Büroolaua taga istuv ametnik keerab kraanist vett ja joob tassi kohvi. Talle ei tule pähegi, et ilma puhta mageveeta ei saaks kohvi teha. Veelgi enam: et inimorganismis on tervelt 70% vett. Asetanud lauale järjekordse metsakuivendusprojekti, asub ta reipa entusiasmiga tõmbama joonlaua ja pliiatsiga jooni Emakese Looduse pinnale: „Siit tõmban trassi jõkke. Mis forellijõgi? Mis Natura? Need on meie jaoks eesvoolukraavid metsa(reo)veele. Siin aga kuivendame ära Paide linna veehaarde – ülimuslik on mets, linn vaadaku ise, kust vett võtab, vett on meil küllalt!“

Eesti on väike maa. Väljastpoolt tulijale tunduvad paljud meie linnadki pigem alevi või küla mõõtu. Sedasama võib öelda ka enamiku meie siseveekogude, eriti aga jõgede kohta: jõeks liigitatud veekogud on tegelikult ennem ojad. Võimsaid, tõesti jõe mõõtu vooluveekogusid on meil vähe: Kasari ja Emajõgi ning Pärnu jõgi kesk- ja alamjooksul. Näib, et alles Eesti piiril ja väljaspool on vetevana tegutsenud tões ja õiguses: Narva jõgi, Euraasia mõistes tõsine jõgi, kujundab meie idapiiri.

Paraku on paljud meie jõed hakanud sarnanema hoopis kraavidega, eriti Järvamaal. Neisse on jätnud jäljed stalinistlikud kampaaniad: „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need!“ Nõnda käratsesid punalipulised tegutsejad, ja kopp lükati jõkke.

Maaparandus Vodja jõel. Uurime lähemalt, kuidas on inimene Vodja jõe sängi muutnud. Alustame olukorrast 17. sajandi lõpul, täpsemalt 1680. aastatel [2]. Tollal kasvatati tegusalt teravilja. Euroopa turg oli Eesti rukkile avatud ja meie rukis oodatud ning mitmelgi pool oli põllumaad rohkem kui tänapäeval. Saades alguse Viisu lähedalt Kaaruka allikatest, kulges Vodja jõgi oma looduslikus sängis, läbis Mäo asula ja suubus kahe haruna Paide all Pärnu jõkke (# 1, vt. ka uuemat kaarti # 2). Toona saadi läbi ilma kuivendamata. Kuna käimas oli mõisate riigistamine, siis pööras riik senisest suuremat tähelepanu ka metsale. Märkimisväärne on asjaolu, et Vodja alamjooksu piirkonna kaardile on puistu kohta tehtud märge: „noorte kaasikute ja põõsastikega, mille vahel asuvad siin ja seal heinamaalapid“ (Sijdlänt med ung Biörk och Wijdebuskar, bergas höö uppa här och ther). Selle juurde tuleme veel tagasi.

Kolmandalt illustratsioonilt (# 3) leiab kaks kaarti Vodja jõe keskjooksu kohta Mäo juures. Neist vasakpoolne on 1938. aasta olukorda kajastav plaan. On teada, et juba selleks ajaks oli õgvendatud Vodja jõe ülemjooks Mäost ülesvoolu. Vodja jõe kesk- ja alamjooks kulges looduslikus sängis. Osaliselt voolas vett ka päris suudmealal, ehkki säng oli seal suure kraaviga läbi lõigatud (kaardil pole näidatud). Selle vana plaani kõrval on aga uuem, 1995. aastal Eesti kaardikeskuse välja antud kaart. Neid eri ajast pärit kaarte hoolega uurides jääb silma, et pärast 1938. aastat on õgvendatud ka Vodja jõe säng Mäos ja sealt allavoolu.

Mäost allavoolu jäävat Vodja kesk- ja alamjooksu ala, samuti läheduses asuvat Pärnu jõge hakati ulatuslikult kraavitama ning jõesängi süvendama ja õgvendama alates 1951. aastast – neid maaparandustöid tehti juba kampaania korras. Rajati metsakuivendusvõrk: kaevati kraavid, kuivendati peaaegu kõik kaldaallikad ning kogu jõgi kuni suudmeni hakkas voolama uues, kraavitaolises sängis. Paide linna külje all kulgenud Pärnu jõkke lükati 1938. aastaks sisse põhja poolt lähtuv kraav. 1950. aastatel pikendati seda kuni Sillaotsani linnast põhja pool ning jõgi juhiti Paide linna vahetust lähedusest eemale, eespool mainitud suurde kraavi. Sellega lõigati ära varasem, Paide Vallimäe all kunagise veski juures asunud Vodja jõe looduslik suue Pärnu jõkke. Vodja suudmekoht Pärnu jõe uude sängi asub sestpeale kilomeetri võrra linnast eemal.

