“Inimene mõtleb, jumal naerab.”
Juudi vanasõna

15. oktoobril on Eesti antropoloogia eestvõitleja Juhan Auli sünniaastapäev.

“Eestlaste keha on mahlarikas, kuid lihased on raske ja pideva harjutamise tõttu kõvad. Eestlaste kasv on enamasti keskmine. Nägu on veidi pundunud, lõtv, kahvatu, näojooned ilmetud; punased põsed haruldased. Juuksed on enamasti blondid, lapse-eas peaaegu valged. Keha tugevus keskpärane. Temperament on üldiselt flegmaatiline, kalduvusega melanhoolsusse. Seetõttu on eestlaste keha üldiselt võttes vastupidavam ja haiguste suhtes mitte vastuvõtlikum kui teiste inimeste oma. Väga vähesed eestlased on päriselt melanhoolse temperamendiga, ainult vähesed on väikest kasvu, kuid tugeva kehaehitusega, mustade juustega, pruuni näovärvusega, käitumises tõsised ja avaldavad tagasihoitud rahulolematust. Tartu piirkonnas on eestlased pikemad ja lõdvad; Tallinna ümbruses on nad vilkamad ning jutukamad, ka ei ole nende nägu siin nii pundunud --- Enamikul (naistest – J. A.) on blondjuuksed, mustad juuksed puuduvad täiesti. Üldse on naiste juuksed heledamad kui meeste omad.”

Nende Baeri kahe sajandi taguste sõnadega [4] alustab Juhan Aul oma 1938. aasta artiklit “Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesanded” [2]. Baeri töö oli esimene nokatäis liiva eestlaste antropoloogilises kirjeldamises: Juhan Aul ladus kümnete tuhandete hoolikate mõõtmistega tugeva vundamendi, millele asuda ehitama korralikku maja. Olles artiklis rännanud läbi Eesti antropoloogia anekdootliku algus- ja toimeka kaasaja jõuab Aul lõpuks küsimuseni: mis saab edasi? Esmase sisulise sihina näeb ta eestlaste kehaehituse koonduurimust “Anthropologia Estonica”, millele peavad järgnema eraldi Eesti antropoloogiliselt huvitavamaid paiku ja inimrühmi kirjeldavad teosed. Pakilisima vormilise ülesandena, “mis meil ilmtingimata teha tuleb ja otsekohe”, näeb Aul antropoloogia õppetooli Tartu ülikooli juures ning antropoloogia uurimisinstituuti.

Mullu sügisel, Juhan Auli 110. sünniaastapäeva üritustel, jäin esimest korda mõtlema, miks need “ilmtingimata” vajalikud teod on siiani tegemata. Miks toona neljakümneaastase, täies nooruslikus tööjõus teadlase unistused ei täitunud – vähemalt mitte nii, nagu ta ise oli ette kujutanud. Pähe tuli kolm põhjust.

Sõda. “Me elame ruttamise ja enesekaitse ajajärgus,” kirjutab Aul kõnealuses artiklis, “me elame ajajärgus, kus iga üksiku rahva lugupidamine teiste rahvaste juures tähendab palju ja oleneb peamiselt sellest, kuivõrra ta ise seda lugupidamist intensiivse tööga, eeskätt vaimse tööga suudab teiste rahvaste juures võita. Väikerahvaste kohta maksab see mitmekordselt.” Eks tule need sõnad tuttavad ette tänapäevalgi! Juba järgmisel aastal pärast artikli ilmumist tõi Nõukogude Liit väed Eestisse ning vaba Eesti riik lakkas olemast. Eestlaste usinus ja lugupeetus ei päästnud neid vääramatust lähitulevikust.

Juba mõni aasta pärast sõda – vaid mõni aasta enne Watsoni ja Cricki vägitegu [12] ning Stalini surma – asus uus võim Trofim Lõssenko jt. kehastuses geneetika seaduspärasusi lahmides ümber sõnastama [10]. Lühidalt: asjaolu, et paljusid sordiaretusega saavutatud omadusi ei leidu metsikutel eellastel – ja seega peab genoomiga kunagi kuskil toimuma muutusi – võeti ekslikult aluseks väitele, et mingit muudest rakuosadest eraldi pärilikkusainet ei olegi olemas. See omakorda andis aluse lamarkistlikule uskumusele, et piisab, kui võimeid ja omadusi elu jooksul küllaldaselt treenida, ning need muutuvad pärilikuks. Oma usku kaitsti ja teisitimõtlejaid vaenati lausa hüsteeriliselt [10], ilmselt nähti selles vaidluses üht rinnet ülemaailmse proletariaadi võitluses rõhuvate klasside vastu.

