Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus (ITK) ootab teateid Eestis üha sagedamini kohatud ohtliku nälkja kohta, kelle ladinakeelne nimetus on Arion lusitanicus, ametlik eestikeelne nimetus aga veel puudub. Seni on looma kutsutud hispaania või ka ibeeria nälkjaks.

Nälkja värvus varieerub tumepruunist punakate, oranþide ja kollakate toonideni. Noortel isenditel võib külgedel olla tumedamaid jooni. Täiskasvanud looma kogupikkus on 7–15 sentimeetrit. Loom on öise eluviisiga ja peamiselt võib teda näha videvikus või vihmade ajal. Eesti jaoks on Arion lusitanicus võõrliik.

Erinevalt lähedastest nälkjaliikidest on ta väga suure paljunemisvõimega, munedes suve jooksul 20–30-munaliste kobaratena kõdukihi alla või kompostihunnikusse kuni 400 muna. Täiskasvanud nälkjas sureb tavaliselt sügisel pärast munemist, noorloomad ja munad talvituvad kõdus või kompostis.

Kiiresti levivat nälkjat on nüüdseks leitud peaaegu kõikides Euroopa riikides. Taanis ja Saksamaal on teda hinnatud juba massiliseks, samuti on see loom kujunenud Fääri saarte kartulipõldude nuhtluseks. Rootsis ollakse temaga hädas maasikapõldudel ja viljahoidlates. On märgatud, et pool saaki on selle limuse tõttu hävinud.

Toidulaud on loomal väga lai, näiteks kõikvõimalikud köögiviljad, teravili, aiataimed. Ilmselt selline lai skaala ongi põhjus, miks Arion lusitanicus on võimeline nii kiiresti levima võrreldes sugukonnakaaslastega, kes on märksa tagasihoidlikumate toidueelistustega. Teod levivad inimese kaasabil: munad või noored isendid satuvad aedadesse lille- ja puutaimede, sibulate ja istikute juuri ümbritsevate mullapallidega, samuti kompostimulla kottides. Kuna tigu on hermafrodiit ehk kahesooline, siis piisab edukaks levimiseks ka ühest loomast.

ITK palub teatada selle nälkja isenditest telefonil 673 6611 või e-posti teel info@ic.envir.ee , võimaluse korral tuleks lisada foto.

Arion lusitanicuse vaatluse saab sisestada ka loodusvaatluste andmebaasi http://loodusvaatlused.eelis.ee, soovitavalt taas koos fotoga.