Ida-Virumaa on tõeline kontrastide ala nii rahvastiku koosseisu, tööstuse rohkuse kui ka looduse mitmekesisuse poolest. Sestap on seente korjamise, tarvituse ja leviku probleemid siin hoopis teistsugused kui mujal Eestis.

Põhiline rahvusrühm Ida-Virumaal on venelased, eriti Narvas ja Sillamäel. Venelaste suur ülekaal Ida-Virumaa rahvastikus tähendab ka teiselaadilisi seente korjamise, söömise ja säilitamise traditsioone. Venelased on teatavasti seenelembesed inimesed, kes armastavad palju metsas käia ja ega tule sealt isegi seenevaestel aegadel tagasi tühjade kandamitega. Eestlased on viimastel aastakümnetel küll hakanud mõnevõrra rohkem seenel käima, kuid venelaste vastu me siiski veel ei saa. Slaavlastele meeldib pruukida seeni hapendatult, seda erakordselt maitsvat säilitusviisi eestlased peaaegu üldse ei tunne.

Umbes kolmandiku maakonnast, sealhulgas kogu põhjaosa hõlmavad tööstusobjektid – põlevkivikaevandused, pae-, kruusa- ja savikarjäärid, soojuselektrijaamad, Kreenholmi manufaktuur, keraamikatehas Aseril, muldmetallide tehas Sillamäel, masinatööstusettevõtted, keemiatehased jpm. Kõik need saastavad paratamatult Ida-Virumaa keskkonda. Nõnda loodud tehiskeskkonda kuuluvad ka Teise maailmasõja aegsete rajatiste ja sõjatehnika ohtrad jäänused kunagisel väga aktiivse sõjategevuse tallermaal.

Laialdane tööstusmaastik paneb seenekorjaja Ida-Virumaal üsna raskesse olukorda. Seened imavad kasvusubstraadist hõlpsasti mitmesuguseid saasteaineid, näiteks raskmetalle, radioaktiivseid elemente jm. Inimorganismi ladestunult tekitavad need ained ohtlikke ja püsivaid terviserikkeid ebatõeliste seenemürgistustena. “Ebatõelisteks” nimetataksegi neid seetõttu, et need mürgistused pole tingitud seente oma mürkidest, vaid keskkonnas ladestunud saasteainetest. Ida-Virumaa tööstuslikust põhjaosast, eriti Narva, Sillamäe, Vaivara, Viivikonna, Jõhvi, Kohtla-Järve, Püssi ja Kiviõli ümbrusest ei soovita ma söögiseeni üldse korjata.

Ida-Virumaa kesk- ja lõunaosas on levinud mitmesugused loodusmaastikud: see on Eestimaa kõige sooderikkam ning üks meie metsarikkamaid paikkondi, Alutaguse, mis on senini õnneks jäänud tööstuslikust tootmisest puutumata.

Geoloogilise aluspõhja moodustavad siin Ordoviitsiumi lubjakivid, kuid need on kaetud kuni 80 meetri paksuste kvaternaarisetetega, mistõttu siin ei ole lubjarikkaid kasvukohti. Ometigi leidub Alutagusel äärmiselt mitmekesiseid kasvukohti: soodest nõmme ja luideteni.

Ka loodusid ja klindialuseid lubjarikkaid pangametsi võib Ida-Virumaal näha, kui siirduda Alutaguselt kitsale paekaldale. Ida-Virumaa seenestik on siiski kindlasti vaesem võrreldes näiteks lubjarikaste Lääne-Virumaa, Harjumaa ja Läänemaaga.

Kindlalt ohutud ja soositud seenekorjamisalad Ida-Virumaal ulatuvad Puhatu looduskaitseala ja Kurtna maastikukaitseala põhjapiiridest lõunasse ja läände kuni maakonna piirini, sealhulgas Peipsini. Hinnatud seenekohad on ka Agusalu maastikukaitseala ning Muraka ja Sirtsi looduskaitseala. Tuntud ja head söögiseente varumise paigad on Iisaku, Tudulinna ja Avinurme metsad ning Lohusuu ja Alajõe äärsed Peipsi põhjaranniku metsaalad ning luited. Soositud on ka Uljaste järve ja Kuresoo piirkond. Seeni võib korjata söögiks põhjaranniku looaladel ja pangametsades Toilast Kalvini ning Narva-Jõesuu luidetel.

Ida-Virumaa seenestiku uurimise ajalugu ulatub 1930. aastatesse, mil Alutaguse, eriti Ratva raba ja praeguse Muraka looduskaitseala piires uuris seenestikku Arthur Rühl [4]. Hiljem on Eesti mükoloogid teinud Ida-Virumaale arvukaid uurimisretki, siin on käidud Balti müko- ja lihhenoloogide sümpoosioni ajal 1965. aastal, peetud mükoloogide kevad- ja sügislaagrid aastal 1969 [2] ning osaletud Eesti–Soome mükoloogide ühisekspeditsioonil tunamullu. Ida-Virumaa seeni on põgusalt käsitletud ka koguteoses “Virumaa” [1].

