Natura 2000 on saanud nüüdse looduskaitse võtmesõnaks. Kuidas paigutuvad sellesse võrgustikku Eesti metsad? Mil moel metsaelupaigatüüpe ära tunda?

Natura 2000 kaitsealade loomine tõi metsa looduskaitsesse nn. elupaigatüüpide käsitluse. Seni tuntud loometsad, palud, laaned, salud, sürjad ja soovikud ning soometsad tuli jagada loodusdirektiivi I lisa loendi elupaigatüüpidesse. Uute tüüpidega me loodusdirektiivi täiendada ei saanud, aga tagant kiirustas vajadus alustada väärtuslike metsaelupaikade kaardistamist. Tehtud töö põhjal on nüüdseks loodud uued hoiualad ja ühtlasi laiendatud seniseid kaitsealasid.

>Eesti metsatüpoloogilise liigituse ja Euroopa loodusdirektiivi rühmituse alused lahknevad üksteisest küllaltki palju. Seetõttu jagunevad mõned keskkonnaoludelt ja arenguloolt sarnased metsad enamuspuuliigi järgi eri elupaigatüüpidesse. Mõnesse elupaigatüüpi tuleb aga kokku paigutada lausa eri kasvukohatüübirühmadesse kuuluvad metsad.

Tüpoloogilistest küsimustest enamgi tõusid kaardistustööde ja hilisema praktilise kaitsekorralduse käigus päevakorda kvaliteedinõuded. Kuidas määrata elupaigana toimivust? Mismoodi hooldada ja majandada erilaadseid metsi? Kus üleüldse lubada metsaraieid?

Aktuaalseks muutus nn. seisundikaitse ja protsessikaitse vastuolu. Näiteks puhtmännikud säilivad ainult siis, kui eemaldame sealt kuused. Ent kumb väärib liikide elupaigana rohkem kaitset, kas iidsete üksikpuudega, kuid kuivanud puiduta hõre männik, või mitmekesise kuuse alusrindega männik, kus mänd lõpuks põlengute puudusel hoopis välja langeb? Esimesel juhul hoiaksime seisundit, teisel juhul soosiksime metsa looduslikku arengut (#1).

Praegu eristatakse Eestis 11 metsaelupaigatüüpi. Mõnede puhul on riigile antud õigus valida välja paremini säilinud alad ja võtta need kaitse alla. Kuid eelisasendis elupaigatüüpe tuleks kaitsta kõikjal, kus neid leidub. (Siinses kirjutises on tüübirühma järel sulgudes toodud elupaigatüübi number, esmatähtsad rühmad on tähistatud tärniga.)

Elupaigatõlgenduste väljatöötamisel tehti koostööd naaberriikidega (Läti, Soome, Rootsi jt.). Sellegipoolest mõistetakse mõningaid rühmi eri moodi [3]. Näiteks ei peetud Eestis vajalikuks eristada Soomes ja Rootsis leiduvat metsaelupaigatüüpi maakerkerannikuil kasvavad looduslikud esikmetsad (*9030), sest maakerke kiirus pole meil kuigi suur. Võib-olla oli see viga, kuna muutunud maakasutuse oludes on praegu raske kaitsta meie läänesaarte rannikuil kujunevaid metsakooslusi. Teistesse metsaelupaigatüüpidesse ei saa neid liigitada puurinde madala vanuse tõttu. Samuti on takistuseks nende koosluste lühiaegne maastikuline järjepidevus, sest olles asunud merest vabanenud maapinnale, pole nad kuigi põlised.

Lisandunud on tüüp Kesk-Euroopa sambliku-männimetsad (91T0), mille ökoloogilisele kirjeldusele vastavad ka Eesti vanadel rannavallidel ja sisemaa luidetel kasvavad samblikumännikud [2]. Praegu käsitleme vanu nõmmemännikuid loodusmetsadena (*9010), kuid võrdlemisi palju on kaitset väärivaid metsi, mis ei vasta vanade loodusmetsade kriteeriumitele, kuid pole ka nõmmeharvikud. Kas või näiteks looduslikult taastunud nõmmemetsad Värska lähedal Mustoja maastikukaitsealal.

Võib-olla tuleks kaaluda võimalust täiendada Eesti elupaigatüüpide loendit?

Neid metsakooslusi, mida on keeruline rühmitada ühe või teise elupaigatüübi hulka, on võrdlemisi palju. Nimetame kuppelmaastike nõlvade allikasookuusikuid või lausa ruutkilomeetrite kaupa Lääne-Eesti võsastunud soo-puisrohumaid. Nende metsakskujunemine võtab aega vähemalt sajandi, üksiti pole lootust kasutada neid karjamaadena. See-eest metsaelupaigana on nad kahtlemata looduskaitse mõttes väärtuslikud.

