Peale ilu, puidu ja vaigu pakuvad mõned männiliigid lisa ka inimeste toidulauale. Jutt on söödavatest männiseemnetest; üks kuulsamaid on piiniamänd.

Maaliline puu. Piiniamännile (Pinus pinea) on iseloomulik vihmavarjuna laiuv võra, mis muudab puu pilkupüüdvalt kauniks. Võra kujust tuleneb ka ingliskeelne nimetus umbrella pine. Ühtaegu paeluvad üle sajandivanused puud oma märkimisväärse kõrgusega: 15–20 meetrit. Sestap ongi seda muljetavaldavat vaatepilti jäädvustanud paljud Vahemere-äärsete looduspiltide maalijad. Vanuse ja kasvurekorditega selle liigi isendid siiski ei hiilga: suurim kõrgus on 35 meetrit ja vanusepiir, mida harva ületatakse, piirdub 150–175 aastaga.

Piiniamännid kasvavad Hispaanias, Itaalias, Türgis, Kreekas ja Prantsusmaal. Inimese vahendusel on see liik sattunud ka Põhja-Aafrikasse, Austraaliasse ja Ameerikasse. Et piiniakäbides valmivad maitsvad seemned, siis polegi imekspandav, et neid puid hakkasid inimesed viljelema – istutama, kasvatama ja hooldama – juba enne meie ajaarvamist. Itaalias kutsutakse seda mändi ka hellitusnimega pino domestica, mis tõlkes viitab kodumännile. Ainult esmase saagi koristuseni läheb kaua aega, sest esimesi käbisid kannavad veerand sajandi vanused puud. Täiskannet tuleb oodata veel pool sajandit.

Iidne kõhutäitja ja tervistaja. Inimesed on piiniaseemneid söönud aastatuhandeid. Ammustel aegadel mõeldi välja nutikaid seemnete säilitamise mooduseid. Nii on Plinius oma ülestähendustes maininud, et piiniaseemneid hoiti mees. Sellisel säilitusviisil oli mitu eelist. Esiteks, mesikeskkonnas seemned ei rääsunud. Teiseks, seemned ja mesi on hästi sobiv toitainete segu. Piiniaseemnetest pärinevad õlid ja valgud, mesi lisab omalt poolt ohtralt süsivesikuid. Kolmandaks, selline toitev segu andis organismile rohkesti energiat. Egas ilmaasjata ei mainita ajalooürikutes, et piiniaseemned koos lisanditega kuulusid Rooma leegionäride menüüsse. Ja lõpuks, arvestades tolleaegsete inimeste igapäevast toitumist, oli tegu haruldaselt maitsva ja kosutava suutäiega.

Veelgi enam, paljudes antiiksetes tekstides on rõhutatud piiniaseemnete tulemuslikkust meeste potentsi parandajana. Ainult selle saavutamise viisid erinesid mõneti. Näiteks Antiik-Kreeka arst Galenos soovitas meeste suguiha õhutamiseks teha segu mandlitest, meest ja piiniaseemnetest. Seevastu Vana-Rooma gurmaan Apicius pakkus meeste armulusti ergutamiseks välja teistsuguse segu, mis koosnes piiniaseemnetest, keedetud sibulatest, sinepist ja piprast.

Piiniaseemnete suguiha suurendavat rolli ei maksa siiski üle tähtsustada, sest antiikaegsete teadmiste järgi avaldas enamik haruldasi, toitvaid ja erilise maitsega toiduaineid sellist mõju. On teada, et mitme rahva etnomeditsiinis on peenestatud piiniaseemneid, segatuna vedelikuga, kasutatud tõhusa kosutusvahendina. Arvestama peab seda, et väga suurtes kogustes tarbituna on piiniaseemnetel kergelt lahtistav mõju.

Poes kaubastatakse piiniaid pähklitena, kuid botaanilises mõttes pole need üldsegi pähklid, vaid seemned. Miks neid nii nimetatakse? Kindlasti mängib selles suurt rolli sissejuurdunud kaubandustava. Sageli peetakse ekslikult kõiki puudelt kogutavaid õli- ja valgurikkaid ande pähkliteks. Ja ilmselt kõlab “pähkel” märksa auväärsema müügiartiklina kui “seeme”.

Piiniamänni seemned valmivad okaspuudele omaselt käbides. Aega kulub selleks kaua: tervelt kolm aastat, enne kui seemned saavutavad täisküpsuse. Selline aeg on mändide hulgas suisa rekordiline.

Käbid on mõõtmetelt küllaltki kopsakad – 10–15 cm pikad, kuid see ei muuda nende korjet lihtsamaks. Veel praegusajalgi ronitakse enamasti lihtsalt puudele, et käbisid kätte saada. Käbide allatõmbamiseks kasutatakse pikka ritva, mille otsa on kinnitatud raudkonks. Korjatud käbid kuivatatakse.

