Piirkonna geoloogilisi väärtusi tutvustavaid geoparke on Euroopasse ja mujale maailma rajatud umbes kuuskümmend. Meilgi on omajagu selliseid piirkondi, kuhu geopark hästi sobiks. Sestap on juba mõned aastad selle üle arutletud.

UNESCO geoparkide programmi raames rajatavates parkides kantakse hoolt geoloogiamälestiste hoiu eest, et need püsiksid järeltulevate põlvedeni. Seatud on kolm põhisihti: jagada teavet piirkonna kohta, pakkuda tuge teadustööle ning tagada piirkonna jätkusuutlik areng, seega tuleb geoparkides vältida keskkonda kahjustavat majandustegevust.

2008. aasta augusti seisuga on üle maailma 57 geoparki [11], mis kuuluvad ühte võrgustikku. Kõige enam leiab neid Hiinast (20), kuid näiteks põhjapoolsesse Euroopasse pole UNESCO geoparke veel rajatud.

Et geopark peab vastama kindlatele nõuetele, võiksid Eestis selleks sobida uute kaitsekorralduskavadega kaitsealad: nende kohta on olemas loodusmälestiste hoiu meetmed. Peale kena looduse suurendavad geopargi väärtust ka piirkonna arheoloogia- ja kultuurimälestusmärgid.

Geoloogiamälestisi asuti Eestis arvele võtma möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. See tegevus hoogustus Eerik Kumari (1912–1984) juhatusel viiekümnendatel aastatel. 1980. aastate algul ilmnes vajadus hakata koostama Eesti ürglooduse raamatut. Selle tarvis tegi andmebaasi raamistiku ja metoodilised alused Herbert Viiding (1929–1988). Andmeid maakondade kaupa hakati Ülo Heinsalu eestvõttel koguma aga 1990. aastatel ning praeguseks on meie ürglooduse raamatusse kantud juba 2528 loodusmälestist [6].

Eesti geoloogiamälestiste ehk geotoopide hulgas on üksjagu selliseid, mis vääriksid palju laialdasemat, st. rahvusvahelist tähelepanu. Seetõttu asuti 2000. aastate alguses selgitama välja neist kõige silmapaistvamaid ja tähtsamaid [7, 10]. Valiti 25 geotoopi, mille hulka kuulusid Põhja-Eesti ja Lääne-Eesti klint, Kaali meteoriidikraatrid, Tuhala ja Kostivere karstiala, Keila juga jt.

Juba 1999. aastal tegi Eesti taotluse kanda UNESCO looduspärandi nimistusse Ontika maastikukaitseala. 2004. aastal esitati sellesse nimekirja mitu Põhja-Eesti klindilõiku [1]. UNESCO ekspert on soovitanud Põhja-Eesti klindi kaitsealad esitada ka geoparkide nimestikku. Praegusajaks ongi jõutud ettepanekuteni rajada Saka-Ontika ja Loode-Eesti geopark.

Loode-Eesti geopark on geoparkidest perspektiivseim. See asub Harju ja Lääne maakonnas Noarootsi, Nõva, Padise, Keila ja Harku vallas ning Paldiski linna haldusalal. Loodavasse parki kuuluksid Osmussaare (rajatud 1996), Nõva (1997), Pakri (1998) ja Türisalu (1991) maastikukaitseala ning nendega piirnevad hoiualad. Klindi kaitsealasid ühendab Nõva maastikukaitseala ranniku- ja luitemaastik. Muide, Pakri maastikukaitseala alusel soovitas Rein Raudsepp geopargi rajada juba 2001. aastal [7].

Siinsetele kaitsealadele jäävad ka hinnatud maastikud, vääriselupaigad ja rohevõrgustik ning palju Balti klindi ilusaid lõike [8]. Neil klindijärsakutel avanevad hästi säilinud kivististega Vanaaegkonna kivimid, mis kajastavad Maa ja elu arengut 460–500 miljonit aastat tagasi 80 miljoni aasta kestel. Eriomase veereþiimi tõttu on mitmes kohas astangu ja mere vahele kujunenud omalaadne pangamets.

Piirkonna tähelepanuväärseimate üksikobjektide hulka kuulub kindlasti Keila juga ja Neugrundi meteoriidikraater – maailmas üks väheseid meres paiknevaid meteoriidikraatreid, mida on hästi uuritud [8].

