Jaanus Paal on sündinud 16. septembril 1947 Urvastes. Eksmatrikuleeriti 1973 ja 1975 Tartu ülikoolist poliitilistel põhjustel, lõpetas Tartu ülikooli bioloogina 1978. Olnud 1975–1983 Karjalas Kivatði looduskaitseala vanemteadur ning 1983–1986 Tooma sookatsejaama juhataja. 1986–1993 Eesti TA zooloogia ja botaanika instituudis vanemteadur, osakonnajuhataja ja teadusdirektor ning alates 1988 Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudis vanemõpetaja, professor, instituudi juhataja, praegu samas erakorraline professor ja vanemteadur. Uurinud taimekoosluste ja -populatsioonide struktuuri, taimekoosluste mitmekesisust ja selle kaitse probleeme. Korraldanud mitu teaduslikku kaugmatka, avaldanud reisikirjeldusi. Mitme rahvusvahelise projekti Eesti ekspert, Eesti esindaja Põhjamaade eluslooduse mitmekesisuse koordineerimise keskuses, rahvusvahelise soode kaitse rühma liige. Saanud Karl Ernst von Baeri medali (1991), Eesti vabariigi teaduspreemia (1999) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001).

Kuidas hindad Eesti taimkatte uurituse taset? Kas on valdkondi või teemasid, mida pole piisavalt uuritud?

Maailma mitme piirkonnaga võrreldes on Eesti taimkatte uuritus muidugi suurepärane, siiski ei järeldu sellest, et kõik on tehtud ja sellealase tegevuse võiks kuulutada perspektiivituks. Teatavasti muutub nii taimestik kui ka taimkate pidevalt, seda nii looduslike tegurite, nagu kliima ja mullateke, kui ka inimtegevuse tagajärjel. Ja paiguti on need muutused väga drastilised.

Arvestades seda, et tänapäevane (säästlik) looduskasutus ja -kaitse eeldab looduse mitmekesisuse head tundmist, on taimkatte uurimine lootusetult või õigemini lootusrikkalt lõputu. Ka looduskaitse kavandamine ja rakendamine põhineb siiani valdavalt keskmises skaalas, taimekoosluste ja maastike tasemel avalduval looduse ruumimustril.

Tänu Aime ja Helle Mäemetsa töödele on meil küll üpris hea ülevaade järvede taimestikust, aga nende taimekooslustest see puudub, mis on minu arvates suurim auk Eesti taimkatte uurimises. Vähe on senini käsitletud inimtekkeliste elupaikade – karjäärid, teeservad, jäätmaad – taimkatet. Samas on nimetatud elupaigad aknad, mille kaudu siseneb meie floorasse hulk võõrliike, sealhulgas mõningad, mis võivad palju pahandust põhjustada, nagu Sosnovski karuputk.

Ka Eesti metsi, mille kohta on ometigi väga palju artikleid ja ülevaateid, pole koosluste tasemel piisavalt uuritud. Olen viimasel aastakümnel koos kaastööliste ja kraadiõppuritega ise selles vallas aktiivselt tegutsenud, aga rahuldava (vahe)tulemuseni on ikka veel tubli tükk tööd. Äärmiselt vähe on andmeid metsakoosluste spontaanse muutumise kohta nii eri ajaskaalades kui ka koosluste struktuuri eri tasemetel (sünuusid, mikrotsönoosid, gildid jm.).

Oled avaldanud Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni ja olnud tegev Natura 2000 käivitamisel. Eestile on see tegevus kahtlemata oluline, aga teadlast selle põhjal paraku ei hinnata. Kas seda vastuolu on võimalik kuidagi ületada?

Jah, vähemalt Põhja-Euroopa riikides, mille taimeteadusest on mul parem ülevaade, hinnatakse teadlaste osalemist ja panust rakendusuuringutes väga kõrgelt. Pealegi nõuavad korralikud botaanika rakendusuuringud sageli ka üpris laialdast silmaringi, et arvestada mitmesuguseid sotsiaalseid, majanduslikke, maastiku kujundamise ja muidki aspekte.