Pole raske arvata, kuidas suhtuti antropoloogiasse, mis õõnestas elusolendite sünnipärase võrdsuse ideaali otse meie oma jalge all, meie oma liigi sees. Nagu väga paljud väga väärtuslikud teadlased üle kogu Nõukogude Liidu, kahetses ka Juhan Aul pärast seda, kui mõningad seltsimehed olid mõningaid “selgitusi” jaganud, avalikult “pattu” [3], ent kirjatüki ridade vahelt vaatab vastu löödus ja nõutu küsimus: “Noh, ja edasi?”

Sellegipoolest lasti “ketser” 1950. aastal ülikoolist töölt lahti. Zooloogia kateedrisse naasta õnnestus tal 1954. aastal. Tasapisi õnnestus jätkata ka antropoloogiaga: 1964 ilmus venekeelsena “Eestlaste antropoloogia”, 1977 “Eesti naiste antropoloogia” ja 1982 “Eesti koolilaste antropoloogia”, trükivalgust nägi palju muudki [8]. Kuid ilmselt olid Auli näpud kõvasti kõrvetatud ning riigivõimu ähvardus teadusele piisavalt püsiv: antropoloogia õppetooli ja instituudi plaanid olid ja jäid kalevi alla.

Uued ajad lõid inimesed sassi. Piltlikult võib öelda, et antropoloogia asus Eestit hõlvama edelast. 1927–1929 kirjeldas Aul antropoloogiliselt Sõrve poolsaare, mõõtes seal “peaaegu kõiki inimesi” [8], 1930 võttis ette kogu Saare maakonna, järgnes Lääne- ja siis juba kogu Eesti. “ .. juba Sõrve uurimise päevil Saaremaal rohkesti matkates torkasid silma lokaalsed erinevused üksikute kihelkondade inimtüüpides, ja et neid omapärasusi tähistada, asusingi nimetatud tööle koos paari üliõpilasega,” kirjutab Aul. Sõrve töö võtab ta aga kokku nii: “Uurimised näitasid, et Läänemeri on olnud kaunis tõhusaks barjääriks põhjatõu idasuunalise ekspansiooni vastu, mistõttu Sõrve on olnud ja jäänud ülekaalukalt idabaltilise tõu resp. soomeugrilise rahvaelemendi alaks.”

Uskumatu, aga tõsi: veel 70 aastat tagasi võis täheldada ja mõõta antropoloogiliste tunnuste korrapärast erinevust nii eestlaste ja naaberrahvaste kui ka Eesti eri kihelkondade vahel (# 1)! Tänapäeva üleilmastunud maailmas, kus inimesed “reisivad palju ja suurtel kiirustel”, suudab tavainimene midagi säärast ette kujutada vaid mingite ürgmetsa suguharude puhul. 1933. aastal kirjeldas Aul hoolikalt tolle aja mõistes erijuhtumit, hulka pooleldi vene päritolu lapsi Saaremaal, maailmasõjaaegsete vene väeosade pärandit. Vaevalt suutis ta siis aimata, et järgmised aastakümned asendavad kolmandiku Eesti rahvast idaränduritega, sajandi lõpus aga on valge nahavärv vaid üks paljudest Euroopa rahvaste paabelis. Ning seesama Saaremaa on muutumas suureks turismitaluks skandinaavlastele. Ajalugu on ikkagi pööraselt kiire.

Ja kolmandaks – geneetika esiletõus. “Meie antropoloogiline instituut peab ühtlasi kujunema meie rahvabioloogiliseks a r h i i v i k s, millesse tuleb koondada too teaduslik toormaterjal – mõõtmis- ning märkmelehed, piltidekogud jne., mis meil praegu olemas ja mis edaspidise töö jooksul mitme- ja mitmekordselt peab suurenema. Me peame olema teadlikud, et neis materjalides peitub ka neid väärtusi, mida alles tulevased põlved saavad kasutada ja rakendada.”

Taiplikule lugejale on kindlasti juba selge, kuhu ma selle tsitaadiga sihin. Just samalaadne arhiiv on meil hiljuti loodud, täieneb vahelduva eduga ja on mitmesuguste kirgede keskpunktis praegugi – pean silmas Eesti geenivaramut.