Kevadine seeneaeg Ida-Virumaal algab aprillis, kui Alutaguse kuusikutes ilmub kuusekäbidele maitsev söögiseen – kuuse-käbikõrges (Strobilurus esculentus; # 1), mille viljakehade väiksuse (2–3 cm) korvab rohke, teatud aastatel hulgi kasvamine. Männimetsades kasvavad mais männikäbidele männi- ja kibe käbikõrges (S. stephanocystis, S. tenacellus). Kõik käbikõrgesed on kupatamata söödavad.

Luitemännikutes ning soodevahelistel liivastel kriivadel pohla- ja nõmmemännikutes kasvab maikuus kevadkogrits (Gyromitra esculenta), kes on kupatatult söödav. Alutaguse lehtmetsades ja võsastikes võib mais leida esmaklassilist, kupatamata söödavat kuhikmürklit (Morchella conica) ning märgades haavikutes samaväärset kurrelit (Ptychoverpa bohemica; # 4). Kuhikmürkli rohkuse poolest paistavad silma Gorodenka ja Poruni jõe ümbrus. Kurrelit leidub maikuus, toominga õitsemise aegu lausa hulgi Muraka raba äärsetes salu-haavasegametsades Mustassaarest Mäetaguseni. Märgades lepa- ja pajuvõpsikutes kasvab juba varakevadest peale kõikjal Alutagusel erepunase viljakehaga mittesöödav harilik karikseen (Sarcoscypha austriaca).

Suvi on Ida-Virumaal nii nagu kogu Eestis kuivuse tõttu seenevaene, eriti paesel Põhjarannikul. Looaladel võib siin kohata kuivuselembest aasnööbikut (Marasmius oreades), keda saab kergesti ära tunda tugevalt aromaatse nahkkollase väikese (läbimõõt kuni 6 cm) viljakeha järgi. Seda seent võib süüa ilma kupatamata. Vihmasel suvel ilmub liivastes männimetsades hulgi pilvikuid ja puravikke. Märgades Alutaguse metsades on suvel laialt levinud kaks Eesti tavalist seeneliiki – söödav harilik metskõrges (Gymnopus dryophilus) ja mittesöödav valge psatürell (Psathyrella candolliana).

Sügisene seenehooaeg algab Ida-Virumaal augusti lõpus ja kestab poole oktoobrini. Sügis on Alutagusel riisikate aeg, kuid hulganisti kasvab seal septembris veel ka pilvikuid. Oktoober paistab silma heinikute rohkuselt. Seente liigirikkuselt on Alutagusel nii nagu kogu Eestis esikohal salumetsad, mille musternäidis on Muraka looduskaitseala põlismets Heinassaarel.

Naadi-salumetsade iseloomulikem sügisseen on paiguti hulgi leiduv kollariisikas (Lactarius scrobiculatus). See värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav paks ja lihakas riisikas on seenestajate lemmik Ida-Virumaal, sobib hästi säilitamiseks soolatult ja marineeritult, eriti maitsvad on nad aga hapendatult.

Peale nende on Alutaguse salumetsades liigiti ülekaalus veel kuuseriisikas (L. deterrimus), kamperriisikas (L. camphoratus) ja väävelriisikas (L. tabidus), kõik kupatatult söödavad. Paksude lihakate seentena väärivad seeneliste tähelepanu tüsedate pilvikute rühma kuuluvad liigid, nagu kibedalehine pilvik (Russula acrifolia), kuiv pilvik (R. delica), rohelehine pilvik (R. chloroides) ja mustjas pilvik (R. adusta), kes kasvavad okas-, leht- ja segametsades. Tihti on neid raske üksteisest eristada. Kõik neid pilvikuid võib kupatatult süüa ning säilitada soolatult, marineeritult ja hapendatult. Sagedased Ida-Virumaa sügisestes salumetsades on mitu liiki vöödid (Cortinarius) ja narmasnutid (Inocybe), mõlema perekonna seas on ohtlikult mürgiseid liike.

Talvine seenehooaeg on Ida-Virumaal väga vaene, kuna see on Eesti külmemaid piirkondi. Siiski väärib lumeta ja soojematel talvedel viljakehi moodustava kümmekonna liigi hulgas tähelepanu mujalgi Eestis väga sage puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes; # 5), kes on väliselt väga ilus: mesikollane, kuigi paksult limane; ta moodustab isegi läbi sulalume võpsikutes pajuokstel viljakehi. Puidu-sametkõrges on hea söögiseen ka kupatamata.