Et Eestis loodusteadlaste rakendusuuringuid akadeemilises kontekstis siiani adekvaatselt ei väärtustata, tuleneb ühelt poolt arvatavasti sellest, et meie riigis kehtestatud hindamissüsteemi autorid olid ilmselt teadlased, kellel polnud rakendusuuringute kogemusi.

Teiselt poolt on rakendusteaduslikke töid tõesti üsna keerukas puhtteoreetilistega samal skaalal hinnata. Mind ennast on motiveerinud nendes töödes osalema esiteks huvi ja teiseks arusaam, et väikeriigis, kus teadlasi kõigi vajalike ülesannete täitmiseks napib, tuleks igaühel rakendada end laiemalt kui ainult oma kitsa eriala piires.

Üks olulisi sammekäsitletud vastuolu ületamiseks oleks rakendusuuringute lõpparuannete koondamine ja avaldamine ühtses formaadis publikatsioonide seeriana. Soomes tehakse seda näiteks seeria ”Suomen ympäristo” raames (”The Finnish Environment”, kui on tegemist ingliskeelse üllitisega). Sellisel viisil saaks lahendada andmete autorsuse ja neile viitamise probleemi, ühtlasi tekiks alus loodusteadlaste rakendustööde laiemaks hindamiseks ja väärtustamiseks.

Niisuguse väljaande vajadus tuleneb ka sellest, et projektide lõpparuanded sisaldavad enamasti mahukaid tabeleid või arvukalt kaarte, mida teadusajakirjad vastu ei võta. Ometigi on keskkonda käsitlevate Eesti tööde puhul sageli vaja pöörduda just algandmete poole. Vajaduse korral saab trükisele lisada kas või andmebaasi sisaldava arvutiketta. Nii muutuks paljusid meie looduse eri osi käsitlev teave, mille kogumise on ju lõpuks kinni maksnud maksumaksjad, kõigile kättesaadavaks. Muidu on oht, et ühes-kahes eksemplaris tellijale esitatud unikaalsed andmed kaovad või hävivad. Nii ongi juba korduvalt juhtunud.

Lisaks sunniks aruannete avaldamine autoreid kandma hoolt nende sisu kvaliteedi eest. Tõstatasin sama probleemi 2004. aastal keskkonnaministrile saadetud kirjas; tol korral kutsuti kokku ka nõupidamine, kus ametnikud leidsid, et asja lahendus on keskkonnaministeeriumi kodulehekülg, ja nõnda see lugu lõppeski.

Eesti taimkate kaardistati 1935–1955 ning Liivia Laasimer avaldas selle põhjal oma doktoritöö “Eesti NSV taimkate”. Võiks arvata, et meie taimkate on kirjeldatud ning midagi uut siin vaevalt õnnestub avastada. Kas kirjeldavale geobotaanikale on tänapäeval üldse kohta?

Sellele küsimusele on osaliselt vastatud juba eespool. Võib lisada, et kui me loodust ei kirjelda, siis me seda ka ei tunne. Usaldatava kirjeldava andmestiku kogumine on laiemate üldistuste ja uute hüpoteeside eeldus. Kui taimeökoloogias piirduda vaid eksperimentaalse poolega, jääks ülevaade taimkatte mitmekesisusest väga kesiseks, suures osas jääksid hoomamata ka selle põhjused.

Võib-olla peaksime hakkama koostama uut Eesti taimkatte kaarti?

