt aga teame oma põtrade liikumisest praegu liiga vähe. Mõne üksiku põdra märgistamine pole seda lünka täita suutnud.

Töötad ka jahiõpetajana. Kuidas tundub uus jahimeeste põlvkond?

Ma pole jahiõpetaja ega isegi mitte jahimees: ju seda pole olnud veres. Jahinduskoolitustel ei õpeta ma mitte põdrajahti, vaid seda, kuidas põtradel vahet teha ja kasutada ökoloogiateavet põdra kohta asurkonna suunamises.

Noored, kes peale tulevad, on olnud üllatavalt tublid. Aga praegu on eelkõige vaja koolitada häid koolitajaid. Käes on aeg reformida kogu jahikoolitust, et noored jahimehed saaksid põhjalikuma teadmistepagasi. Siis on nad altid mitte üksnes saaki potti pistma, vaid ka vaeva nägema, et seda jätkuks ja ulukiasurkonnad püsiksid heas seisundis.

See intervjuu sai tegelikult alguse bioeetikateemalisest mõttevahetusest. Sestap kasutan võimalust küsida: mis on jahieetika? Kas see käsitleb ainult inimsuhteid või hoolitseb kuidagi ka loomade eest?

See on väga lai teema. Üldiselt pole siin võrreldes muu eetikaga midagi erilist: üks nurgakivi on siingi aukartus elu ees, teine säästlikkus kõige laiemas mõttes, kolmas – austus saaklooma, jahikaaslaste ja keskkonna vastu, neljas ja kitsam osa – kõik, mis käib kaasas soovitud saagi tunnustatud viisil tabamisega nii, et muid elusid ohtu ei seata.

--------------

Põdra küttimisettepanek on iga-aastane terviklik ülevaade põdra asurkonnast, mis sisaldab andmeid asurkonna ja elupaikade seisundi kohta eri maakondades, põdra arvukuse prognoosi jahi algusajaks ning soovitust, kui palju ja milliseid loomi tuleks küttida.

Esimesena Eestis rakendas põdrajahi korralduses teaduslikke uuringuid Harry Ling 1960. aastatel. Kahjuks ei olnud Lingil mantlipärijaid koolitatud jahimeeste põlvkonnas, kes oleksid seda valdkonda arendanud. 1970. aastatel asus metsainstituudi looduskaitsealade inventuuri raames põdrakahjustusi uurima ning nende seire metoodikat välja töötama Jüri Tõnisson.

Alates 1975. aastast on kahjustuste uurimise kese olnud Lahemaa rahvuspark. Uuringud on üha laienenud: luubi alla on võetud ka põdra elupaigaline levik, asurkonna struktuur ja küttimisandmed. Kogutud teabe põhjal on rahvuspargile koostatud küttimisettepanek.

1987. aastal hakati jahimeeste abiga üle Eesti koguma põdra lõualuid, maosisuproove jm. andmeid. Aastal 1991 pöördus riiklik metsamajanduse ja looduskaitse komitee esimest korda metsainstituudi poole palvega saada põtrade küttimisettepanek. Esialgu oli see pisut savijalgadel, ent küttimisettepaneku vorm ei ole tollest ajast saadik palju muutunud. Selle aluseks olevaid andmeid kogutakse siiski järjest põhjalikumalt ja üha suuremast osast Eestist.

Küttimisettepaneku leiab veebiaadressilt http://www.metsad.ee/avalik_ulukiseire.html. Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse veebilehe www.metsad.ee “Kliendiinfo”/”Ulukiseire” rubriigist leiab muudki teavet põdra jt. suurulukite asurkondade ja küttimise kohta.