Liivased nõmme- ja palumetsad Peipsi põhjarannikul ning Agusalu soostikku läbivatel liivaseljandikel (kriivadel) on sügisel seenerohked, eriti palju kasvab seal mitut liiki riisikaid ja pilvikuid. Ohtrasti leidub üht Eesti tavalisemat seent – männiriisikat (Lactarius rufus), kes vajab toorelt mürgise ning erakordselt kibeda maitse tõttu kupatamist mitmes vees. Männiriisikas on Põhja-Eesti liivaste nõmmemännikute kõige sagedam seeneliik.

Maitsvad söögiseened neis metsades on kitsemampel (Rozites caperatus), liivtatik (Suillus variegatus) ja lehmatatik (S. bovinus), kõik kupatamata söödavad. Hilissügisel ilmuvad nõmme- ja palumetsadesse Eesti parimad söögiseened, kupatamata tarvitatavad hobuheinik (Tricholoma equestre) ja triibuline heinik (T. portentosum; # 8).

Alutaguse laanekuusikud ja kuuse-segametsad on sügisel väga seenerikkad. Rohkesti leidub siin juba varem nimetatud kollariisikat, peale selle tavariisikat (Lactarius trivialis), tõmmut riisikat (L. necator), nuijalg-lehtrikut (Clitocybe clavipes), või-punakõrgest (Rhodocollybia butyracea), kollast ebaheinikut (Lepista gilva) ning pihkast liimikut (Gomphidius glutinosus). Tava- ja tõmmusid riisikaid tuleb enne söömist kupatada ja kindlasti tasub neid hapendada, ülejäänud nimetatutest kõlbavad süüa värskelt.

Mittesöödavatest seentest on laanemetsades laialt levinud haisev pilvik (Russula foetens) ja haisev heinik (Tricholoma inamoenum). Surmavalt mürgistest liikidest võib mõnel aastal neis metsis ette tulla üleni jäävalt valge värvusega kaunitar – valge kärbseseen (Amanita virosa), kelle korjamise ja söögiseente korvi sattumise eest tuleb seenelisi tõsiselt hoiatada, sest surmava juba ainus suutäis võib tuua surma. Hilissügisel ilmuvad laanekuusikutesse värskelt mürgised, kuid kupatatult söödavad lilla ebaheinik (Lepista nuda) ja udulehtrik (Clitocybe nebularis).

Ida-Virumaa sood on peaaegu seenteta. Mõnevõrra leidub eri liiki seeni puissoodes ja soometsades. Ehkki soometsad on üldjuhul liigivaesed, kuid paistavad näiteks sinika-rabamännikud siiski silma seenteküllusega. Madal- ja siirdesookaasikutes on levinud söögiseeneliik karvane riisikas (L. scoticus), väike valge karvane kibe riisikas, keda tuleks enne söömist kupatada. Rabamännikutes tavaliike on kupatamata söödav soopilvik (Russula paludosa), kupatamist vajav ja värskelt mürgine kirbe pilvik (R. emetica) ning tinglikult söödav (mõnele mürgine nii värskelt kui ka kupatatult) sooriisikas (Lactarius helvus). Sooriisikat tõepoolest ei tasuks söögiks korjata, kuna viimastel aastatel on selle riisika põhjustatud mürgistusjuhtumid Eestis üha sagenenud.

Soostuvatest metsadest on Alutagusel seenerikkamad angervaksa-soovikumetsad. Tihti kasvab sellistes kuusikutes ja kuuse-segametsades hulgi kollariisikas, sagedased on tõmmu ja kuuseriisikas, samuti kupatamist vajav lillakaspunane kuusepilvik (Russula queletii). Leht- ja segametsades on enim levinud mittesöödav rõngasvöödik (Cortinarius armillatus), mürgine valge heinik (Tricholoma stiparophyllum), kupatamist vajavad kaseriisikas (Lactrius torminosus), lepariisikas (L. lilacinus), hallipiimane riisikas (L. vietus) ja kollakaspruun heinik (Tricholoma fulvum).

Seente paljususe poolest paistavad Alutagusel silma kõdusoometsad ehk kuivendatud soometsad, kus tihti leidub erakordselt rohkesti näiteks rõngasvöödikut, kollariisikat, väävelriisikat, kuuseriisikat, hallipiimast riisikat, kuusepilvikut ja tavavahelikku.

Sügisel väärivad Ida-Virumaal tähelepanu luited ning luitemännikud Peipsi põhjarannikul ja Narva-Jõesuus. Rannikuluited Narva-Jõesuus on Eesti seenerikkamaid. Seal kasvab hulgaliselt mitut liiki narmasnutte (Inocybe), kes on sümbioosis pajudega; nii mõnigi narmasnutiliik on mürgine. Vareskaera vööndis kasvab luitevallil erakordse rohkusega luitepsatürell (Psathyrella ammophila) – väike pruunikas ja kuivetunud, sügaval liivas juurduv mittesöödav lehikseen.