Milliseid elupaigatüüpe meil leidub? Kuidas neid ära tunda? Milles seisneb nende väärtus? Põhjalikuma vastuse leiab viidatud kirjandusest, siin tutvustan liigitusüksusi vaid põgusalt.

Atlantilise, kontinentaalse ning boreaalse piirkonna metsastunud luited (2180). Neile on eriomased jändrikud valguskülluses kasvanud männid, paiguti võib leiduda ka kaski ja üksikuid kadakaid. Väga harva on luidetel tammevõserikke (Peipsi kaldal) või kõrge põhjavee tingimustes sanglepikuid (põhiliselt Hiiumaal). Üldiselt ei peeta luitemetsadeks neid metsakooslusi, mis vastavad vanade loodusmetsade kriteeriumitele.

Luitemetsad on levinud Edela-, Loode- ja Põhja-Eestis (# 2).

Vanad loodusmetsad (*9010), varasemais artikleis sageli nimetatud ka läänetaigaks (western taiga). Inimmõjuta või juhusliku väheolulise inimmõjuga looduslikult uuenenud ja arenenud metsad. Leidub paljude põlvkondade puid, tunnuslik on kuivavate ja kuivanud puude ning laguneva lamapuidu järjepidevus. Metsa struktuur on kasvukohale omaselt rikkalik: mitmerindeline, häiluline jne.

Eestis liigitatakse selle tüübi alla kasvukohatingimustelt suuresti erinevaid metsi: okaspuuenamusega loometsad, nõmmemetsad, palumetsad, liigivaesed laanemetsad, rabastuvad metsad, aga ka sürjakaasikud, salukaasikud (ja -männikud) ning soovikumännikud; samuti nimetatud teiste arumetsatüüpide kaasikud ja haavikud. Sellesse tüüpi kuuluvad ka põlengualad, kuid põhitunnus on põlenud puidu olemasolu ning metsakoosluse looduslik taastumisprotsess.

Suur osa Eesti metsadest oleks inimmõju puudumisel vana loodusmets, kuid selliseid alasid on tegelikkuses raske leida. Rohke kuivanud puiduga ja metsamajanduslikult hooldamata puistud pole kaugeltki alati nn. vanad loodusmetsad. Samuti ei kuulu sellesse tüüpi enamik eakate puudega liigivaeseid püsimetsi (valgusrikkad pohla- ja mustikametsad, mis meeldivad puhkajatele; # 1).

Enim on vanu loodusmetsi säilinud Ida-Virumaal, Pärnumaal ja Hiiumaal. Kõrvemaal ja Loode-Eestis oleme neid juurde saanud ulatuslike põlengute tõttu. Saaremaal ja Põlva- ning Võrumaal leidub kriteeriumeile ligilähedaseltki vastavaid vanu loodusmetsi väga vähe, põhiliselt fragmentidena soodes ja nende lähedal (# 3, # 4, # 5).

Tamme, pärna, vahtra, saare või jalakatega Fennoskandia hemiboreaalsed epifüütiderikkad salumetsad (*9020), nn. laialehised salumetsad. Need on inimmõjuta või varem niitmiseks-karjatamiseks kasutatud laialehised loo-, sürja- ja salumetsad. Lammimetsad ja pangametsad siia ei kuulu.

Looduslikke laialehiseid salumetsi tuleb meil ette väga harva ja enamasti on koosseisus ka kuuski. Ajalooliselt on inimene sügavatel parasniisketel muldadel kasvanud lehtmetsade asemele rajanud põllud, järjepidevaid salulehtmetsi on jäänud kaugetele sooservadele ja soosaartele. Loo- ja sürjametsad hõlmavad rohkelt endisi puiskarjamaid ja puisniite.

Kuna mereline kliima on lõunapoolse levikukeskmega lehtpuudele soodne, siis leidub seda elupaigatüüpi enim Läänemaal, Pärnumaal ja läänesaartel (# 6), samuti Lääne-Virumaal (põhiliselt endised tammedega puisrohumaad) ja Jõgevamaal (saarikud).

Hariliku kuusega rohundirikkad Fennoskandia metsad (9050), nn. salukuusikud. Sellesse elupaigatüüpi rühmituvad viljakatel muldadel kasvavad lopsaka rohurinde ja tiheda põõsastikuga kuusikud nii loo-, sürja-, salu- kui ka soostunud metsade seast. Liigivaesed või vähese rohurindega vanad kuusikud arvatakse vanade loodusmetsade hulka. Positiivsete pinnavormide kõrrelisterohked kuivad kuusikud võivad kuuluda tüüpi 9060 (okasmetsad moreenkõrgendikel).