Seda oleks paljude tööde ja tegevuste planeerimisel väga vaja. Sõjaeelse ja -järgse ajaga võrreldes on Eesti taimkate suuresti muutunud. Siiski on mõeldamatu teha taimkattekaarti sama metoodika alusel kui 70–50 aastat tagasi. Tegelikult oli Teodor Lippmaa 1930. aastate algul välja töötatud metoodika väga hea: see põhines kõigi taimekoosluste kirjeldamisel kogu Eesti territooriumi ulatuses. Seetõttu osales kaardistustöödes kuuskümmend seitse isikut – botaanikuid, ülikooli õppejõude, vanemate kursuste üliõpilasi, õpetajaid, metsateadlasi, agronoome jt. – ning koondkaart valmis enam kui kahekümneaastase töö järel. Ehkki sõja tõttu läks ligi kümme aastat kaotsi, oli see ikkagi äärmiselt mahukas ja pikaaegne ettevõtmine. Kokkuvõtva monograafia avaldamiseni kulus Liivia Laasimeril veel kümme aastat tööd.

Tänapäeval oleks nii ulatusliku taimkattekaardi tegemine mõeldav üksnes satelliitidelt saadava info põhjal, vajaduse korral seda ortofotode jm. maapinna kohalt erinevalt kõrguselt kogutava teabe abil detailiseerides. Muidugi on ka sel juhul vaja paljusid pikki jalgu ning üsna pika ajavahemiku jooksul, sest kuitahes hea satelliidiinfo korral tuleb suur hulk näidisobjekte (taimekooslusi, kasvukohti) ikkagi vahetult looduses kirjeldada. Siiski oleks vastava riikliku programmi raames säärase töö korraldamine ja rahastamine täiesti reaalne. Hea eeldus on siinjuures Kiira Aaviksoo, Kalle Remmi jt. tehtud satelliidiinfopõhised taimkatte (maakatte) kaardistused Eesti paljude piirkondade kohta ja nende sellekohane uurimistöö.

Olid tegev Eesti Natura 2000 käivitamisel ja elupaikade inventeerimisel, vähemasti ideoloogina. Mida see ettevõte on andnud geobotaanikale ja looduskaitsele? Mis võinuks olla teisiti?

Minu osalus Natura-alade inventeerimisel piirdus Alam-Pedja looduskaitseala ümbruse põgusa ülevaatega, mida mul palus teha kadunud Einar Tammur. Seetõttu ei ole mul head ülevaadet selle kohta, mida Natura-alad kogu Eesti ulatuses geobotaanika seisukohast pakuvad.

Tuleb silmas pidada, et selle inventeerimise ülesanne ei olnud sugugi koguda geobotaanilist teavet, vaid eeskätt hinnata teatud tüüpi kasvukohtade ning seal kasvavate taimekoosluste seisundit Euroopa Liidus ühtlustatud ankeedi järgi. Tulevikus, kui andmebaasid ja kartograafiline materjal on korrastatud, võib andmetest Natura-alade kohta olla abi: geobotaanikud ja teised loodusteadlased saavad nende põhjal täpsustada teatud probleemide uurimiseks sobivate kasvukohtade, mõnel puhul ka kindlat tüüpi taimekoosluste valikut ja muidugi vajavad Natura-alad põhjalikumat kirjeldamist ning muutuste seiret. Kahtlemata pakkus loodusdirektiivi rakendamine praktiliselt viimase suure võimaluse võtta Eestis kaitse alla kõik, mis veel seda väärib, ning pealegi küllaltki suures ulatuses välisraha toel. Praeguseks on Natura-alad integreeritud Eesti kaitsealade võrgustikku ning sellega on loodetavasti tagatud paljude väärtuslike elupaikade säilimine.

Samas ei saa mööda vaadata Eesti Natura 2000 programmi tõsistest puudustest. Vähemalt Natura metsaelupaikade puhul, mille järelinventeerimisel ma riigikontrolli auditi käigus 2007. aastal osalesin, on väga palju vajakajäämisi. Need algasid juba alade eelvaliku halva korraldusega ja paljude inventeerijate kesise väljaõppega, jätkusid segadustega andmebaasi koostamisel ja kartograafilise materjali korrastamisel ning päädisid ebakorrektsete andmete esitamisega Euroopa Komisjonile. Programmi koordineerija oli ja on siiani keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond.

