Toivo Meikar on sündinud 13. juunil 1947 Rakveres. Lõpetas 1966 Rakvere I keskkooli ja 1972 Tartu ülikooli ajaloo-osakonna. Kaitses ajalookandidaadi kraadi 1981 Eesti teaduste akadeemias (“Riiklik metsamajandus kodanlikus Eestis”, vene k.). Töötanud 1972–1974 Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria teadusliku uurimise instituudis tõlgi ja toimetajana, 1974–1996 Eesti metsamajanduse ja looduskaitse teadusliku uurimise instituudis (1981–1995 vanemteadur, 1996 teadusdirektor). Alates 1996. aastast Eesti maaülikoolis: 1996–1997 metsandusteaduskonna prodekaan, 1997–1998 dekaani kt., alates 1998 metsandusliku uurimisinstituudi (praegune metsandus- ja maaehitusinstituut) vanemteadur. 1992–1997 akadeemilise metsaseltsi ning 1992–1998 akadeemilise baltisaksa kultuuriseltsi esimees. Uurinud Tsaari-Venemaa Balti kubermangude metsanduse ajalugu. Avaldanud rohkesti artikleid ja kirjutisi Eesti metsanduse ajaloost.

Teadusajaloost on olnud vähe juttu ka Eesti Looduse veergudel. Seda valdkonda ei peeta vist nüüdisajal kuigi oluliseks?

Ma ei kujuta ette, et loodus- või ühiskonnateadustes ei tegeldaks varasema teadusliku mõtte arenguga. Kuidas siis saab nüüdisaegseid probleeme käsitleda? Kas või elementaarne varasema info tundmine. Mul on kahjuks küllalt kogemusi, ja mitte ainult tudengitega, et arvatakse: teadus hakkab minust peale, varem polnud midagi. Ja mida pole Internetis, seda pole olemas! Masendav, kui endast lugupidav teadlane ei tea oma eriala varasemat kirjandust, ning kõrvalseisjana saan osutada, et varasemad põhiallikad on talle tundmatud.

Kas see probleem ilmneb ainult Eestis või ka mujal?

Niipalju kui olen kogenud ja aru saanud, on see globaalne. Mul olid algul naiivsed kujutlused vanade kultuurmaade, näiteks klassikalise metsandusloo kodumaa Saksamaa kohta, et seal ajalooteadus ikka õitseb, aga olen eksinud – sealgi on metsandusloolasi vähemaks jäänud. Ilmselt on olukord seal siiski parem kui meil: suur riik, rohkem võimalusi ja pikaajalisem ajalugu. Aga tegijad ise ütlevad, et praegu pole seal enam see, mis oli kunagi.

Äkki on ajaloost kõik juba teada?

See on kahe otsaga asi. Võib jääda mulje, et teatav ajajärk näiteks Eesti ajaloost on põhjalikult teada. Aga siis toob mõni uurija käibele uusi allikaid või uurib ammu teadaolevat uues kontekstis ning tulemus võib olla uudne, selle peale pole varem tuldud. Kui süüvida, võib igas ainevaldkonnas leida uut ja huvitavat.

Kui palju võiks Eestis olla selliseid algmaterjale, mida uurijad pole üldse või juhuslikult kasutanud? Kas meil on ikka ainest?

Ainest jätkub. Eesti metsanduslugu on allikmaterjalidega väga hästi dokumenteeritud. Oleme tunduvalt paremas seisus kui näiteks leedulased, kelle arhiivid on sõja ajal hävinud või kadunud ning kel polegi õieti allikmaterjale. Meie metsanduslik seisukord on ka mõnevõrra põnevam kui lõunanaabritel – saared, paljud muud aspektid, mistõttu on ka rohkesti dokumenteeritud.

Minu jaoks on klassikaline näide see, et kui Eesti vabariigi ajal hakati metsanduse ajalooga ülikooli tasemel tõsisemalt tegelema, siis Andres Mathiesen käsitles oma kuulsas metsakorralduse ajaloos 1783. aastal seaduseks saanud Campenhauseni metsainstruktsiooni. Ta pani juurde märkuse, et seaduse tegeliku rakendamise kohta puuduvad teated.