Seega võib öelda, et inimtegevuse tõttu ei voola Vodja enam meetritki oma looduslikus sängis. 17. sajandi lõpu kaardiga võrreldes (# 5) on nüüdsel ajal, pärast aktiivset metsakuivendust, puistu Vodja-Paide piirkonnas muutunud väga vähe. Endiselt kasvavad Vodja alamjooksul ja vahetult Paide läheduses samasugused „noored kased“ (sookased) ja laiuvad põõsasniidud, nii et pigem võib rääkida status quo’st. Sama võib öelda näiteks ka Reopalu ja Pärnu jõe liitumispiirkonna kohta. Sestap tekib küsimus: kas sel kuivendusel oli mõtet kui viimase poolesaja aasta kraavitustööde tõttu pole olukord muutunud?

Kuivendamise rumalus. Pärnu jõe süvendatud osal Tarbja külast kuni praeguse Vodja jõe suudmekohani ei ole enam arvestatavat kalanduslikku tähtsust. Sellest ajast peale kannatab kunagi tervelt kahes harus Pärnu jõkke suubunud Vodja jõgi järjest süveneva veevaeguse käes ning jõeforellile ei jätku toidurikkaid elupaiku. Veel 1980. aastatel ohtralt leidunud lepamaimu on praegusajal jões väga vähe: tema toidulava on kadunud. Kalamajandustööde tõttu on jõeforelli arvukus olnud nõukogude ajal küll heas seisus, kuid kala kasv, mis rootsiaegsete andmete põhjal oli niigi võrdlemisi tagasihoidlik, on veelgi enam kiduma jäänud. Kõige raskem on haugil: kuna suurvesi ei püsi enam üleval, jääb kude sageli kuivale. Pärnu jõel, samuti Järvamaale jääval Türi-Allikul tõsteti samal kümnendil Pärnu jõe süvendamise käigus kopaga kaldale kogu elustik, sh. angerjad (kalasportlase Egon Põllu andmed 1995. aastast). Angerja levila ulatus veel 1580. aastatel Paide linna alla ja toona püüti teda üsna palju. Pärnu jõe kesk- ja ülemjooksul pole angerjas aga enam taastunud.

Ent kuidas saakski kala kasvada, kui vett ei ole piisavalt? Kiirelt ära voolav sodine vihmaveetulv ei kompenseeri alaliselt vajaminevat, kuid nüüdseks puudujäävat puhast ja külma põhjavett. Pealegi tekib nimelt õgvendatud veekogudes tormakas tulvavesi, mis võib teha suurt kahju ka inimkeskkonnale. Teadlaste andmeil on nõukogudeaegse kraavitamise tõttu Nurmsi, Vodja ja Esna piirkonnas ära juhitava põhjavee hulk alates 1970. aastatest olnud kuni tuhat liitrit sekundis. Sel viisil saab puhtast, inimtarbeks kõlblikust allikaveest saastane kraavivesi. Juba siis soovitati luua allikate ja jõevalglate kaitsetsoonid [1]. Tõsi, tihti on kuivendamisega loodust rikutud ka arenenud kapitalistlikes maades Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Viimase kolmekümne aasta jooksul on siiski hakatud mõistma kuivendamise rumalust; ammu on alanud nn. loodusele tagasimaksmise aeg: metsakraavid lükatakse võimaluse korral kinni ning jõed lastakse uuesti looduslikku sängi [3]. Kuid kahjuks mitte praegusaegses Eestis.