Pikemalt oli sellest juttu Eesti Looduse augustinumbris, põhjaliku ülevaate probleemist saab aga riigikontrolli auditi tulemuste kokkuvõttest, mis on kättesaadav Internetis riigikontrolli kodulehel www.riigikontroll.ee.

Mida peaks taimekoosluste kaitsel Eestis muutma?

Taimekoosluste kaitse peaks hõlmama nii traditsiooniliselt kaitstavaid haruldasi ja ohustatud kooslusi kui ka teatud piirkonnale iseloomulikke, tüüpilisi kooslusi. Mõlemal puhul on kõigepealt vaja saada ülevaade, kus nad asuvad ja milline on nende seisund. Haruldaste ja/või ohustatud koosluste kohta on see teave vilets. See põhineb siiani üksikute teadlaste eri aegadel tehtud erilaadsetel uuringutel, teadlaste kogemustel ja muljetel. Ühtse metoodika alusel, ühe kindlasuunalise projekti või programmi raames pole neid taimekooslusi senini uuritud ning vastav andmebaas koos kartograafilise materjaliga puudub.

Kaili Viilma juhitud Eesti metsakaitselade võrgustiku projekti raames hinnati Eesti metsade loodusväärtusi, ühtlasi selgitati välja tüüpilised metsakooslused, et hõlmata need kaitstavate alade hulka. Projekti tulemusena tehti valitsusele ettepanekud võtta veel sada kolmkümmend kuus metsaala kaitse alla. Nende ettepanekute elluviimine on siiani kulgenud väga aeglaselt ja konarlikult. Pärandkoosluste kaitse ühing on viimastel aastatel küllaltki agaralt inventeerinud niidukooslusi ja taastanud puisniite; loodetavasti on neil nüüd valmimas nii haruldaste kui ka tüüpiliste koosluste andmebaas.

Eesti soode viimane looduskaitseinventuur tehti 1997. aastal, kuid see hõlmas vaid tuhat viissada kuuskümmend sood. Vaja oleks inventeerida veel umbes kaheksa tuhat sood, üksiti soid ümbritsevate, nende puhvertsooniks olevate metsade looduskaitseväärtused. Vähemalt viimase töö alustamiseks on rahaline kate olnud juba kolm aastat, sellest hoolimata pole keskkonnaministeerium suutnud vajalikke töölepinguid sõlmida.

Eesti on Soome järel üks maailma soorikkamaid maid ja meie turbavaru on küllaltki suur, samal ajal aga energiavajadus järjest suureneb. Nõnda oleks mõistlik leida eri ametkondade ja huvirühmade vahel kompromiss, mis arvestaks nii soode kaitse vajadust kui ka majanduse nõudlust turba järele. Soode looduskaitseinventuuri põhjal saaks kokku leppida, millised sood võetakse kaitse alla ja millistel on lubatud majandustegevus. Soode puhul, kus majanduskasutus on lubatud, tuleb omakorda sätestada, milline tegevus igas konkreetses soos on otstarbekas.

Viimastel kuudel on muutunud küllaltki suureks tõenäosus, et Eestimaa looduse fondi taotlust inventeerida meie kaheksa tuhande soo looduskaitseväärtused rahastab järgneva kahe aasta jooksul Norra valitsus. Nõnda saaksid soode kaitse ja kasutamise probleemide lahendused objektiivsema aluse.

Miks taimkatteteadus pole nüüdisajal vähemasti meil moes? Mida saaks teha, et see oleks rohkem hinnatud?

Mina moest suurt midagi ei tea ega hooli. Siiski ma väga ei nuriseks, et botaanika erialale pürgivaid tudengeid on vähe. Kraadiõppureid ja noori teadlasi on meie osakonnas mitu maja täis, kahetsusväärselt ei suuda neid kõiki enam nime järgi eristadagi.