Isegi selline korüfee nagu Mathiesen ei teadnud, et juba 1888 ilmus ajakirjas Лесной Журнал (TÜ raamatukogus olemas) Christoph Fihtenbergi artikkel Sworbe (Sõrve) 1795. aasta metsakorraldusest. Kohalik abimetsaülem leidis tollase metsakorralduse dokumendid Kuressaare arhiivist ja refereeris seda väga pikalt. Kusjuures Sõrve metsakorraldust peeti nii heaks, et seal tehti uus metsakorraldus alles 1866. aastal. Hiljem on Sõrve materjalid üles leitud ka Eesti ajalooarhiivist. Nii et dokumente on meil arhiivides palju, lihtsalt tuleb need üles leida.

Inimesed eeldavad arhiivis otsides, et ühe metsa kohta on toimik, võta vaid lahti ja ongi pilt selge. Midagi sellist pole – kogu teave on laiali pillutud eri säilikutesse. Tuleb tunda arhiivitöö metoodikat. Mingi metsakultuuri tekkeloo tagaajamine, mis tänapäeval võib olla mingil põhjusel väga vajalik, näiteks võõrpuuliigi kultiveerimise algus Eestis, ei tarvitsegi olla dokumenteeritud või allikad nüüdisajani säilinud.

Arhiivitöö eeldab Eesti oludes saksa ja vene keele valdamist ja üldise tausta teadmist, küllap seetõttu ei paelu selline tegevus kraadiõppureid.

Metsameestel on küll mõningaid lõputöid metsanduse ajaloost, aga need on piirdunud kas või keeleprobleemist lähtudes Eesti vabariigi ajajärguga. Muidugi tekitavad gooti kirjas kirjutatud saksa keel ning ka vene keel nüüdisajal tõsiseid probleeme. Inglise keelt on metsateaduses siin kasutatud alles hilisemal ajal. Eesti vabariigi ajal oli esimene, kes inglise keelt hästi valdas ja ingliskeelset kirjandust ajakirjas Eesti Mets tutvustas, Paul Reim. Ta õppis Helsingi ülikoolis ja sel ajal oli ta meil peaaegu ainuke, kes ingliskeelset kirjandust jälgis.

Olen ise ettevaatlikult suhtunud uutesse tudengitesse – püüan selgeks teha, milline on tema perspektiiv. Minu arvates oleks ideaalne, kui tuleks metsandusharidusega üliõpilane, kes ajaloo- ja metsandusteadmistele tuginedes suudaks tuua uut ajalookäsitlusse. Praegu ei ole Eestis tõsisematel metsandusloo uurijatel metsandusharidust.

Teiselt poolt, mulle on ka mainitud, et mõnda asja olen käsitlenud teise nurga alt. Aga vaatenurk võiks olla ka puhtmetsanduslik. Praktikas on muidugi lihtsam kitsalt spetsialiseeruda kui laialt käsitleda. Olen kunagi teinud teadusfondi uurimistoetuste raames koostööd mitme metsauurijaga, nagu Kaili Viilma, Alar Lepp ja Andres Kiviste, püüdsime selgitada puistu arengu dünaamikat metsakorralduse andmete alusel, nii tagasihaaravalt kui võimalik ja tänapäevast infotehnoloogiat kasutades. Aga projekt sai tehtud ja teema käsitletud.

On siiski leidunud huvilisi tudengeid, kes on kirjutanud lõputöö metsanduse ajaloost. On ka igasuguseid kurioosseid juhtumeid, näiteks üks hädaline tudeng tuli kevadel jutuga, et põdrad olid tal katsekultuuri ära söönud, aga tahaks siiski ülikooli lõpetada. Metsaajalugu on eeskätt tubane töö ja nii ajalugu ta päästiski. Sel aastakümnel on siiski kaitstud üks magistritöö metsandusloo alalt (Tea Soo), kuid metsandusharidust ei ole temalgi. Uurimus ise – “Kõrgem metsanduslik haridus Eestis ja Lätis enne 1920. aastat” – on aga hea ja äratanud ka laiemat tähelepanu.

Olen varem arvanud, et metsameestel on ülevaade võõrliikide kultuuridest, aga üllatuslikult on selgunud, et keegi pole põhjalikumalt uurinud, mida on Eestisse sisse toodud ja mis seisundis on kultuurid nüüdisajal.

