Männivaksikul on kombeks aeg-ajalt hulgi sigida ja männid okastest paljaks süüa. On ilmselge, et nõnda teeb ta mändidele kahju ... Kas siiski teeb?

Kunagi ammu õpetati lastele koolis, kes on kasulikud ja kes kahjulikud loomad. Ökoloogilised uurimused on näidanud liikidevaheliste suhete keerukust looduses: sageli pole võimalik üheselt otsustada, kas mingi liik etendab parasjagu kasulikku või kahjulikku rolli. Näiteks leidub tänapäeval uurimusi umbrohtude tulususe kohta põllukultuuridele. Kasulikkus ja kahjulikkus olenevad paljudest teguritest, sealhulgas sellest, mis ajavahemikku me vaatleme, millise olendi kasu või kahju silmas peame ja mida üldse kasuks või kahjuks nimetame. Kahjuri, kahjustuse ja kahjulikkuse mõiste on alati suhteline. Tänapäevase arusaama järgi on taime- ja loomaliikide jaotus kasulikeks ja kahjulikeks ülemäära lihtsustav. Kahjuriks ei saa nimetada liiki üldiselt, vaid üksnes selle populatsiooni teatud arvukuse ning toimimisulatuse puhul.

Huvitav näide selle kohta on männivaksiku ja männi suhted. Männivaksik (Bupalus piniaria; # 1) on tagasihoidliku välimusega liblikas, kelle röövikud toituvad männiokastest ja võivad tõsiselt kahjustada eelkõige kesk- ja vanemaealisi männikuid. Soodsate ilmastikuolude korral (soe ja kuiv suvi, pikk soe sügis) võivad männivaksiku röövikud männid okastest paljaks süüa. Euroopas ja Siberis levinud männivaksik on Eestis tavaline. Tema hulgisigimisi tuleb meil küll suhteliselt harva ette [1, 4].

Aastatel 1990–1992 sõi männivaksik ligikaudu 4000 ha männimetsi Lõuna-Eestis osaliselt või täielikult raagu, seejuures vaid 30 hektaril oli kahjustus nii tugev, et kasvujõuetuseni nõrgestatud ja tüvekahjuritega asustatud puud tuli sanitaarraie korras raiuda [4]. Kagu-Eestis Orava metskonna Tuderna piirkonna mõnel metsaeraldisel hävitasid männivaksiku röövikud neil aastatel kuni 90% mändide okastest.

Ühel säärasel eraldisel tegime 2007. aastal uuringu, selgitamaks suurrüüste mõju puude jämeduskasvule. Kuigi männivaksik võib sama puu paljaks süüa mitmel aastal järjest, juhtus see valdaval osal meie uurimisalast ilmselt vaid üks kord, sest piirkonnas tehti 1991. ja 1992. aastal tõrjet biopreparaatidega (Dendrobacillin, Biotoxibacillin, Dimilin). See tegi hulgisigimisele kiire lõpu. Korduva raagusöömise mõju oleks kahtlemata suurem olnud, eriti kui arvestada ka järgnevat säsiüraskite (Tomicus piniperda, T. minor), latipihklase (Pissodes piniphilus) jt. võimalike tüvekahjurite levikut. Praegu ei märka kõnealusel eraldisel jälgegi kunagisest suurkahjustusest. Pohla kasvukohatüübi 80-aastane männik kasvab edasi samamoodi nagu lähedal asuvatel kahjustamata eraldistelgi.

Suurrüüste mõju uurimiseks võtsime puurproovid 26 uurimisala puust. Kontrolliks puuriti lähedal asuval samalaadsel, kuid teadaolevalt kahjustamata mändidega eraldisel 21 puud. Puurproovid võeti tüve põhjaküljest rinnakõrguselt. Proovides mõõdeti aastarõngalaiused 0,01 mm täpsusega.

Aastarõngalaiuste mustri sarnasuse järgi keskmistati eraldi kahjustatud ala mändide aastarõngalaiuste read ning kontrollala mändide aastarõngalaiuste read (# 2). Võimaluse asetada eri puude aastarõngalaiused kohakuti ja omavahel keskmistada andis tõsiasi, et aastarõnga laius oleneb suurel määral vastava aasta ilmastikust ning see mõju on sama kasvukoha puudele samasugune. Seega on samal kasvukohal (tegelikult isegi samas piirkonnas) kasvavate puude aastarõngalaiuste kõikumise mustrid aastast aastasse küllaltki sarnased ja niiviisi edukalt ühildatavad.

Samamoodi saab omavahel kohakuti paigutada ja võrrelda eri proovialade puude aastarõngalaiuste ridu. Nende sarnasus on eriti hästi märgatav aastarõngalaiuste joongraafikutel (# 2).

Kui võrreldi Tuderna kahjustatud ala üksikute mändide juurdekasvuridu kontrollala mändide keskmise aastarõngalaiuste rea graafikuga, selgus, et kõigil kahjustatud ala mändidel on 1991. aasta rõngas puudu. 26 uuritud männist 18 puul on puudu ka 1992. aasta rõngas – männid pole kahel aastal järjest jämedamaks kasvanud! Kolmel männil on puudu koguni kolm aastarõngast (# 2).