Usutavasti muudab taimeökoloogia Tartu ülikoolis tasapisi veelgi köitvamaks botaanika osakonna uurimistegevuse üha laienev paikkondlik haare, mis hõlmab Skandinaavia maade ja Soome kõrval ka Kesk- ja Lõuna-Ameerikat, Aafrikat ja Austraaliat ning võimaldab lähemalt tutvuda eksootiliste paikkondade loodusega. See on nõukogudeaegsete kaugpraktikate ja Siberi- ning Kaug-Ida matkade alternatiiv, paljuski nende retkede tõttu valisin mina erialaks just botaanika.

Kindlasti on huvi taimede ja taimkatte vastu aidanud suuresti laiendada loodusmajad ja keskkonnahariduskeskused. Seega ei teeks paha, kui ka ülikooli soliidsed õppejõud ja teadlased leiaksid mõnikord aega seal esineda ja oma eriala huvitavaid külgi või probleeme tutvustada.

Mööda ei saa siinjuures minna meie loodusvaenulikust kooliprogrammist. Selle kohaselt käsitletakse taimi veidi kuuendas klassis seoses ökoloogia alustega, nende anatoomiat, morfoloogiat ja süstemaatikat paaril õppeveerandil seitsmendas klassis ja see on kõik. Keskkoolis nn. rohelise bioloogiaga enam tegemist ei ole. Seetõttu on ülikooli loodusteadusi õppima asujate botaanikateadmised aasta-aastalt järjekindlalt halvenenud. Keskkoolist tulnud noored ei tee sageli enam vahet pohlal ja mustikal, kuusel ja männil.

Oled töötanud pikka aega Karjalas, teinud välitöid ka mujal. Mida see kogemus on sulle kui geobotaanikule ja taimeökoloogile andnud?

1975. aastal olin ülikoolist poliitilistel põhjustel teist korda eksmatrikuleeritud. KGB poolt tagakiusatuna emigreerusin Eestist ja tänu professor Viktor Masingu eestkostele leidsin koos perega töö- ja elupaiga Karjalas Kivatði looduskaitsealal. Kuna ülikool oli mul lõpetamata, olin ma seal valmis töötama mis tahes bioloogiaerialal. Neil oli vaja valmis teha geobotaaniline kaart ja nii saigi minust eneseharimise teel geobotaanik.

Muidugi andis enam kui kaheksa aastat tööd Karjalas väga hea välitööde ja ka sotsiaalse kogemuse, peale selle vene keele oskuse ning kogu eluks mällu sööbinud looduselamused. Seda laadi elamuste poolest oli võrratu ka Dovrefjelli mäestik Norras, kus tegin uurimistööd 1990.–2000. aastal. Sealse töö käigus omandasin keskealisena ka inglise keele, mida ma varem ei olnud õppinud.

Arvukad ekspeditsioonid ning loodusmatkad on peale põnevate seikade ja emotsionaalsete muljete andnud väga palju teadmisi, mida ei ole võimalik raamatutest ammutada. Reisimine ja mitmekesise loodusega paikades töötamine on välibioloogidele erialase kompetentsuse arendamiseks niisama vajalik kui pidev töö kirjandusega. Seda arvestades oleks täiesti põhjendatud ja ootuspärane, et kultuurkapital toetaks reisirahaga meiesuguseidki: eks ole ka teadus osa kultuurist. Ehk tuleks esitada vastav avaldus?

Mida on andnud Middendorffi jälgede otsimine Taimõril?

See andis kaheksakümne minuti pikkuse filmi “Middendorffi jälgedes”, mis jutustab omaaegsest Tartu ülikooli vilistlasest, ühest 19. sajandi väljapaistvamast loodusuurijast Alexander Theodor von Middendorffist, tema juhitud ülimalt raskest, aga samas tulemusrikkast ekspeditsioonist Taimõri poolsaarele, selle kauge ja karmi piirkonna loodusest ning inimeste eluolust, ja lõpuks ka seal üle saja kuuekümne aasta jooksul toimunud muutustest. Film on huvilistele kättesaadav nii eesti-, inglis- kui venekeelse tekstiga.

