Suvine retk lätlaste Daugava jõe ääres tekitas erisuguseid tundeid: üksjagu kauneid maastikke ja tähelepanuväärseid vaateid on juba aastakümneid tagasi, paisude rajamise käigus jäädavalt vee alla uputatud.

Läinud sügisel jalutasin kuivaks jäänud Narva jõe kanjonis, kuniks jõudsin Georgi ning Kreenholmi saare vahel kerkiva paeastanguni. Ülalt räästast kukkus vaid väikeseid hõbejaid veeniresid. Seal ta oli – veeohtruselt Euroopa vägevaimaks peetud kuulsa Narva joa asupaik. Lakanud vee jõust saab ometi nüüdki veel aimu, kui silmitseda mäslevatest voogudest kuhjatud mõjusaid paelahmakalasusid. See oli koht, kus kord mürises Põhja-Euroopa Niagara.

Meie Narva joa saatust ei saa aga võrreldagi selle tragöödiaga, mis tabas eelmisel sajandil Väina jõge. Jõge, mis liivlastele oli Vääna, lätlastele aga Daugava – tõlkes ´palju vett´. Kui Narva jõele ehitati üksainus pais, mis ujutas ülesvoolu jäävaid peaaegu asustamata metsaalasid, siis Väina on tõkestatud ning paisutatud juba kolme hüdroelektrijaama paisuga. Suudme poolt liikudes: Salaspilsi veejõujaam, mis rajati 1970. aastatel, Kegumsi jaam – 1930. aastatel ning Pïaviòase hüdroelektrijaama pais Aizkraukles – 1960. aastatel. 1980. aastatel plaaniti neljandatki paisu Daugavpilsist ülesvoolu. Ent ajad olid muutunud. Kui meil käis fosforiidisõda, siis lätlased astusid välja just selle neljanda paisu vastu. Neil läks õnneks – paisu ei ehitatud ning üks Läti ilusamaid maastikke seitsme jõekääruga jäi alles.

Paisjärved, üks avaram kui teine. Ent ometi on nood jõekäärud väike lohutus. Olgu Kegumsi ja Salaspilsi veehoidlaga kuidas on, kuid Pïaviòase “mere” tekitamine on andestamatu. Kahtlen, kas iseseisvas Läti riigis oleks söandatud minna oma maa kauneimate ning erakordseimate, rahvale väga tähenduslike maastike kallale. Kui meie Narva joale annavad venelased aeg-ajalt ikka näpuotsaga vett, siis seal on kõik vastuoksa veesügavusse mattunud, ja nõnda järjepanu juba 42 aastat. Jäänud on vaid üha vanemaks saavate inimeste mälestused olnust ja aina vananevad fotod.

Sel juunipäeval olin just tulnud Aizkrauklest, tolle kurja juure ehk Pïaviòase hüdroelektrijaama paisu juurest – peakohal kulgesid loendamatud pragisevad kõrgepingeliinid ning õhk oli elektrit täis. Vesiehitis ise oli mõistagi tohutu: nii hiiglaslik, et mõõdutajugi kadus.

Läbijahvatatud Väina jõgi näitas sellest pääsenult taas oma õiget nägu, et aga peagi Kegumsi veehoidlaks laieneda. Kuid enne seda, vahetult allpool Aizkraukle tammi, Liivimaa-poolsel kaldal, avanes pilgule üks iseäranis veetlev paik. Jõgi noolis liivast ja kivimunakalist plaaþi, üles kerkisid järsud tükati taimestikuta punakad savimoreeni veerud. Üleval rinnakul sirutasid harulisi oksi tammekrässid, samuti pärnad, jalakad, sarapuud, kuslapuud, türnpuud, viirpuud, metsistunud astelpajud ning Lätile üsna omased kikkapuud. Metsapõue jäärakus immitses välja allikaist sündiv oja, mis sulinal kivises sängis allapoole kulges. Selle ümber kasvasid mererannast tuttavad haisvad kurerehad ning inimese käe läbi siia sattunud vahemereline väike igihali, kes oli tekitanud lausalisi nahkjaid lehevaipu.

Lubjakliburikkal rannalaadsel liivakaldal õitsesid seevastu verevad kontpuud ja kibuvitsad. Peale nende ka põldmarjad, murulaugud, mets-seaherned ja magusad hundihambad. Tollesse rikkalikku lääne-eestilikku kompotti lisas oma panuse villane katkujuur, kes, muide, on Hiiumaa randadel levikut jõudsalt laiendav tulnuk.

