Kuidas sündis Abruka saar? Nojah, ega täpselt ei tea ju keegi, kuid üks lugu pajatab nõnda. Põduste jõe kõrgel kaldal kasvanud suur kuusemets. Seal elanud üks kurg, “see oli väga suur, nii et kogu rahvas pidanud teda kuulsaks”. Kord kõndinud Suur Tõll mööda metsa, vaadates üle puulatvade merel olevaid võõraid laevu. Kui kurg Tõllu näinud, olnud ta väga kohkunud ja lennanud merele. Tõll kiskunud maast kuuse kogu juurtega ja visanud kurele järele. Kurg saanud pihta ja kukkunud merre.

Suurte ja kartlike lindude rändele on läbi aegade kaasa elatud. “Kui kured ära eksivad [parv sassi läheb], siis tuleb seitse ümmargust ühesuurust kivi võtta, tasase maa pääle viia, kus igal ajal neid näha võib. Esite puhu neile hingelõhna pääle, et nad elavaks saavad, tõiseks nimeta neid kurgedeks, sega nad siis veel maas mitu ringi ümber nagu nad praegu alles üleval eksimas on. Selle järel aja neid ritta, nimeta: teele, teele, kurekesed, isa ette, ema perra, lapsed veel kige perra. Küll nad siis õige tee kätte leiavad. Nii toimetab vanarahvas alati kurgede eksimist nähes.” Karjalastel oli aga, vastuoksa kombeks kurgi eksitada. “Kuredel öeldi “sega-putru, sega-putru”, käega segati ja rätikuga lehvitati, siis nad hakkasid segama. Kodust päris kästi, et lapsed karjas magama ei jää.” (Mart Mäger, “Linnud rahva keeles ja meeles”, 1994).

Kurg erutab meeli, sest ta on kummaliselt inimese moodi (et antropomorfismi-foobikud nüüd kisama ei pistaks, tuleks vist pigem öelda: inimene on kure moodi). Kas või nende pereelu: tihti “abiellutakse” juba aasta või rohkemgi enne järglaste soetamist, orvuks jäänud lapsi on kombeks adopteerida, vähe sellest, Aivar Leito on kirjeldanud mullust juhtumit, kus üks lombakas vanalind tegutses lapsehoidjana. Rääkimata kurgede tantsust. “Ta kargab ringi, teeb kõiksugu kometit, tõmbab kaela kokku, lautab omad tiivad laiali ja tantsib nagu kõige paremat labajalavaltsi .. ,” kirjeldab Jakobson (Mäger, 1994). Ei tantsita sugugi üksnes selleks, et vastaspoolt paarituma meelitada. Jüri Keskpaik on arvanud, et mõnikord väljendavad kured tantsuga lihtsalt rõõmu. “Pojad on alles kanasuurused ja veel ei lenda, aga juba nad õpivad tantsima: vanemad tantsivad ees ja pojad harjutavad nende järgi,” on kirjeldanud Aivar Leito (Tartu Postimees, 20.12.2005). Sügisõhtune kurehüüd lööb hinge värisema igaühel.

Öeldakse, et Eestil läheb halvasti, et meil pole pakkuda väärtusi välisturule. See on vale. Näiteks Soome rändekurgi on viimasel paaril sügisel siin peatumas loendatud rohkem kui eales varem. Viigem Eesti viie kurerikkama riigi hulka! Lootes, et kurgede suurenev arvukus ei pane tegutsema uusi Suuri Tõlle, kelle kohta on toonud näite 1938. aasta ajaleht Uus Eesti: “Üks kütt oli kord rajuilmal saanud kureparve lähedale, kui see maas oli ja ei saanud tormi tõttu kiiresti startida. Ta kõmmutas siis maha 10 kurge. Kuna muud polnud kurelihaga peale hakata, keetis ta kured seebiks.” (Mäger, 1994.)

P. S. Eesti Looduse fotovõistluse tähtaeg läheneb!