Tegelikult filmisid Riho Västrik ja Arvo Vilu kolme aasta jooksul korraldatud ekspeditsioonide käigus enam kui sada tundi unikaalset ainestikku Taimõri loodusest, põlisrahvaste majanduslikest ja sotsiaalsetest probleemidest, nende traditsioonilisest kultuurist ning selle hääbumisest impeeriumi koloniaalpoliitika tagajärjel. Nendel kaadritel on juba praegu hindamatu väärtus.

Mina osalesin selles ettevõtmises kahel suvel oma võimete kohaselt teadusliku konsultandina ja ka meie ülikooli ametliku esindajana, püüdes sõlmida asiseid kontakte edaspidise teadusliku koostöö jaoks. See ülesanne kahjuks luhtus: sealsed ametnikud ja uurijad ilmutasid küll koostöötahet, aga ainult tingimusel, et selle kõik maksab kinni Eesti. Ja hinnad on polaarpiirkonnas kõrged!

Mulle oli väga huvitav võrrelda sealseid loodusolusid teiste analoogsete piirkondadega. Looduse kõrval jätsid väga sügava mälestuse Taimõri põlisrahvad ning nendevastane genotsiid, nii kultuuriline kui ka füüsiline. Naastes saatsin paarile sealsele tuttavale aktiivsemale põliselanikule mõtete ning julguse turgutamiseks mõned ÜRO-s ja esindamata rahvaste organisatsioonis vastu võetud dokumendid, mis käsitlevad põlisrahvaste õigusi. Mine tea, äkki on neist Taimõri põliselanikel mingil moel kasu!

Oled lugenud ülikoolis mitut taimkatteteadusega seotud kursust. Kas sa mõne õpiku kirjutamisele ei ole mõelnud?

Olen mõelnud ja juba pikemat aega – tahaksin koostada geobotaanika õpiku. Muude minu loetud ainete kohta olen kas ise või on minu kolleegid eesti keeles avaldanud küllaltki rahuldaval hulgal õppekirjandust.

Aga isegi põhjalikest loengukonspektidest lähtudes ja kõiki muid töid kõrvale jättes võtaks õpiku kirjutamine vähemalt pool aastat aega. Kuid sel juhul kannataks tugevasti sihtfinantseeritav, n.-ö. plaaniline teadustöö, samuti teadusfondi rahastatav töö. Õpiku kirjutamine on teadustöö praeguse hindamissüsteemi puhul autori karistatav eralõbu.

Kas sul peale teaduse jääb aega ka muudeks harrastusteks?

Ega suurt jää. Tahaksin rohkem lugeda oma erialasse üldsegi mitte puutuvat kirjandust. Ei julge hästi raamatupoodi minnagi: huvitavate läbilugemata raamatute virn kodus aina kasvab ja vaatab etteheitvalt otsa. Hoopis rohkem tahaks reisida. Kui seda teha seljakotiga matkamehena nagu minul tavaks, ei nõua see ka ülearu palju raha. Kuhjunud on mitme reisiraamatu materjal, aga nendegi kirjutamiseks ei jätku aega.

Ilmselt võid ka fotograafiat oma harrastuseks pidada: sul on olnud näitusi Tulemaa loodusest ning paljudes trükistes on kasutatud su fotosid.

Pildistanud olen koolipoisist peale ning viimastel aastatel üha entusiastlikumalt. Eks sellele ole kaasa aidanud hea fototehnika kättesaadavus. Kuigi olen oma oskustelt umbes lootustandva amatööri ja lootusetu professionaali vahepeal, julgen arvata, et mu fotokogus on kvaliteetseid ja huvitavaid pilte õige mitme näituse jagu. Aga ma pole olnud kuigi aktiivne neid pakkuma. Pildistades olen jõudnud veendumusele, et teadusliku sisuga foto puhul kompenseerib tehnilise või kompositsioonilise vajakajäämise nii mõnigi kord arusaam objekti olemusest, oskus rõhutada fotoga just seda, mis on kõige olulisem.