Toona, kui geene polnud veel “üles leitud”, rõhutas Aul antropoloogiliste andmete, st. inimkeha mõõtude rolli indikaatorina, inimese terviseriskide ja muu saatuse ennustajana. Täpselt sama rolli nähakse praegu geeniandmetel. Nii juhtus, et Auli varasem armastus geneetika [6, 7] “neelas alla” tema elu armastuse antropoloogia. Kas geeniandmed on kehaehitusest indikaatoritena paremad? Olles puhtamad keskkonna tekitatud “mürast”, on need ühtaegu inforikkamad ja infovaesemad. Paljudele kehaehituses ilmsetele indikaatortunnustele on raske leida vasteid genotüübis ja vastupidi. Üks on selge: geneetika oma uudsuse, keerukuse ja, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, rahamahukusega pakub tänapäeva inimesele kaugelt enam huvi ja ahvatlusi kui antropoloogia. Elevuse vaibudes jõutakse suurema või väiksema ringiga ka antropomeetria võimaluste juurde tagasi.

Juhan Aul ja eugeenika on teema, mis geneetikast rääkides paratamatult meelde tuleb. Auli on peetud üheks peamiseks eugeenika (st. inimeste teadliku geneetilise edendamise; vt. nt. [5]) idee kandjaks Eestis kahe sõja vahelisel vabadusajal. Nüüdisajal on sõna “eugeenika” kombeks suhu võtta halvustavalt, mõnikord kiputakse seda natsismiga seostama. See tekitab loomulikku uudishimu: millised luukered võiksid Aulil siit kapist lagedale tulla?

Mainisin juba geneetikat kui Auli esimest armastust. Kalju Põldvere on jäädvustanud Auli noorpõlvemeenutusi: “ .. kool ei virgutanud, õpetatugi ei hakanud külge. Loodushuvi tekkis alles siis, kui noore õpetaja mõtteisse kerkis piiblilugude ja evolutsiooniõpetuse vastuolu” [8]. Evolutsiooniõpetus oli uus ja aktuaalne teema, Darwini “Liikide tekkest” oli möödas poole vähem aega kui praegu. Geneetilise koodi olemasolu muutus üha ilmselgemaks, ehkki selle lahtimuukimisest suudeti veel vaid unistada. Geenide “kõikvõimsuse” avastamise aegu võib liialdamata nimetada teaduse ärkamisajaks, bioloogia elevaks uuestisünniks. Põhjalik tutvus geneetikaga (ühtlasi selle agar tutvustamine rahvaülikoolis ja mujal) oli ka hoob, mis viis Auli antropoloogia juurde.

Säärase tausta puhul oleks ülimalt ebatõenäoline ja veider, kui genoomi tervishoiu küsimus poleks noorele teadlasele pähe tulnud ja tema südant valutama pannud. Noore Auli mõtteid eugeenika teemadel saame lugeda raamatu “Pärivus ja rahvas” [6] kahest lõpupeatükist. Oma ärksa ja kujundliku sisu poolest oleksid need väärt küll siinkohal üleni ära tuua, kuid nopin siiski välja vaid mõned n.-ö. piinlikud momendid lõpupeatükist (“Mis me rahva tuleviku päästmiseks peaksime tegema?”):

“1913. a. Pandi Prantsusmaal maksma seadus, mille järele kõik vanemad, kel palju lapsi, saavad riigi poolt toetust. Toetuse määr kasvab laste arvuga: iga järgmise lapse pealt makstakse suurem summa. Eriti suurte perekondade pead saavad veel erakorralise toetuse osaliseks. Ja mis me näeme? Me näeme, et alaväärtuslikud hakkavad lastega teenima! Riik laseb oma raha eest kõlbmatuid kodanikke produtseerida. Nii ei pea asja aetama! Vastuoksa, alaväärtuslikkude sigivusele tuleb piir panna!”

Aul peatub põgusalt eugeenika võtetel eri riikides – kurjategijate vasektoomial Ameerika ühendriikides, vaimuhaigete, langetõbiste jt. abielu keelul Ðveitsis, suguhaigete abielu keelul Rootsis, soovitusel enne abieluotsust arstiga nõu pidada Saksamaal – ning jätkab siis:

“Peab tähendama, et senine tõuparanduslik liikumine on olnud siiski vähe ühekülgne. Ühekülgne selles mõttes, et siin pea ainult haigused ja kurikalduvused on tähelepanu leidnud. See on ka arusaadav, sest eeskätt arstid on seni olnud tõuväärinduse mõtte kandjad. Tingimata tuleks aga alaväärtuslikkuse mõistet laiendada. Tõepoolest, kui me niisugused “nõrgad olevused”, nagu Kant, Gogol, Dostojevski ja paljud teised, teadvusega rahva tuleviku loomisest kõrvaldaksime, siis oleks see otse patt. Ei ole ju meie eesmärk mitte “elevandi tervisega” inimesi luua, vaid suuri loovaid tegelasi. --- Samuti on mõne väiksema pärivusliku haiguse kandmine tingimata vähem pahe kui kadedus, jonn ja teised sellelaadilised antisotsiaalsed kalduvused. Viimased just ongi, mis seltskondlikku edenemist, inimeste läbisaamist sageli otse mürgitavad. Ka tuleb vahet teha selle vahel, mis on päritav ja mis on erakorraliste elutingimuste toime saadus. Viimaseile ei tuleks tõuväärinduslikkude küsimuste lahendamisel suurt tähtsust anda.”

Rahva õigustunne. Viimases küsimuses näeb ta teadlastele tõsist tulevikuülesannet. Abilistena terenduvad talle vaimusilmas tõuväärinduse seltsid, kes koguvad ja talletavad teaduse tarbeks sugupuuandmeid. Aul jätkab üleskutsega neile:

“Ent mis peaasi, – katsuge kõrvaldada ja pehmendada neid vastuolusid, millega tõuväärinduslik liikumine võib kokku puutuda rahva õ i g u s t u n d e s. Meil on harjutud vaatama abielu kui täielise eraasja peale. Paljudel kordadel on tähendatud, et kitsendused abielu alal rikkuvat õnne. Vanapoiste ja lasteta abielupaaride maksustamise peale vaadatakse muidugi kui suure isikuvabaduse ja üheõiguslikkuse rikkumise peale. Suguvõimetuks tegemise mõte tundub vahest mõnelegi pöörane. Paljude tõuvigade pärivus – öeldakse – nõudvat veel teaduslikku selgitust, enne kui võidavat asuda nende tegelikule väljatõrjumisele. Ka ei taha rahva õigustunne vist leppida sellega, kui suurtele väärtuslikkudele perekondadele – kes on ju pealtnäha “jõukad” – nõutakse toetust...

Kõigis neis ja sarnastes punktides tuleb rahva õigustunne muuta! Tehke endale ja kõigile selgeks, et õigustunne ei ole midagi kõrgemalt poolt antut, midagi vormides püsivat, vaid inimeste mõttetöö vili ja peab kohanema uutele sihtidele ja ajanõudeile. Oli aeg, mil nakkavate haiguste suhtes kellegi isikuvabadust ei kitsendatud. Aga ajad muutusid, jõuti arusaamisele, et vaheleastumine on tarvilik. Ja õigustunne andis järele. Samuti on igal pool. Abielu-õnn... On see siis tõesti õnn, kui nähakse järeltulijate kannatusi ja puudusi? Ja milliseid isiklikkegi paremusi võib tuua näit. vaimuhaigete abielu? Kui nende asjade üle tõsiselt järele mõeldaks, siis peaks siin õigustunne iseenesest muutuma. Suguvõimetuks tegemine... Praegune suguvõimetuks tegemise viis ei sünnita mingisuguseid kehalisi ja vaimlisi kannatusi, ei operatsiooni ajal ega pärastises elus. Ja kuigi ta eeskätt viletsaid ja armetuid tabab, siis ei hävita see ju sugugi isiklikku hoolekannet nende eest, – isiklikku hoolekannet nende eest tuleks õieti suurendada, ja nimelt selles mõttes, et riik peaks nende ülespidamise vanaduspäevades oma peale võtma –, küll aga saavutab ta selle, et tulevikus hoolealuste ja kahjatsemisvääriliste arv kahaneb. Ja ütelge nüüd – on’s midagi humaansemat?!”

Ei maksa heituda, nähes inimeste kohta tarvitusel sõnu “alaväärtuslik” ja “tõuparandus”. Sõnad tingib mood, tänapäeval on samas tähenduses kombeks rääkida geneetilistest puuetest ja nende vältimisest. Pigem tasub kasutada igale inimesele antud väärt võimalust mängida jumalat: vaadata mineviku inimese mõtetest edasi tulevikku. Auli toonase entusiasmi taga näeme terendamas nii faðistliku Saksamaa ja Nõukogude Liidu totalitarismi kogemust kui ka teaduse edusamme käitumis- ja geeniuuringutes.