Euroopasse minek meie moodi. Vodja ja Esna jõe alamjooks on mõne säilinud liigi tõttu arvatud Natura 2000 alade hulka. Sellegipoolest ei takistanud see riigimetsa majandamise keskust, kes mitte ainult ei rekonstrueerinud Stalini-aegse kraavivõrgu, vaid kaevas samasse piirkonda lausa uusi kraave. Et säärast kraavitamist pisut leevendada, on nende tööde käigus suublate lähedusse rajatud nn. settebasseinid. RMK on seejuures märkinud, et pärast kraavide valmimist kaotavad need basseinid oma otstarbe. Seega ei vastuta nemad enam basseinide ning üksiti kogu Natura-alale suubuva saaste ja sette eest [4]. Kunagi soovitatud allikate ja jõevalglate kaitsetsoonidest pole enam juttugi. Kopsaka raha eest on loodusväärtused maha müüdud. Pealegi ei ole mitmel Esna jõkke suubuval kraavil Ohakametsa lõigus settekaeve planeeritudki. Vodja alamjooksuga rööbiti kulgev kraav on rajatud otse paesse, mis on seadusega keelatud. Kas see ongi Euroopasse minek Eesti moodi – elukeskkonda vaesestades, vastu töötades Euroopa Liidu direktiividele, mille sihiks on seatud hoopis loodusliku mitmekesisuse taastamine. Tõsi, erandjuhul võib jõgede süvendamise elustikule ka kasu tuua. Näiteks Esna jõe alamjooks kuni suudmeni, kus süvendatud säng on kindlas rütmis käänakuline ehk nagu looduslik jõesäng. Siiski ei olnud seejuures siht loodusele heategu teha, taheti vaid ruumi samasse rajatavale Paide tehisjärvele.

Kaovad allikad, taimed ja loomastik. Meie joomiskõlbliku magevee maa-aluse reservuaari väljundid – allikad – lasti alla nimelt stalinistliku aja ja järgnevate kümnendite hoogtöödega. Nõnda on Endla looduskaitsealale jääva Oostriku peaallika vee väljavool pärast 1960. aastatel tehtud maaparandustöid vähenenud kümme korda, Norra peaallikast on pärast Vaol tehtud maaparandustöid saanud aga konnatiik. Allikast lähtuva Norra oja põhjast tõsteti kopaga kaldale surema kõik elav: kalad, vähid ja muud väiksemad põhjaloomad, samuti taimed. Kuna elupaigad on hävitatud, siis endises rikkuses vee-elustik enam taastuda ei ole suutnud. Oostriku jõe alamjooksust jäi pärast õgvendamist alles „eesvool“. Jõe keskjooksule lükati sisse sügavad metsakraavid – igal kevadel tulvab neist jõkke aina uusi tintmusti turbahappeseid mudavoole, mis edasi liikudes matavad vahepeal uuesti tekkida jõudnud elu ja peletavad kalad. Nii juhtus ka allikase Võlingi jõega aastal 1964. Turbakraavidest sisse voolanud turvas ja liiv mattis enda alla kõik: kadusid põhjaloomad ja taimed, seejärel ka kalad. Kallastel hävisid kõrged kuldkingapuhmad ja kolme-nelja meetri kõrgune kadakamets. Praeguseks on vee-elustik selles jões kuigivõrd taastunud, sest õnneks seda jõge ei süvendatud. Kuid kunagi Võlingi jõe keskjooksul leidunud kuldkingad ja kadakad pole siin enam kasvama hakanud. Varem selgeveeline oja kobrutab nüüd vihmade ajal turbasest happevahust nagu seebivesi. Jõe kaldalt olen aga leidnud erakordselt pikki surnud kadakate tüvesid. Need lebavad nagu langenud sõdurid inimese saamahimu ees.

„Ja mis siis,“ hõikab kohvi lõpuni joonud ametnik. „Aga metsakvartali boniteet tõusis meie andmetel tervelt pügala võrra!“ – lühinägelikes sinisilmades peegeldub nüri rahulolu.

1. Aruja, Madis jt. 1976. Pandivere piirkonna kaitseks 2. – Eesti Loodus 27 (10): 628–633.

2. Eesti ajalooarhiiv. Fond: 1-2-C IV 175.

3. Madsen, Bent Lauge 1995. Danish Watercourses. Ten years with the New Watercourse Act. Collected Examples of Maintenance and Restoration. Danish Enivonmental Protection Agency. – Milj¸nyt 11.

4. Riigimetsa majandamise keskuse Väätsa osakonna metsakuivendusprojekt 2004. AS Maa ja Vesi.