Maailm on muutunud armetult väikeseks. Inimesed liiguvad mõne tunniga ümber terve maakera, aga nende mõistus pole suutnud sellega kaasas käia. Mõneti on mõistetav suurlinnade kivikõrbeis virelevate inimeste huvi peale koerte-kasside ka eksootilisemate lemmikloomade vastu. Aga enne, kui esimese emotsiooni ajel mõne eluka soetate, tuleks siiski endale aru anda, kas huvi on püsiv ja tõsine. Ma ei avasta Ameerikat, kui väidan, et iga lemmikloom on pere uus liige, kelle olemasolu ja vajadusi tuleb edaspidi arvestada mis tahes tegemisi kavandades.

Iga pisike armas loomalaps kasvab kunagi suureks ja mõningad nendest on üsnagi pika elueaga. Seda laadi on ka kilpkonnad. Punakõrv-ilukilpkonni saab tehisoludes hõlpsasti paljundada, nende tikutopsisuurused pojad on lemmikloomapoodides hästi kenad ja ahvatlevad ostma. Samas kasvavad nad kodus pidamiseks tülikalt suureks (kilbi pikkus kuni 30 cm) ja elavad oma 50 aastat ning kauemgi. Ükski loomaaed ei suuda kogu seda seltskonda oma küttele ja leivale võtta.

Teine selle nähtusega kaasnev ja osaliselt sellest tulenev probleem on võõrliikide võimalik naturaliseerumine, millele aitab omajagu kaasa ka kliimasoojenemine. Inimeste arutu arvamus, et tüütuks muutunud lemmikloomad on parem vargsi kusagile loodusesse sokutada, toob enamasti kaasa nende elukate pika ja vaevalise surnuksvintsutamise.

Kuid mõnikord, kui isend on eriti vastupidav, aasta soodne ja mitu muud asjaolu langeb õnnelikul või õigemini õnnetul kombel kokku, võib võõrliik meie loodusesse pidama jääda. Selle tagajärjel nihutatakse aga elupaikade niigi habras ökoloogiline tasakaal sageli pöördumatult paigast.

Probleem on muidugi teravam lõunapoolsemates Euroopa piirkondades, kus peale punakõrv-ilukilpkonnade on kuuldavasti sel moel kanda kinnitanud ka kaimankilpkonnad ja mitu muud Ameerika mandrilt pärit kilpkonnaliiki. Pole ühtki näidet selle kohta, et mingi võõrliigi toomine uude looduskeskkonda oleks seal andnud positiivse tulemuse. Varem või hiljem on see endaga kaasa toonud hoopis katastroofi.

Ma tean, et see kõlab paljudele kõrvadele julmalt, aga lemmiklooma, keda ei suudeta või ei taheta enam pidada ning kellele pole olnud võimalik leida uut peremeest, on siiski õigem humaansel viisil valutult hukata kui hulkuma saata. Me ei tohiks hetkekski unustada kuulsat lõiku Antoine de Saint-Exupéry populaarsest raamatust „Väike prints“: „Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.“