Elupaigatüüpi kuuluvad järjepidevad vanemad kuusikud, sealhulgas püsimetsad mitmes rindes ja vanuseastmes oleva kuusega. Kaitseväärilistes kuusikutes peaks olema vana sammaldunud lamapuitu, tüükaid, samuti üksikuid kuivanud ja kuivavaid kuuski. Mitmekesises kuusikus pole vaja karta ulatuslikku üraskirüüstet, mis ähvardab inimese kujundatud ühevanuselisi puistuid.

Salukuusikud on enim levinud Kirde-, Kesk- ja Ida-Eestis, samuti Pärnu- ja Viljandimaa lõunaosas (# 7).

Okasmetsad oosidel või glatsiofluviaalsetel mõhnadel (9060), nn. sürjametsad, on järjepidevad ning metsaelupaigana väärtuslikud okas- ja okassegametsad, mida ei saa käsitleda vanade loodusmetsadena ega rohundirikaste kuusikutena. Enamasti asuvad need metsad positiivsetel pinnavormidel, mõnikord võib neid leida ka ürgorgude lõunapoolsetel nõlvadel (# 8).

Sageli on enamuspuuliigiks mänd, teises rindes leidub vahtraid ja tammi, rohurindes kasvab hulgaliselt sinililli ja lubjarikka koresega piirkondades ka näiteks punet ja värvmadarat. Üsna tavalised on tiheda sarapuualusmetsaga puistud. Varasematel aegadel on need metsad tihti olnud karjamaade osad.

Fennoskandia puiskarjamaad (9070). Mitmesuguse puistu koosseisuga, hõredad või suurte lagendikega tavaliselt tasandike metsaalad, mida on kasutatud karjamaadena. Tunnuslikuks peetakse niidukamara leidumist.

Kui varem olid puiskarjamaad väga levinud maakasutusviis, siis tänapäeval leidub seda elupaigatüüpi haruharva (#9). Sagedamini võib tarvitatavaid puiskarjamaid, mis aitavad hoida pärandkultuuri, näha veel Saaremaal ja Lääne-Virumaal.

Fennoskandia soostunud ja soo-lehtmetsad (9080) hõlmavad kõiki loodusliku struktuuriga järjepidevaid lehtmetsi soostunud ja soomuldadel: kaasikuid, sanglepikuid ja lehtpuuenamusega segametsi soostuvate metsade, lodude ja madalsoometsade seast. Lammi- ja lammi-lodumetsad siia tüüpi ei kuulu.

Näiliselt on seda tüüpi Eestis kõikjal laialdaselt, kuid tegelikult on väga paljud alad kas endised metsastunud sooheinamaad-karjamaad (üksikute laiavõraliste vanade puudega) või on möödunud sajandi teisel poolel rajatud ulatuslikud kuivendusrajatised pöördumatult muutnud soometsade kasvuolusid. Kuivendus parandab kuuse konkurentsivõimet ja kuigi kuusk kuulub looduslikult nende metsade alumisse rindesse, ei muutu ta kunagi valitsevaks nagu kõdusoometsades (# 10).

Tilio-Acerion’i-kooslustega nõlvade, rusukallete ja jäärakute metsad (*9180) – üldiselt liigitatakse nende hulka tüüpilised lehtpuurohked pangametsad. Kaardistamis- ja kaitsepraktika on aga näidanud, et siia peaksid kuuluma ka sisemaa järsuveeruliste sälkorgude metsad. Väikese vertikaalse ulatuse tõttu ei tasu eristada näiteks orupõhja lammimetsa, sellele järgnevat rohundirikast kuusesegametsa ja nõlva ülemises osas oosimetsa või vana loodusmetsa riba.

Pangametsad on omased Põhja-Eestile, nad on levinud klindi rusukaldel ja seda läbivate jõgede kanjonorgudes.

Siirdesoo- ja rabametsad (*91D0) on okasmetsad ja kase-segametsad, mis kasvavad turvasmullal (# 11). Järjepidevais soometsades on puistu struktuur ebaühtlane, leidub lamapuitu ja eriti tüüpilised on jalal kuivanud jändrikud aastakümneid seisvad männid. Enamjaolt on need kooslused siiski üsna ühevanuselised, seda tingivad sagedased põlengud. Pärast põlengut (aga ka raie järel) laieneb soo tunduvalt mineraalmaa arvel ning nii võib sooservades keset kidurat rabamännikut leida seismas üksikuid tule-eelse metsapõlvkonna jämedaid tüvetüükaid.

