Eesti pargilehiseid on uuritud 1950. aastatest ning leitud, et osa puude välised tunnusjooned ei kattu euroopa lehise omadega ei okaste, käbide ega võrsete poolest. Seetõttu hakati määrama eurojaapani lehiseid [1, 4]. Siiski ei peetud seda põhjendatuks [3]. Tõe selgitamisel otsiti abi geeniuuringutelt.

Lehiste introduktsioonist ja muutlikkusest. Euroopa lehist on kasvatatud väljaspool areaali juba Rooma impeeriumi ajast alates. Kultuurpuude ja -puistute levik laienes eriti 16. ja 17. sajandil. 1560. aastal istutati euroopa lehiseid Berliini, 1620. aastal jõudsid need Inglismaale ning tõenäoliselt selle sajandi lõpuks ka tollasele Eesti- ja Liivimaale.

Teiselt poolt hakati Venemaa lääneosas 18. sajandi algul kultiveerima siberi (vene) lehist, tuntud on siberi lehise, nulu ja seedermänni istutamine 1713. või 1714. aastal Peterburi apteegiaeda ja 1738–1851 Arhangelski piirkonna seemnest rajatud Lintula (Raivola) lehisepuistu. Kuna baltisakslastel olid Vene tsaari õukonnaga nende uues pealinnas head suhted, võis siberi lehis jõuda juba 18. sajandil Balti kubermangudesse.

Euroopa lehisel on eristatud alamliikide või teisenditena kolm (var. decidua, var. polonica ja var. carpatica) või isegi kuus geograafilist rassi (lisanduvad var. pendula, var. sudetica, var. tatrensis). Geneetilised uuringud on näidanud ka liigisiseseid erinevusi [2], seetõttu ongi euroopa lehiste muutlikkus väga suur.

Välistunnuste alusel määratud eurojaapani lehiste hübriidsust kontrolliti geneetiliste meetoditega Luc Pâquesi laboris Prantsusmaal. Pâques on lehiste aretuse ja geenivaramu töörühma koordinaator ja juhib Prantsuse põllumajandusinstituudi geneetikalaborit.

Tallinnast Falgi ning Hirve- ja Cederhilmi pargist võetud eurojaapani lehise proove analüüsiti 2007. aastal. Tsütoplasma markerite abil selgitati võimalikud esimese põlvkonna hübriidid ja tuuma DNA-markerite kaudu teise põlvkonna hübriidid.

Selgus, et Hirvepargi puu on euroopa lehis (E), ent Falgi ja Cederhilmi pargi puud on jaapani (J) lehise tüüpi: E×(J×E) või (E×J)×(J×E). Kuna tulemused üllatasid, saadeti proovid Kanada metsateenistuse Laurenti metsakeskusesse, kus neid analüüsisid geneetikud Nathalie Isabel ja Marie-Claude Gros-Louis.

Järelanalüüsi põhjal selgus tänavu märtsis, et kõik kolm puud on euroopa lehised. Üllataval kombel osutus selleks ka Hirvepargi umbes 125-aastane lehis, keda seni on peetud jaapani või eurojaapani lehiseks.

Mida on andnud senised uuringud? Ilmnes, et Tallinnas Cederhilmi ja Seewaldi pargis on 200-aastased ja vanemad euroopa ja siberi lehised, kuid ligi 300-aastaseks peetud Suur-Kambja pargi euroopa lehised on ealt märksa nooremad.

Helsingi ülikooli on kogutud ulatuslik Eesti lehiste herbaarmaterjal, mida on määranud ka Tapio Uusikivi. Tema hinnangul kasvavad Eestis erivanuseliste puudena mitmel pool eurojaapani ning üksikud eurosiberi lehised (Kukruse park, Hirvepark). Tallinna botaanikaaias kasvavad euroopa, kuriili ja jaapani lehise ning Ruprechti ja jaapani lehise hübriidid. Tallinnas on isegi eristatud euroopa, jaapani ja siberi lehise hübriid [5].

Eesti väidetavate eurojaapani lehiste geeniuuringud andsid hoopiski vastupidise tulemuse. Seepärast võib väita, et eristada eurojaapani lehiseid ainult välistunnuste abil on peaaegu võimatu. Välistunnuseid tasub kõrvutada, kui puude päritolu on teada.

Ilmselt on Eestis väära liigitusega kõik eurojaapani lehised, kelle määramisel on arvestatud üksnes välistunnuseid. Samas ei saa ainult kolme analüüsitud puu põhjal pidada kõiki eri uurijate määranguid ekslikuks. Loodetavasti jätkuvad geneetilised uuringud tulevikuski ning vaatluse alla võetakse lehiseid ka mujalt Eestist ja Soomest. Sel juhul saaksime teha juba suuremaid üldistusi.

1. Lutsepp, Elo (toim.) 2007. Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Varrak.

2. Maier, J. 1992. Genetic variability in European larch (Larix decidua Mill.). – Annals of Forest Science 49: 39–47.

3. Paves, Harri 2007. Lehiseüllatus üllatas. – Eesti Loodus 58 (3): 160–161.

4. Sander, Heldur; Läänelaid, Alar 2006. Lehiseüllatus Eestist. – Eesti Loodus 57 (10): 518–522.

5. Sander, Heldur etc. 2007. Uusi lehtikuusen risteymä Virossa. – Sorbifolia 38 (3): 99–107.