Olen sündinud ja kasvanud Tartus, kooliga köidetud linnaelu külge. Side loodusega on kujunenud eelkõige vanavanemate kodupaigas Pedja jõe kaldapealsetel ja Vooremaa maastikel. Õpilase nädalavahetused jäävad üürikeseks ja ka vaheaegadel napib aega süveneda enda mõtetesse või lihtsalt olla. Iseolemise vajadus ning soov tegelda millegi huvitavaga aina kasvas, sest tundsin, et hing nõuab midagi teistsugust, kui seda suudab pakkuda linnaelu.

Nii juhtuski, et umbes neljateistkümne aasta vanuselt soovisin kirglikult veeta vaba aega looduses, tunda, kuulata, näha ning neid emotsioone fotol jäädvustada. Mulle piisas varasest ärkamisest, et minna armsaks saanud paikadesse, ja ka loodusajakirjade lugemisest.

Talvel mõeldud kujutluspildid on suvel vähehaaval tõelisteks vormitud, ajapikku on täiustunud fototehnika ning ka teadmised laienenud. Olen osa võtnud mõnest huvitavast kursusest, seal kuuldud tuntud fotograafide nõuandeid kõrva taha pannud ning hiljem häid soovitusi ise järele proovinud.

Äikesepilve pilt on üles võetud tänavu juulikuus Vooremaa maastikukaitsealal Pikkjärve läheduses. Kuigi olen korduvalt sõitnud Tartu–Jõgeva maanteed pidi, ei olnud väike külavahetee meelitanud sisse keerama. Tookord läks siiski õnneks teisiti, sest nähes värviliste pilvede mängu, otsustasin teha pildi. Pika proovimise peale sain ka pikse tagaplaanile. Ruumilist efekti aitas süvendada Sigma lainurkobjektiivi AF 12–24 mm F4–5,6 EX DG ja järsu neutraalhalli üleminekuga LEE kiilfiltrite tarvitus.