See oli tähelepanuväärne paik. Kui vaid veejõujaama pais seal taamal nõnda ähvardavalt kerkivana ei sumisenuks. Too ehitis on veetaset tõstnud vähemalt 30 meetrit ja tekitanud enda taha suisa paari versta laiuse veevälja – nagu Amazonas! Iseenesest avar veelagendik Aizkraukle linna kõrval ei olegi sisemaa kohta kõige halvem. Kui ainult tema ohvriks poleks toodud kõike seda väärtuslikku, mis omal ajal inimmeeli paelunud.

Kadunud maastikud. Ma teadsin hävingust, olin küllalt silmitsenud fotosid kadunust ning asemele visatust. Kuid jõudnud läbi künkliku metsapargi Pçrse jõe äärde, läksin Kokneses ometi rööpast välja. Too tore jõenimi tekitab eestlastes esmalt parajat elevust ning tõstab tuju. Asja ei muuda ka hääldus, mis läti pikenduskriipsu järgi on /peerse/. Mullu Kuramaal küsisin Ilmar Graudinðilt tema botaanikaaias käies, et mida õigupoolest tähendab Pçrse läti keeles. Ta jäi vastuse võlgu. Ilmselt ei tähendavat midagi, on lihtsalt nimi.

Lõbus meeleolu saab Pçrse jõe ääres paraku ruttu otsa. Nüüdisajal on kogu org triiki vett täis ning tuulise päeva lained laksuvad jõuliselt vastu kalda kaitseks kuhjatud auklikke-urbseid dolomiidilahmakaid. Kõndisin mööda suurte tammede ja pärnadega palistatud künklikku rada pargi tagumisse soppi. Sinna, kus kössitõmbunult norutab kuidagi kaitsetuna mõjuv graniitskulptuur “Pçrses meitene” – “Pçrse neiu”. Kõrval laskusid looduslikud paekaljuastmed vette, kadudes tumendavasse sügavikku.

Korraga hakkas mul ülimalt kurb – isegi tagantjärele neid ridu kirjutadeski tikub nukrus vägisi ligi. See uputus on nagu unenägu, mida tõelisuses, ärgates, ei tohiks tegelikult üldsegi olemas olla. Kunagi mühises selles kohas üks Lätimaa kauneimaid ning vaatamisväärsemaid jugasid. Joa peale jäid astmelised kaljud, kahemeetrisest veekardinast allavoolu aga sügav kanjon.

Tagasi kodumail, võtsin ühendust Tiit Petersooga, kes 1959. aasta augustikuul kursusekaaslasega seal kandis jalgrattamatkal käis. Küsisin veeuputuse-eelset aega oma silmaga näinud inimeselt, kui sügav Pçrse kanjon õigupoolest oli. Tiidu arvates ulatus see küllap kümne meetrini. Seda tõendab ka tema tehtud foto massiivsest kaljuseinast ning hiiglaslikest varisenud dolomiidilahmakatest. Tema meenutuste järgi olnud seal hämaravõitu: helendava hääleka joakardinaga kitsa kaljukanjoni kohale klammerdusid künkanõlvult sirguvad puudesambad. Võib vaid kujutleda seda kadunud muinasmaailma.

Toona liikus nende matkaseltskond mööda sügavat orupõhja allavoolu, kuni valeva silla taga pakkus lai Väina jõgi avaramat vaadet. Seal all nad einestasid, üleval järsul neemikul kõrgumas Koknese linnusevaremed.

Seisin nüüd samas paigas Koknese linnusevaremetes neeme tipul. Näpus hulk äsja ostetud 30-santiimiseid fotokoopiaid, millel kujutatud kunagisi vaateid Pçrse joale, linnusevaremetele alt Pçrse jõe sillalt ning vastupidi – müüride vahelt mööda sulnist Väina orgu pärastlõunapäikese poole. Ühel pildil oli ka Staburag, mis jäi Koknesest veidi ülesvoolu Zemgale-poolsele kaldale. Too läti rahvaluules oluline paik oli vahest kogu Lätimaa silmapaistvaim loodusmälestis. Seal oli paarikümne meetri kõrgune pank, mille ülaservast välja tungivad allikad olid lupja sadestades loonud imepärastes vormides tahkunud allikalubjakaljud. Peale selle oli tegu joarikka Läti kõige kõrgema joaga – umbes 18,5 meetrit. Väga meeleolukalt on Staburagi kirjeldanud Heinrihs Skuja 1940. aastal ajakirjas Loodus ja Teadus (Daba un Zinatne) [1]:

“ .. jalad kannavad sirmina kerkiva Staburagi juurde, mis pakub vahest senise elu kõige aukartustäratavamat vaadet, on kui igavese ilu kuulutaja. --- Kui ükskord tulevikus teised Väina kallaste dolomiitjärsakud alistuvad aeglasele, ent vääramatule kulutusele, siis Staburag, erinevalt põrmu vajumisest, sünnitab üha uusi noori kihte, mis vanale aluspõhjale pidevalt peale kasvavad ning eripäraseid vorme loovad.”

Kõigest veerandsajandi pärast ei jäänud tollasest loodusimest paraku midagi järele. Nüüd lasub Staburagi peal 6,5 meetri sügavune veekiht, jalam on suisa 25 meetri jagu pimedas sügavikus. Allikad on õnneks endiselt alles. Kui 2002. aasta juuli lõpul alandati veehoidla taset ajutiselt nelja meetri võrra, avanesid pool meetrit veepiirist kõrgemale jäänud allikad kui muiste. Kas tuleks kord päev, mil see Aizkraukle pais jäädavalt avataks? Kõik joad elustuksid siis otsekohe. Ainult et kes taastaks endised kultuurmaad, mis on kattunud muda ja kuhjunud risuga? Mets tuleks ajapikku muidugi tagasi. Kui siis vaid mõnedki kohad lagedana hoida, nagu Koknese linnamägi. Ent need on kõigest unistused. Aga ometi unistama peab. Kuigi inimloomadena oleme kohanemisvõimelised, jääme ikkagi unistama paremast.

Seisin seal poolenisti uppunud helendavate paekivivaremetega neeme tipul. Üsna vastu varbaid laksus kujuteldamatult sügav jõest saanud järv. Oli veidi kõhe seal vihaste vastutuulelainete piiril. Võimust võttis nukrus kõige selle pärast, mis inimliku lolluse tõttu on kadunud. Ja oli killuke unistusi. Nagu arvas järgmisel päeval Klintaine kaljukaldal kohatud, Jelgavast pärit Aivar: “Enne tehku üks korralik, muidugi tingimata ohutu tuumaelektrijaam, aga see jama selle jõega lõpetagu ära!”

Ma olin temaga nõus: kuigi Väina jõe veejõujaamad annavad Läti inimestele eluks vajalikku soojust ning valgust, on see hind vähemalt Pïaviòase hüdroelektrijaama puhul liiga kõrge. See on tegelikult üks nõukogude poliitika jäänuk, mille heastamise üle tasuks tõsisemalt mõelda.

Midagi on veel alles. Peale vees laevana ujuvate Koknese linnusevaremete on kunagisest ilust siiski veel üht-teist säilinud. Ohter Devoni paekihtide paljandumine Koknese ja Pïaviòase vahel on andnud geoloogilised huviväärsused, ent on tekkinud ka sobilikud kasvupaigad omapärastele taimekooslustele. Tõsi, näiteks Läti ainus alpi võipätaka kasvukoht hävitati Staburagi jahedate allikate uputamisega. Kuid hulk teisi lubjalembeseid kooslusi elab oma elu rahulolevalt edasi. Õnneks ei jõutud kõike vee alla matta!

Devoni paepaljandeid võib silmata Koknese pargiski. Kuigi üleujutus on katnud Pïaviòase lademest vormunud joa ning kanjoni, noolivad lained kõrgemal välja uusi kihte. Nüüdsel veepiiril paljandub Pçrse jõe mõlemal kaldal paari meetri kõrguseid paeastanguid, mille valevus on väga hea kontrast varasuvise laialehise metsa värskele rohelusele. Usutavasti peaks tegu olema Dubniki lademega – kihtidega, mille paljandid on omal ajal ilmestanud meie Irboskamaad [loe ka: 2], ent on nüüdseks, paemurdmise lõppedes, kinni kasvamas ning taas maapõue varjumas.

Omaette vaatamisväärsus on karstialad. Nagu näiteks Aizkrauklest lõunas Lautsesse suubuv salajõgi või veeneeldumine Klintaine ning Rîteri kandis. Karstiga tutvumiseks on varakevadine suurveeaeg siiski märksa parem kui juhtumisi põuaseks kiskuv juuni.