Mul on tulnud tegeleda metsaseemne päritolu küsimustega. Hakkas huvitama, kas on andmeid, kust seeme pärines ja kuhu see külvati. Tuleb välja, et tsaariajast peale on andmestik riigimetsade kohta enam-vähem olemas, see pandi kirja nii, nagu riiklik bürokraatia nõudis. Aastate kaupa on kirjas, kust kohast seeme oli toodud või korjatud ja kuhu külvatud. Kaudselt leiaks üles ka kultuuride asukohad ja selline vaatenurk on tõesti võimalik.

19. sajandi keskpaigast hakkasid metsaülemad omal algatusel selliseid tavapäraseid liike nagu lehis rohkem kasutama ja see on meil kunagistes riigimetsades dokumenteeritud. Kui tunda kohalikke olusid, võiks neid jälgi isegi leida. Kuid see on integreeritud käsitluslaad, mis nõuab arhiivis istumist, aga ka metsas käimist ja analüüsimist.

Tuleb leida sobivad proovialad. Võib olla botaaniliselt huviväärne piirkond, mis vääriks ajalukku süüvimist, kuid selle ajalooline dokumentatsioon pole säilinud, seevastu on olemas hoopis kolmkümmend kilomeetrit eemal asuva ala kohta. Kumb võtta aluseks: kas arhiiviandmestiku olemasolu või selle ala väärtuslikkus praegusajal? Leiab ka mõlema kriteeriumi järgi sobivaid alasid.

Kas Eestis leidub piirkondi, mis on metsandusloos valged laigud?

Kindlasti, sest uuritus oleneb uurijate eelistustest. Mulle tundub, et suurem osa Eestist on siiski küllaltki valge laik, eriti kui minna tagasi Tsaari-Venemaa aega. Terve Lõuna-Eesti ja Ida-Virumaa on uurimata. Lihtsam on öelda, mida on rohkem uuritud: saari ja üksikuid mõisaid.

Kuhu siinse metsamajanduse tase Euroopa tasandil näiteks 19. sajandi keskpaiku paigutub?

Oleneb, kust vaadata ja millega võrrelda. Näiteks saksa autorid on tunnistanud mõningaid siinseid edusamme ja suundumusi, kuigi üldpilti ei saanud Saksamaa metsade majandamisel saavutatuga eriti võrrelda. Samas vene autorid on Balti kubermange pidanud metsamajanduslikus mõttes Venemaa kõige arenenumaks piirkonnaks (näiteks Saaremaa riigimetsade majandamisega midagi võrreldavat ei ole Venemaal olnud). Kohalikud on arvanud nii ja teisiti, häälekamalt küll kritiseerijad. Rahvusvahelises plaanis olid Balti kubermangud Lääne-Euroopa ja Venemaa metsandusintegratsiooni vahelüli, mis paratamatult tagas siin metsade majandamisel taseme, mida tagantjärele analüüsides ei pruugi häbeneda.

Kas metsandusloost tuleb välja metsamehe arusaamade muutus: kuidas ta on suhtunud metsasse ja looduskaitsesse?

Keeruline küsimus, sest metsamehe mõttemaailm areneb koos metsandusmõtte arenguga. Näiteks 18. sajandi lõpul kurdetakse üldiselt puidupuudust, on masendavaid kirjeldusi Hupelilt, Friebelt jt. Üks pakutud lahendeid oli metsahoid, raiuda vähem ja kasutada puitu ratsionaalsemalt. Lahendus oli hoopis metsa sihiteadlikus majandamises.

See võib nüüd tunduda isegi ketserlikuna, aga siis oli edumeelne loobuda valikraietest, minna üle reeglipärastele lageraietele ja aidata kaasa metsa uuenemisele. Ratsionaalne metsamajandamine suurendas puidutoodangut ja laushalamine puidupuuduse üle vaibus – seda oludes, kui 19. sajandi teisel poolel hakati rajama uusi puitu neelavaid tööstusharusid, kujunes välja raudteevõrk, suurenes metsaeksport.

Eesti vabariigi ja nõukogude ajal levis trafaretne arusaam, et baltisaksa mõisnikud olid kohutavad metsa hävitajad ja valikraietega laastajad. Tegelikult võib öelda, et 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kehtis majandusviiside paljusus. Siin kasutati teadlikult valikraieid, lageraiet, muid metsandusvõtteid, mille tulemusena nägid metsad välja küllaltki mitmelaadsed: kohati hõredama liituvusega, mittetäielikud, looduslikult mitmekesisemad – see kõik vastab praegusele ideaalile tunduvalt paremini kui ühevanuselised monokultuurid.