Sanglepa ja hariliku saarega lammimetsad (*91E0) ehk lammi-lodumetsad asuvad alati ojade-jõgede (harvem järvede) läheduses ning on ajuti üleujutatud. Vooluvee setete kandumine metsa eristab neid soo-lehtmetsadest (9080), sest ka seal leidub hooajati kõrget pinnavett. Üleujutusala äärmises servas valitseb tavaliselt sookask, toitainerikkamad kohad hõivavad sanglepikud ja saarikud. Teises rindes leidub sageli kuuski. Vaid Koiva jõgikonnas tuleb ette hõberemmelgatega puistuid. Looduslikus lammi-lodumetsas on tavaliselt ohtralt kuivanud ja mädanevat puitu, sest üleujutused tekitavad tugeva häiringureþiimi (# 12).

Kahjuks on neid kooslusi meil looduslikus olekus säilinud äärmiselt vähe. Ajalooliselt raadati nad lamminiitudeks, viimasel sajandil on nende hulk vähenenud kuivendamise ja jõgede õgvendamise tõttu.

Hariliku tamme, künnapuu, põldjalaka, hariliku saare või ahtalehise saarega lammimetsad suurte jõgede kaldavallidel (91F0) ehk laialehised lammimetsad on samuti Eestis väga haruldane elupaigatüüp. Enamasti leidub suuremate jõgede ja nende sootide kallastel vaid kooslusekatkeid, mille liigiline koosseis on väga mitmekesine. Tüüpiliseks peetakse jalakaid, künnapuid, saari, tammi, pärnasid, vahtraid ja leppi, aga kohati võib vallidel kasvada ka haabu, kaski, remmelgaid ja mände. Alusmetsas on tavaline kuusk ja toomingas, põõsarinne on tavaliselt väga tihe.

Kitsaste ribadena võib laialehiseid lammimetsi leida ääristamas jõesänge ka ürgorgudes ja kanjonites, kus nad lähevad kohe üle teisteks metsaelupaigatüüpideks.

Kokkuvõtteks. Loodus on alati palju mitmekesisem kui mis tahes loend. Ilmselt on praktikas võimatu saavutada täielikku üksmeelt eri ekspertide kaardistatud elupaikade määratluste ja eriti nende piiride suhtes. Tuleb kindlaks teha keskkonnaolud, puistu vanus ja loodusmetsa elementide olemasolu ning ohtrus, üksiti peab nii mõnigi kord oskama seda metsa ette kujutada nii sada aastat tagasi kui ka saja aasta pärast. Võib-olla polegi metsas väga eakaid puid, aga struktuuri jälgides on sajanditevanune järjepidevus ilmselge; teisal aga seisab mets kui sammastik, kuid üsna tõenäoliselt oli selles kohas 130 aastat tagasi hoopis heinamaa.

Kas vana loodusmets saab asuda tiheda liiklusega maantee kõrval? Kui palju kriteeriumeile mittevastavat metsa võib elupaik haarata puhvriks, et raie ei mõjutaks väärtuslikku ala? Kui väikesi puistulaike üldse elupaigana eristada? Mida teha väikesepindalaliste kontrastsete elupaikadega, mis korrapäraselt vahelduvad?

Need ja paljud teised küsimused jätavad elupaikade kaardistajatele ja looduskaitsepraktikutele paratamatult teatud loomingulise vabaduse, et talitada nii, nagu loodusele parem.

1. Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta: http://www.envir.ee/natura2000/files/doc/loodusdirektiiv.pdf

2. Kokkuvõte Euroopa loodusdirektiivi lisade muutustest 2003, http://ec.europa.eu/environment/nature/legislation/habitatsdirective/docs/2004enlarg/habitats_summary.pdf)

3. Kuris, Merle; Ruskule, Anda 2006. Favourable conservation status of boreal forests: monitoring, assessment, management. Balti Keskkonnafoorum. http://files.bef.ee/metsatrykis.pdf

4. Paal, Jaanus 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Eesti Keskkonnaministeerium, ÜRO keskkonnaprogramm, Tallinn.

5. Paal, Jaanus 2000. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. http://www.botany.ut.ee/jaanus.paal/n2000.pdf

6. Paal, Jaanus 2002. Estonian forest site types in terms of the Habitat Directive. Baltic Forestry 8: 21–27.

7. Paal, Jaanus 2004a. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Eesti Keskkonnaministeerium, Digimap OÜ.

8. Paal, Jaanus 2004b. Euroopas väärtustatud elupaigad Eestis. Eesti Keskkonnaministeerium. Ilo.

9. Paal, Jaanus 2007. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Auratrükk, Tallinn.

10. Palo, Anneli 2004. Natura 2000 metsaelupaigad. Eesti Keskkonnaministeerium. Eesti Loodusfoto, Tartu.

11. Viilma, Kaili 2004. Management of forests in protected areas. Background paper. Balti Keskkonnafoorum. http://www.bef.lv/data/file/BP_forests.pdf