Põhjarannikul asuvate väheste looalade (alvarite) seenestik on sügisel vaene. Pankranniku serva looniidu fragmentide seente hulka kuuluvad eeskätt punalehikud (Entoloma) ja vesinutid (Hygrocybe). Klindialuste laialehiste pangametsade seenestik on kesisevõitu, peamiselt leidub seal puidul ja metsavarisel kasvavaid seeneliike. Söögiseeni neil aladel peaaegu ei ole.

Saastunud tööstuspiirkonnad Ida-Virumaal on kohati äärmiselt seenerikkad. Sealsete seente viljakehad on enamasti märksa suuremad ja lihakamad kui tavaoludes. Iseäranis seenerohked on endised põlevkivikarjäärid, mis on metsastatud. Nende üks tüüpliike on soomustindik (Coprinus comatus; #2). Koguteoses “Virumaa” on 135. leheküljel kujutatud soomustindikut vääralt nimetatud sirmikuks. Muidugi on ka kupatamata söödav delikatess suur sirmik (Macrolepiota procera) sellistes metsastatud karjäärides sage seen. Kuigi kaks viimati nimetatud seent on head söögiseened, ei tasu neid karjääridest siiski korjata, kui vähegi oma tervisele mõelda.

Inimtekkelistes kasvupaikades kasvab Ida-Virumaal kogu Eestis viimasel aastakümnel sagenenud kuldmampel (Phaeolepiota aurea; # 7), kes erakordselt ilusa, suure ja lihaka kuldse seenena paelub kahtlemata kõiki looduses käijaid. Seda liiki seened on topeltohtlikud: nad võivad sisaldada saasteaineid ja põhjustavad paljudel inimestel nii värskelt kui ka kupatatult sööduna mürgistust, mis avaldub seedehäiretena.

Hoiatada tuleb seenestajaid veel ühe, kõigis metsatüüpides juunist hilissügiseni leviva mürgise seene eest, see on Eesti tavalisim lehikseen tavavahelik (Paxillus involutus; # 6). Varem peeti teda söödavaks, kuid nüüd kogu Euroopas mürgiseks nii värskelt kui ka kupatatult. Mürgine toime ilmneb inimese immuunsüsteemi rikkumises, mis võib avalduda alles kuude või aastate pärast.

Ida-Virumaal on leitud üksteist Eesti punase raamatu seeneliiki ja neli kaitse all olevat liiki, viimastest kuuluvad kolm liiki ka punasesse raamatusse [3]. Kaitsealused liigid on punase raamatu haruldus must narmik (Phellodon niger; 3. kat.), punase raamatu ohualdis haavanääts (Junghuhnia pseudozilingiana; 3. kat.), punase raamatu ohualdis pruunikas mütsnarmik (Bankera fuligineoalba; 3. kat.) ja punasesse raamatusse mittekuuluv, hiljem kaitse alla võetud Euroopa seenharuldus taigapässik (Inonotopsis subiculosa; 1. kat.) Taigapässikul on Euroopas üldse vaid kuus leiukohta, neist üks on teada Alutaguse põlismetsas.

Peale eelnimetatud kolmele punase raamatu liigile kasvab Ida-Virumaal veel kaheksa liiki Eesti punase raamatu seeni: lodupoorik (Rigidoporus crocatus), tardpoorik (Protomerulius caryae), pruun kübarnarmik (Hydnellum ferrugineum), samblaniidik (Eocronartium muscicola), hallikas murumuna (Lycoperdon pedicellatum), punakas maatäht (Geastrum rufescens) (# 3), väike maatäht (G. minimum) ja kobarjas tõlvsüsik (Xylaria polymorpha). Kobarjas tõlvsüsik on ohualdis liik, hallikas murumuna ja pruun kübarnarmik vajavad tähelepanu, ülejäänud liigid on hinnatud haruldasteks.

1. Kalamees, Kuulo 1996. Seened. – Saaber, Kalju (toim.). Koguteos Virumaa. Lääne-Viru Maavalitsus, Ida-Viru Maavalitsus: 133–137.

2. Kalamees, Kuulo jt. 1976. Eesti mükoloogide teaduslikud ühismatkad 1957–1971. – Trass, Hans (toim.). Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat 64: 16–37.

3. Parmasto, Erast (toim). 1999. Eesti seente levikuatlas 2. Kaitsealused ja Eesti Punase raamatu liigid. Tartu.

4. Rühl, Arthur 1940. Ratva raba looduskaitse reservaadi taimkattest. – Vilbaste, Gustav (toim.). Looduskaitse II. Loodushoiu- ja turismi instituudi kirjastus. Tallinn: 92-125.