Kogu Läti suurejoonelisemaid paiku oli kord aga Väina kanjon Klintaine ja Pïaviòase vahel. Kuulsaim koht asus Stukmaòi mõisa kohal. Seal, kus vastamisi kerkisid 15–20 meetrit kõrged panganeemikud. Neist latgalite Olinkaln jääb Liivimaa poolele, seelide Sçlpils Zemgalesse. Küllap oli vaade meeliülendav, kui vägev Väina jõgi kõrgest kivisest väravast tormitsedes läbi murdis. Praegusajaks on mõlemast linnamäest saanud saared keset tuimuimast veehoidlat. Samas siiski üsna ahvatlevad saared – mõlemal paari meetri jagu panganukke üle vee kerkimas, Sçlpilsil vanad varemed, Olinkalnil tammed ning männisalu turjal. Iseäranis hea vaade avaneb neile ühelt pikalt, “mandriga” ühendusse jäänud poolsaarelt Stukmaòi lähedal.

Märksa lähemalt saab Daugava lademe dolomiitidega tutvuda piki maakitsust Klintaine poole tagasi sammudes. Ühele poole jääb mahajäetud karjäär, millest veetaseme tõustes on saanud mitme meetri kõrguste pankkallastega avar järv. Õigemini kaks teetammiga poolitatud järve.

Mõnevõrra looduslikum vaade avaneb Väina jõe kaldal. Ka siit on rohkesti paasi murtud, mistõttu on tekkinud vaevu üle veepinna ulatuvad kaljupõrandad. Inimesest puutumata osas tõuseb voogudest nelja meetri jagu sakilist pangaserva. Samasugune pank ilmestab üsna pikalt ka vastu jäävat Zemgale kallast. Klintaine pangapealset katab aga tüüpiline loomännik. See on männik kukerpuu aluspõõsastikuga, sekka kadakaid, türnpuid, lodjapuid, kontpuid ning lätilikke kikkapuid. Ilmekust lisasid õitsele puhkenud verevad kurerehad ning lood-angervarred – meie edelanurga saarte haruldus.

Angervarte pilkupüüdvaid valevaõielisi rohelisi puhmaid jäi ette ka kaevandatud klibuväljal, samuti ühe väikese abaja ääres, õitsvate nõiahammaste ning koldrohtude naabruses. Veesügavusest kerkivatel panganukkidel roomas lopsakas tüümianlikult vürtsine paljalehine liivatee – taas üks Eestis üpris harva nähtav liik.

Õhtupäike kuldas vastaskalda panka, libises üle “minu” abaja panganuki ning justkui Hiiumaa Sarve rannast laenatud alvarikase. Valitses kummaliselt mereline tunne, mis sellest, et asupaik oli tegelikult keset sügavat sisemaad. Lähemalt vaadates näitasid saaremaalikud kaljud siiski hoopis hõõguvpunaseid kivikirju, mis on hästi omased Läti sisemaal levivale Devoni ajastu Daugava lademele. Sel õhtul tolles suurepärases kohas ma peagu leppisin olukorraga: kui uputab, siis uputab.

Ent nõnda leplik olin ainult kuni järgmise hommikuni, mil jõudsin Pïaviòase idaservas kulgeva väikese Skanstupite jõeni. Tolles kandis kohtuvad Aiviekste, Väina ja Skanstupite. Viimase suudmes on ligi nelisada aastat tagasi Gustav II Adolfi käsul rajatud ringikujuline bastionivöönd. See pidi kindlustama Suur-Rootsi äärmist kagunurka, mis jäi vastu Aiviekste taha jäävat Poola Latgalet ning üle Väina jõe paistvat Kuramaa hertsogiriigi Zemgalet. Praegusajal on jõesuudmed selles kohas oluliselt muudetud. Ka Skanstupite suue on triiki ning rohkemgi vett täis. Aga õnneks just nii täpselt, et peatuda vahetult poole meetri kõrguse hõbeleva veekardina ees. Peale selle on pisut ülesvoolu väike paeaste. Sääraseid astmeid jagub ka vahetult joast allavoolu. Just tollel vihmasel juunipäeval alandati Aizkraukles mõnevõrra uputuse taset ning ilmusid välja esimesed noist allavoolu jäävatest paeastmetest. Aga ainult esimesed, siis langus peatus. Ent nõnda oli paljastunud väike treppoja.