Ehkki kopsakas käbi võib sisaldada kuni sada seemet, pole nende kogukaal käbi kohta eriti märkimisväärne. Ühest tsentrist käbidest saab 15–22 kg seemneid. Ka seemnete mõõtmed varieeruvad suurtes piirides. Suurimate pikkus on 2 cm, väikseimatel üksnes pool sellest.

Seemnetel on 4–8 mm pikkune kilejas tiivake, kuid levikul see olulist osa ei etenda. Põhiliselt levitavad seemneid loomad, oma panuse annab ka inimene. Olenevalt seemnete suurusest võib neid sajas grammis olla 150–300. Enne kui seemned jõuavad müügilettidele, tuleb neid veel mitmel viisil töödelda. Kaks põhilist toimingut, mida seemnetega tehakse, on kesta eemaldamine ja röstimine. Tugeva pruunika kesta all peitub kreemja värvusega toitainete kogum.

Kestata seemned on silmale ilusad vaadata ja kõlbavad kohe süüa, kuid kipuvad õlikülluse tõttu ka kiiremini rääsuma. Seemnete maitseomadusi parandatakse röstides. Nagu mändidele iseloomulik, sisaldavad ka piiniaseemned vähestes kogustes vaikaineid, mille maitse kuumutamisel nõrgeneb. Et maitse üle ei vaielda, siis peab kohe lisama, et paljud inimesed hindavad just piiniaseemnete kergelt vaigust maitsevarjundit.

Seemnete toiteväärtus on suur, sest nendes peab leiduma kõik vajalik uue taime arenguks, ühtasi sobivas vahekorras. Töödeldud piiniate seemnetes on kõige rohkem õli, mille sisaldus küünib 45–50%-ni. Piiniaõli koostises on ülekaalus küllastamata rasvhapped, kusjuures leidub ka kahte inimorganismile asendamatut rasvhapet, mida tingimata peab toiduga saama.

Suur küllastamata rasvhapete sisaldus esitab seemnete hoiule ranged nõuded. Väärt toidukraami peab kaitsma soojuse, valguse ja hapniku toime eest. Kaubandus pakub selleks pakendeid ja erilisi hoiutingimusi. Ostja omalt poolt peaks veenduma pakendil toodud realiseerimisaja kehtivuses ning toidupoolise kvaliteetses maitses. Neid seemneid, millel on rääsumise tõttu kibekas-mõrkjas kõrvalmaitse, ei tohi toiduks tarbida.

Rohkelt on seemnetes ka taimsed varuvalke, nende koguhulk jääb vahemikku 25–30%. Süsivesikuid on kahest eeltoodud rühmast juba tunduvalt vähem ja nende hulka kuulub ka rakukestade tselluloos, mis on inimorganismile küll seedumatu, kuid suurendab jällegi kiudainete osakaalu.

Et seemned on kuiv kraam, ei sisalda nad vett kuigi palju: alla 10%. Arvestades piiniaseemnete õliküllust ja valgurohkust, on tegu eriti toitva suutäiega. Sajagrammine seemneports annab 560–590 kilokalorit.

Piiniaseemnetes on ka rikkalikult mitmesuguseid mineraale (kaaliumi-, fosfori- ja magneesiumiühendid) ning mitu B-rühma vitamiini, näiteks tiamiini, riboflaviini, püridoksiini ja foolhapet. Mikroelementidest leidub rauda, vaske ja tsinki, kuid nende elementide valim ja konkreetne hulk oleneb puude kasvupinnase koostisest.

Mitmekülgne kasutus. Alul, kui inimene avastas, et piiniaseemned kõlbavad süüa, tarbiti neid naturaalselt, mõne aja möödudes hakati seemneid röstima. Toitudele on seemneid hakatud lisama hilisemal ajal. Tänapäeva tuntuim piiniate kaubamärk on pesto – külm kaste, mille koostisse kuuluvad purustatud piiniaseemned, küüslauk, basiilik, oliivõli ning mõni Itaaliale tüüpiline juustusort, tavaliselt kas Parma või Pecorino. See kõik segatakse ühtlaseks massiks. Itaalias kasutatakse pesto’t ennekõike pastaroogade lisandina, kuid see kaste sobib ka teiste roogadega.

Piiniaseemnetest saab jahvatada jahu, mida pruugitakse kondiitritoodetes, putrudes ja maiustustes. Tervikseemnetega kaunistatakse ja maitsestatakse kõikvõimalikke toite, nii soolaseid suupisteid kui ka magusroogi. Nõnda lisatakse piiniaid salatitesse, mitmesugustesse täidistesse, nad kõlbavad erilaadsete liha-, piima- ja munaroogade, riisitoitude ning magussöökide koostisse ning küpsetistesse (sarvesaiadest küpsiste ja kookideni).