Eesti vabariigi algul, kui hakati mõisametsi riigistama, siis anti klassikalise saksa metsateaduse eeskujul varasemale majandamisele kohati hävitav hinnang. Kui kaitsemetsad ja loodavad looduskaitsemetsad välja arvata, mindi riigimetsades valdavalt üle lageraiesüsteemile. Samas oli ka metsateadlasi, kes püüdsid selgitada, et võib-olla see mitmekesisus ongi üks eduka majandamise võimalusi. Eesti vabariigi ajal ja varasemal ajal rakendati ka looduslähedasemaid metsandusvõtteid, aidati kaasa looduslikule uuenemisele ja suurendati lehtpuude osatähtsust. Tollal lõi laineid Dauerwald, mingil määral rakendati seda ka Eestis.

Läbi aegade on metsamees olnud loodushoidlik inimene. Kui omanik, olgu see siis baltisaksa mõisnik või riigivõim, pole nõudnud puidukoguse mõistuspäratut suurendamist, siis rõõmsa meelega ta metsas üleraiet ei ole teinud. Ka on looduskaitseliikumine ja tegelik metsamajandus olnud omavahel tihedalt seotud nii Eesti vabariigi kui ka nõukogude ajal.

Nõukogude ajal, tsentraliseeritud käsumajanduse tingimustes oli omaaegne metsamajanduse ja looduskaitse ühine süsteem vähemasti Eestis tollal optimaalne. Kui nüüd looduskaitsjad on metsameeste tegevust tauninud, on need end vahel väga puudutatuna tundnud. Kuid on tunnistatud ka omi vigu, näiteks kunagine metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder pani kunagi tohutut rõhku metsakuivendusele. Hiljem on ta nii suusõnal kui ka kirjalikult tunnistanud, et metsade kuivendamisega sai üle pingutatud.

Kui uuemal ajal, 1980. aastate lõpul tõusis päevakorda looduslähedane metsamajandus, tekitas see klassikalise haridusega metsandusametnike hulgas mõnikord mittemõistmist ja proteste, aga praegu peaks see olema läbikäidud etapp, nüüdsed metsamehed vaevalt peavad klassikalise metsamajanduse reegleid ainuvõimalikeks.

Minu meelest tahavad metsamehed pigem metsi endistviisi kuivendada, kui on nõus leppima kraavide kinnivajumise või väiksema puidusaagiga.

Majanduse ja muude väärtuste konfliktis tuleb leida optimaalne tee. Kui kaitsekorralduskava järgi tuleks näiteks kraavid kinni ajada või loobuda uute kuivendussüsteemide rajamisest, siis nii tulebki toimida. Aga tulundusmetsas oleks metsakuivendussüsteemide hooldamata jätmine vale. Ilmselt ei rajata tänapäeval riigi maadel kuigi palju kuivenduskraave. Kõrvaltvaatajana tundub, et soovi ja mõistlike kompromisside korral saavad metsamehed ja looduskaitsjad koos hakkama. Mulle tundub, et mõnikord on tegu kas tahtmatu või tahtliku möödarääkimisega, millest on muidugi kahju.

Kas sinu arvates pole nüüdisajal suuremat vastuolu metsa majandate ja looduskaitsjate vahel?

Üldistusi ei tahaks teha, sest leiame tõsiseid riidusid ning ka positiivset koostööd. Üldiselt tundub, et looduskaitse ja metsandus kulgevad kõrvuti ning kokkupuutepunkte sageli ei leita. Mitte nagu kaks raudteerööbast, aga umbes nagu Naissaare vana raudtee, kus vahel on rööbastel normaalvahe, aga siis see vahe jälle aheneb või laieneb.

Eespool kirjutab Hendrik Relve, et 19. sajandi lõpul hakkas Waldhofi tehase ja mõisate viinaköökide tõttu metsasus meil kiiresti vähenema.

Viinaköögid on ikka 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse teema. Sel ajal polnud veel valdavalt regulaarset metsamajandust. Sama oli ka Põltsamaa ümbruse klaasikodadega. Klaasikoda pandi metsa püsti, raiuti kõik ümberkaudu paljaks ning siis viidi klaasikoda järgmisse kohta. Puidu vedu oli kulukas ja raske.