Kuulasin orgu täitvat langemise sahinat ja mõistsin taas selgelt, millest me ilma oleme jäetud. Tolle paisujurakata sööstaks Väina poole vähemalt tosinkond juga, kusjuures neist Skanstupite oma oleks tagasihoidlikumaid. Nüüd on alal aga vaid üksainus juga (joastik), seegi poolikult.

Kus Väina voolab kui muiste. Muidugi mõista ei saanud ma seal pooleldi uputatud Skanstupite joa servas reisi lõpetada. Ma pidin jõudma sinnani, kus uhke Väina jõgi voolab endiselt vabana, omapäi. Sel ülesvoolu reisil piki Väinat kippusin teda lõpuks juba elusolevuseks pidama. Erinevalt paigal lösutavatest järvedest tunduvad jõed oma liikumises tõepoolest ürgsete, igikulgevate soontena, müstiliste veemadudena. Vahel näib kogunisti, et jõgede igaveses minemises on enamgi väge kui suurtel meredel. Või ei, võrrelda võrreldamatuid ei ole siiski paslik.

Jçkabpilsi (Jakobilinna) kohal on Väina lõpuks just selline nagu alati. Inimesed on ehitanud tema kaldale vastamisi Jçkabpilsi ning Krustpilsi linna. Piirkonnas haritakse vahelduva eduga maad ja nõutatakse jõeveest nüüdki kala. Jõgi voolab kõige selle keskel häirimatult. Hea oli pärast mitut uputatud kohta seda näha.

Ka selles kandis on Devoni paekivi jõe ümbruses ulatuslikul alal maapinna lähedal. Daugava lademe dolomiite saab ehk hõlpsamini silmitseda Jçkabpilsist lõunasse jääva kaheksa saarega järve nelja-viie meetri kõrguses kaldapangas. Tegu on endise karjääriga, mis paarikümne aasta eest puhkejärve loomise käigus vett täis lasti.

Jçkabpilsi ülesvoolu muutub Väina korraks õige rahutuks. Just Abeli saare ümbruses, mille loodetipus kummub Kaupre linnamägi. Siinpoolsel ehk siis Latgale kaldal levib piki kaldaveert pikalt paljanduvate paepõrandatega murulauguloopealne. Jällegi meenutab see Sarve randa, ent on murulaugu õisikunuttidest veelgi lillakirjum. Suurvee aegu ujutab jõgi need paepõrandad ajutiselt üle.

Ülesvoolu, Abeli saare ning Latgale vahel lõi tõtlev Väina üle paepõhja hüpates kümneid laineteravikke, harjad valget vahtu pritsimas. See on Garde kärestik – kui allpool oleks sügavam erosioonibaas, võiks ta kunagi heal juhul tekitada väga veerikka joa. Ent piisab kärestikustki.

Mööda jõekallast temani ilma kummikuteta ei pääse, sest ette kerkiva paari meetri kõrguse (murtud?) paepanga jalamil levib allikatest niisutatud püdel, jalgu niitev mudakallak. Kui kellelgi on aga väga suur soov selle kärestiku kohale jõuda, peab ette jääva talu hoovi kaudu ringi minema ning järsakutreppi kasutama. Muidugi oleks viisakas pererahvale oma plaanist aru anda, nõnda tegin ka mina. Et siis läbi lopsaka salumetsariba jõuda alla voogude tormaka piirini, jätta selja taha tammed, pärnapuud ja sarapik ning seisatada õitsvate kontpuudega jalamil, ees igikestev tõtlev minemine.

Lõpliku õhturahu leiab aga Krustpilsi lähedalt kaharate mändidega järsunõlvaliselt Asote maalinnast. Sealt rullub hinge kosutav vaade üle orutasandiku, üle Väina jõe ning tema saarte, kuni takerdub Zemgale männimetsadesse. Viimaks olen jõudnud kohta, kus kaob tunne, et kogu aeg oli kõik kuidagi valesti olnud. Siin voolab Väina kui muiste, aimamata, mis ootab teda allavoolu.

1. Skuja, Heinrihs 1940. Staburags. – Daba un Zinâtne, 4. numurs (www.dabasretumi.lv/Zudusie/StaburagsR.htm).

2. Vares, Tapio 2007. Unustatud Irboskamaa elavad maastikud. – Eesti Loodus 58 (11): 616–619.