Natside “poliitiline antropoloogia” tegi Aulile muret juba varakult. 1933. aastal tutvustas ta seda ideoloogiat Eesti rahvuslaste klubi väljaandes ERK, märkides sissejuhatuses: “Alles see ju oli, kui Saksamaal tekkis uus ðovinistlik kultuurisuund, algas rahva tõuline sortimine, kusjuures suurt osa mängisid “aaria tõu” ja “saksa vere” mõisted, – olgugi, et antropoloogidel on ammu selge, et kõnelda aaria tõust ja saksa verest on sama absurdne, kui kõnelda blondist sõnastikust või pikapealisest grammatikast... Sakslaste uus “teadus” on väärsünnituslik kurioosum, mis tekitab lõbusat naeru, kuid mis on samal ajal tegelikku elu küllalt traagiliselt mõjustanud ja võib veelgi mõjustada, seepärast olgu talle pühendatud siin mõned read.” Kirjatükk lõpeb sõnadega: “Metodoloogiliseltki on poliitiline antropoloogia seega väga huvitav teadus, kuna ta võimaldab tõestada seda, mida tahad ja nii, kuidas sa tahad... Millised oleksid tulemused, kui kõik rahvad hakkaksid sellist antropoloogiat harrastama?” [1]. Kuid ilmselt ei aimanud Aulgi tollal, kui väga poliitilise antropoloogia sõgedused happena söövitavad kogu inimsoo geneetilise väärinduse ideed, ja milliseid tabusid veel aastakümneteks ühiskonnale kaela riputavad.

Ühiskond on kattevari. Jättes tabud ja valehäbi kõrvale, võtkem siiski luubi alla viimase sajandi totalitaarsed riigivõimud ning kõrvutagem neid George Williams’i [13], Robert Trivers’i [11] jt. teoreetiliste töödega, mis seavad tõsise kahtluse alla võimaluse, et inimeste (vm. elusolendite) seas saaks kuigi laialt levida isetu tegevus puhtalt ühiskasu huvides. Näeme, et mõiste “ühiskond” on kattevari hulgale omakasu eesmärgil askeldavatele üksikinimestele ja kui seda sõna ettevaatamatult idealiseerida, võib järgneda palju ootamatut ja inetut. Muidugi, ühiskasu on võimalik, veel enam, see on meie tänapäeva elukvaliteedi peamisi trumpe. Kuid seda kujundavad evolutsioonimehhanismid on mitu suurusjärku keerulisemad kui pelk üleskutse toimetada nii, et “kõigil oleks hea” [9]. Seega tundub, et Aul oli õigel teel, rõhutades rahva õigustunde keskset tähtsust ühiskondliku korra muutuste alustalana, ning liiga sinisilmsed olid tema vihjed riiklike kampaaniate kohta. Need tõmbavad paraku alati ligi “igasuguseid”, kes püüavad salamahti, kuid seda jultunumalt ühist vankrit isikliku värava poole sikutada, varjates seda uskumatult osava riigimeheretoorika taha.

Andekuse geneetilised tagamaad. “Pärivuses ja rahvas” loetleb Aul pikalt omadusi ja haigusi, mille pärandumise seaduspärasustest tollal juba üht-teist teati, ning lõpetab peatüki sõnadega: “Tahtmata tekib küsimus: aga kuhu jäid kurikuulsad sugukonnavead, iseloomu-omadused, vaimuomadused ja paljud teised sellelaadilised, – omadused, mis inimesele alles annavad tema ilme? Miks ei esinenud paraadil niisugused omadused, nagu eluea pikkus, üldine kehakidurus, kitsad puusad (naisterahvail), kalduvus angiinat, kopsupõletikku, tiisikust saada, pimesoole põletikku jääda, vistrikkude tekkimine näole (sagedasti ühenduses seedimisriketega), “tulikahju-märgid” jne., – omadused, mida arstid on ju kindlasti tunnustanud päritavaks? Sellepärast, et me ei tea kõigi nende omaduste pärivusest tänapäev rohkem, kui et nad on – päritavad. --- K u i d a v i i s i nad on päritavad .. on meile praegu alles tundmatu maa, läbinägematu mets. Kuid ei maksa nukrustada ja imestada. --- Arvestatagu, et inimese pärivusteadus on vast kõigest paarkümmend aastat vana! Ja paarkümmend aastat – mis on see kultuuri, mis on see teaduse arenemise ajaloos?!”

