Metsa serval jäätmaad ületades jäi silma pruunil kivil peesitav pruun sisalik – poseeris armulikult, kuni tüdines. Jäin seejärel tema kivi uurima: pole säärast varem märganud; nagu vana roostes rauakamakas, aga minu teada Eestis sellisest kivist rauamaaki ei ole.

Veel äratas tähelepanu, et tollel meetrise läbimõõduga kivil ei olnud ühtegi sambla- või samblikututti, mida enamasti kividel võib ju kasvamas näha. Tuli mõte kontrollida, kas ehk kompassinõel leiule reageerib. Imevähe osuti pööras, aga võimalik, et see mulle nõnda ainult tundus.

Selgitusi jagab Tartu ülikooli geoloogia osakonna vanemteadur Jüri Plado:

Sisaliku jalgealune osutub tõenäoliselt vilgugneisi murenenud pealispinnaks. Selle kivimi hälliks on olnud ürgse ookeani sogane põhi – seda ligikaudu juba kaks miljardit aastat tagasi. Rahulikku jõudeaega jätkus aga kõigest mõneks miljoniks aastaks, sest 1,93 kuni 1,8 miljardit aastat tagasi, Baltika laama kristalliinse aluskorra tekke ajal, Svekofennia orogeneesi käigus, pressiti ja tõugati ta koos teiste omasugustega mäestikuks. Toonase rüseluse tulemusel kaotas kivim suure osa oma õhulisusest, muutudes settekivist tihedaks ja jäigaks moondekiviks. Lamas seejärel sügaval maapõues, kaitstuna maapinnal toimuvatest erosiooniprotsessidest, kuni tuuled, vesi ja jää temanigi jõudsid. Sellest ajast peale oli too kivim mitme jõu tõugata ja liigutada ning ligikaudu 10 000 aastat tagasi heitis viimane mandriliustik kivi oma turjalt, nõnda nimetamegi me teda rändkiviks.

Värvuse järgi otsustades on tegu üsna rauarikka ränduriga: tumepruun osa paistab olevat götiidirikas, helepruun on limoniit. Täpselt ei saa aga öelda, kas rauarohkuse on kivile pärandanud ürgookean või muud Fennoskandiat räsinud protsessid. Ent sisalikule paistab see raugastunud kiviisand meeldivat.