Seega oleks Loode-Eesti geopargis nii loodus- kui ka esteetika- ja kultuuriväärtusi (esimesed teated inimasustuse kohta pärinevad I aastatuhande lõpust e.Kr.). Turismi toetamiseks tegutseb praegusajal Osmussaarel külalistemaja ja välibaas, Nõval teabepunkt ja matkamajad. Teabepunkt asub ka Paldiski linnas, samuti on seal toitlustusettevõtted; Pakri poolsaarele on rajatud loodusmaja ning kaitsealadel on olemas tähistatud loodusmatkarajad. Loodusretkelistele pakub head nõu ja abi näiteks broðüüriseeria “Loodusmälestised”. Nüüdseks on ilmunud ühtekokku 18 osa, neist Loode-Eesti geopargi ala kohta leiab teavet 5., 8. ja 17. osast [2, 3, 4].

Kuid meil on veel teisigi geopargiks kohaseid piirkondi. Näiteks Lääne-Eesti klint Saaremaal, mille iseloomulikumad pangad on Ohessaare, Kaugatoma, Panga ja Üügu [5]. Geotoopidena on Saaremaal kõige väärtuslikumad Undva, Panga, Pulli, Üügu ja Kessu pank ning Kaali meteoriidikraatrid [10]. Umbes 7500–7600 aastat tagasi [9] Kaalile langenud meteoorkeha hakati Ago Aaloe (1927–1980) juhatusel uurima 1955. aastal. Pärast seda, 1959. aastal loodi Kaali riiklik geoloogiline kaitseala, mida laiendati 1978. aastal poolesaja hektarini. 2005. aasta suvel avati Kaali külastuskeskus, kus tegutseb meteoriitika- ja kivimuuseum.

Aitab loodust tunda ja kaitsta. Eluta looduse omapära on selle taastamatus. Seda laadi loodusmälestiste hulk ja mitmekesisus väheneb pöördumatult, ent geopark võimaldaks neid kaitsta tulemuslikumalt.

Küllap meelitaks geopark ligi ka rohkem huvilisi – hoogustuv turism edendaks ühtlasi kohalikku infrastruktuuri ning piirkonna sotsiaalmajanduslikku arengut. Põhilise tegevusharuna nähaksegi geoparkides loodusõpet ja turismi, eelistatud on öko- ja geoturism. Oma olemuselt ei ole ökoturism n.-ö. rahvaturism, mistõttu piirkonna loodus ei satu liialt suure surve alla.

1. Kink, Hella jt. 2004. Balti klint on UNESCO kultuuri- ja looduspärandi nimekirja kandidaat. – Keskkonnatehnika 1: 60–62.

2. Kink, Hella (koost.) 2008. Loodusmälestised 17. Läänemaa. Noarootsi, Nõva, Osmussaar. Tallinn.

3. Kink, Hella (koost.) 2003. Loodusmälestised 8. Harjumaa. Harku, Keila, Padise. Tallinn.

4. Kink, Hella (koost.) 2000. Loodusmälestised 5. Harjumaa. Paldiski, Pakri poolsaar ja saared. Tallinn.

5. Nestor, Heldur; Soesoo, Alvar (koost.) 2006. Silur Eestis 2006. MTÜ Geoguide Baltoscandia.

6. Pirrus, Enn 2003. Eesti ürglooduse raamat – geoloogiliste loodusmälestiste üleriigiline andmebaas. – Pirrus, Enn (toim.). Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse. Tallinn–Tartu: 7–18.

7. Raudsepp, Rein 2001. Eluta looduse kaitse strateegiast ja olukorrast Eestis. – Eesti looduseuurijate seltsi aastaraamat. 80. kd. Tallinn: 5–17.

8. Suuroja, Kalle; Suuroja, Sten 2007. Kõigi aegade tugevaim maavärin Eestis. – Loodusesõber 4: 32–34.

9. Tiirmaa, Reet jt. (koost.) 2006. Eesti meteoriidikraatrid. MTÜ Geoguide Baltoscandia. Tallinn.

10. Täht, Krista 2002. Kaali ja Kõpu, kivid ja klint – tavalised Eestis, unikaalsed Euroopas. – Eesti Loodus 53 (7/8): 376–378.

11. UNESCO geoparkide loetelu. – http://www.unesco.org/science/earth/geoparks/list.shtml