Vahepealse kaheksa aastakümnega on geneetika läbi teinud peadpööritava eduloo, kõik inimgenoomi kolm miljardit aluspaari on ritta seatud, kuid Auli loetletud omaduste geneetiline tagapõhi on endiselt “tundmatu maa, läbinägematu mets”. Teadagi, iga maakera sees on veel teine maakera, mis on mitu korda suurem kui esimene, iga tundmatu töö võtab umbes kümme korda rohkem aega kui algul plaanitud. Eks ole nii ka geneetikaga. Kuid parafraseerides Auli: “Mis on 80 aastat teaduse ajaloos!” Igal juhul praegu pole meil tõuväärinduse teemal Aulile jt. eugeenikutele üldjoontes muud lisada, kui et paljusid tunnuseid mõjutavad ilmselt märksa enamad geenid ja seega on neid ristamistega palju raskem suunata, kui geneetika varasematel laineharjadel arvati. See seab kahtluse alla inimese pädevuse valiku suunajana. Ja teisalt, ei maksa alahinnata tavapärase loodusliku valiku jõudu, mis toimetab meie õnne nimel juba aastamiljardeid ja on seega, tunnistagem, mõningase usalduse ära teeninud.

Muidugi, eugeenika ei ole tänapäeval kuskile kadunud. Rasedusvastased vahendid, sünnieelne diagnostika, geneetika-alane nõustamine, kunstviljastamine jms. toimivad üha tõhusamalt hoolimata sellest, et sõna on moest läinud. Alkoholi ja muude mürkide vastane teavitustöö, millele Aulgi on “Pärivuses ja rahvas” palju ruumi pühendanud, toetub sisuliselt suuresti just eugeenika argumentidele – hoiatades mitte üksnes oma ihu, vaid ka geenide kahjustamise eest. N.-ö. positiivse eugeenika näiteks sobib tegelikult igasugune riigi tunnustus oma ühiskonnasõbralikumatele liikmetele. Kadunud pole negatiivse eugeenika karmimad vormid: näiteks eluaegsete vangide või ühiskonnaohtlike vaimuhaigete võimalused lapsi soetada on tänapäevalgi ilmselgelt piiratud (ehkki seda pole kombeks välja öelda).

Lõpuks. Meeldivate inimeste kohta, kes on plaaninud midagi muud, kui see, mis välja kukkus, või kes on rääkinud juttu, mis hiljem tundub ebamugav, öeldakse viisakalt, et nad olid “täis vastuolusid”. Juhan Auli puhul nii öelda ei saa. Tema plaanid ja jutud olid harukordselt sirgjoonelised ja selged – vastuolusid täis olid ja on pigem teda saatnud olud.

1. Aul, Juhan 1933. Poliitilisest antropoloogiast. – ERK 7: 190–192.

2. Aul, Juhan 1938. Eesti antropoloogilise uurimise senine viljelemine ja tulevikuülesandeid. – Omariikluse süvendamisel. Ü.S. Raimla, Tartu: 74–101.

3. Aul, Juhan 1949. Eksimustest minu senises teaduslikus ja pedagoogilises tegevuses. – Rahva Hääl 21 (27. jaanuar).

4. Baer, Karl Ernst von. 1976 (1814). Eestlaste endeemilistest haigustest. – Loomingu Raamatukogu nr. 33 (977).

5. Eugenics. http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics

6. Klein (Aul), Juhan 1926. Pärivus ja rahvas. Loodus, Tartu.

7. Klein (Aul), Juhan 1927. Pärivus inimese juures. H. Laakmann, Tartu.

8. Mikelsaar, Sirje (koost.) 1997. Professor Juhan Aul: kirjanduse nimestik 1919–1997. Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu.

9. Ridley, Matt 2002. Vooruse lätted. Tänapäev, Tallinn.

10. Stoletov, V. N. jt. (toim.). 1948. Olukorrast bioloogiateaduses: V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessiooni stenograafiline aruanne: 31. juuli – 7. august 1948. a. / V. I. Lenini nimeline Üleliiduline Põllumajandusteaduste Akadeemia Teaduslik Kirjandus, Tartu.

11. Trivers, Robert L. 1971. The evolution of reciprocal altruism. – Quarterly Review of Biology. 46: 35–57.

12. Watson, James D.; Crick, Francis H. C. 1953 Molecular structure of nucleic acids. – Nature 171: 737–738.

13. Williams, George C. 1966/1996. Adaptation and natural selection: a critique of some current evolutionary thought. Princeton University Press, Princeton, NJ.