Ka teised uurijad on täheldanud samasuguseid juhtumeid, kus jämeduskasv on täielikult peatunud tugeva kahjustuse tagajärjel [3]. Asi tundub olevat selge: männivaksik on rängalt kahjustanud mände ja kuulub seega pahade loomade nimistusse!

Kuid pöörakem tähelepanu ka hilisematele aastatele (# 2, 3). Juba aasta pärast paljakssöömist, 1993. aastal, on kahjustatud ala mändide keskmine jämeduse juurdekasv muutunud suuremaks kui kontrollalal. Ning nõnda on see püsinud praeguseni – paljaks söödud männid on hakanud kontrollala mändidest tublisti kiiremini kasvama!

Selle nähtuse kohta on olemas seletus. Männivaksiku röövikute rüüstet iseloomustavad mahapudenenud okkajäänused ning rohelised teralised väljaheited [5]. Lisaväetis toitainevaesel metsapinnasel soodustab juurdekasvu. Omajagu võis seda teha ka mõnede kahjustatud mändide hukkumine, mistõttu nad langesid valgus- ja toitainekonkurentsist välja [2].

Jämeduskasvu kiirenemine rüüste tagajärjel tuleb eriti selgelt esile, kui võtta vaatluse alla ka rüüstele eelnenud aastakümned (# 2, 3). Juba 1944. aastast alates on kontrollalal mõõdetud männid kasvanud enamasti kiiremini kui kahjustatud ala männid. Ent 1991.–1992. aasta kahjustuse järel (jõnks graafikutes) on toimunud vastupidine muutus: kahjustatud mändide jämedus on hakanud kiiremini suurenema. Kui kasvukiirused jääksid samasuguseks kui praegu, jõuaksid graafikujooned peagi lõikepunkti, kus puude jämedused võrdsustuvad. See võib toimuda juba paarikümne aasta pärast. Ning seejärel võivad kahjustatud ala puud kasvada jämedamaks kui kontrollala puud. Edaspidi oleks tarvis kaasata uuringusse uusi rüüstatud ja rüüstamata alasid, et leitud mõjule kinnitust saada.

Niisiis, kas männivaksiku kahjustus on mändidele kahjulik või kasulik? Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt täpsustada ajavahemikku, mille kohta küsimus kehtib. Kui vaadelda vaid rüüsteaastaid ja sel ajal vahele jäänud aastarõngaid, siis tegi männivaksik mändidele ilmselt kahju. Kuid enamasti mitte surmavalt: kui paljaks söödud puid just ei asusta tüvekahjurid, taastub enamik neist kiiresti ja jääb ellu.

Kui aga vaadelda kahjustusjärgseid aastaid, siis lubab mändide suurenenud juurdekasv väita, et männivaksik on mändidele kasulik. Pärast männivaksiku suurrüüstet tasub seega kannatlikult oodata: kahjustatud puud võivad peagi saavutada sama jämeduse kui kahjustamata samaealised männid. Seejärel võib puud langetada, ilma et metsamajanduslik tasuvus kannataks. Ooteaja pikkus oleneb nii kahjustuse kui ka selle positiivse toime määrast.

Raieealiste puude puhul ei tasu raiega siiski oodata (kuigi õige raievanuski on vaieldav suurus). Sestap võib männivaksiku tõrje siiski olla otstarbekas. Seda saab teha eelkõige mitmesuguste bioainetega, sest keemiline tõrje pole meie metsades üldjuhul lubatud.

Kõige tõhusamalt piirab või soodustab männivaksiku epideemiat siiski ilmastik [1]. Euroopas on ilmastik hakanud soojenema. Männivaksikule mõjub see paraku soodsalt. Nii võime oodata aina uusi männivaksiku suurrüüsteid ja rohkesti okastest paljaks söödud mände.

Looduses üldse ei kujuta ainuüksi männivaksiku hulgipaljunemine aga midagi hukatuslikku. Ent männivaksik on vaid üks paljudest võimalikest metsakahjuritest. Kahjurite koostoime võib tuua raskesti ennustatavaid tagajärgi. Sestap tuleb metsade tervist edaspidigi uurida, võttes arvesse kõikvõimalikke tegureid, nende muutusi ja koostoimeid.

1. Mihkelson, Saadi 1986. Männivaksiku massilisest sigimisest Eestis. – Metsanduslikud Uurimused 21: 64–72.

2. Schweingruber, Fritz Hans, 1987. Tree Rings: Basics and Applications of Dendrochronology. Dordrecht, Boston, Lancaster, Tokyo: 222–227.

3. Свидерская И. В., Пальникова Е. Н. 2003. Радиальный рост сосны в связи с дефолиацией сосновой пяденицей. – Лесоведение 5: 44–53.

4. Voolma, Kaljo; Luik, Anne 2001. Outbreaks of Bupalus piniaria (L.) (Lepidoptera, Geometridae) and Pissodes piniphilus (Herbst) (Coleoptera, Curculionidae) in Estonia. – Journal of Forest Science 47 (special issue 2): 171–173.

5. Voolma, Kaljo; Õunap, Heino 2000. Metsakaitse: metsakahjustused ja nende vältimine. EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut. Maaelu Arengu Instituut. Tartu.