Regulaarse metsamajanduse tulekuni ei saanud omanikku keelata, õigemini kuni 1888. aasta metsahoiuseaduseni. Kui ta tegi algelise metsakorralduskava, siis oli fikseeritud, kust ja kui palju ta aastas raiub, ning kadus võimalus, et tööstusettevõtte ümbrusest raiuti kõik maha.

Waldhofi vabrik vajas muidugi rohkesti kuusepuitu, aga see toodi suuremas osas sisse Venemaalt. Ilmselt on siin palju emotsioone. 1888. aasta metsahoiuseadus sätestas, et üle normi metsakasutus on keelatud. Arusaam oli küll primitiivne: määrati, et okaspuude raiering on kuuskümmend ja lehtpuudel kolmkümmend aastat. See võimaldas küllaltki hoogsalt raiuda. Kui tekkis üleraiumise kahtlus, võeti ette seaduses ette nähtud aastad ja tehti vastavad arvestused.

See seadus võib tunduda küll laastavana, aga see seadis siiski mingid piirid ja tagas kindlamad reeglid. Kui metsaomanik raius rohkem, kui eeskirja järgi raiuda tohtis, siis määrati karmid karistused. Seda ei kujuta praegusel ajal isegi ette, mõeldakse, et balti mõisnik tegi mis tahtis. On küllalt mõisaid, kus raied keelati kümneks-viieteistkümneks aastaks või saadi arvestatav rahatrahv, kui vajalikuks osutus, siis lisandus veel sundmetsastamise nõue.

Metsahoiuseaduse rikkumisi oli ja nende eest saadi tagantjärele karistada, sest üleraiele jaolesaamine võttis aega. Kui lanke raiuti, võis olla küsimus ka selles, kas seadust rikuti teadlikult või olid kuhjunud raieküpsete metsade tagavarad. On arvukalt näiteid, kus mõisad sobiva turu puudusel või muudel kaalutlustel kasutasid oma metsi väga vähe. Ja siis leiti, et on vaja raiuda või vähendada kuhjunud üleseisnud puistuid.

Sama küsimus on olnud meilgi, kas vanad tulundusmetsad tuleb maha raiuda või mitte. 19. sajandil polnud küll küsimus vanametsade teadlikus kaitses, aga kui metsast oli võimalik tulu saada, siis seda ka tehti. Raiemaht võis kujuneda varasemaga võrreldes tugevasti suuremaks, aga võib-olla oli varasem raiemaht tagasihoidlik isegi meie mõistes. Raielankide metsastamist nõudis metsahoiuseadus ja seda võis teha riik, omanik maksis töö pärast kinni. Kõik need küsimused on keerulisemad, kui esimese hooga paistab.

Kas praegu on kõik Eesti metsad korraldatud? Millal sai üldiseks, et enamjaolt metsi oli korraldatud?

Metsakorraldus annab infot metsa seisu kohta, määrab kindlaks majandamisvormid, raiete viisi ning mahu jpm. Reeglipärane, kuigi võib-olla algeline metsamajandus tekkis 18. sajandi lõpul, see on metsamajanduse kui majandusharu sünd. Umbes samal ajal tekkis see ka Saksamaal, nii et väga palju me maha ei jäänud. Näiteks määrati kindlaks kuuekümneaastane raiering, igal aastal raiutakse üks lank ja nii peaks kuuekümne aasta pärast minema järgmisele ringile. Võtted on kogu aeg arenenud ja täienenud.

Selline metsakorraldust, nagu tehti kümme kuni kakskümmend aastat tagasi, kui polnud satelliidipilte, pääses üldiselt maksvusele umbes 19. sajandi keskpaigas. Riigimetsad korraldati üldjoontes 19. sajandi teisel poolel. Ainuke korraldamata riigimets oli Ruhnul, kus see korraldati alles Eesti Vabariigi ajal. Erametsi korraldati omanike suva järgi. 1888. aasta metsahoiuseadus näiteks ei nõudnud metsade korraldamist. Kuid omanikele kujunes see kasulikuks. Metsakorraldusele toetudes sai ta raieõiguse näiteks lihtsamalt või sai metsamaa muuta muuks kõlvikuks. Põhijoontes olid 19.–20. sajandi vahetuseks Eesti metsad valdavalt korraldatud.

Nõukogude ajal kujunes välja metsakorralduse ring kümne aasta tagant. Nüüdisajal on need andmed hindamatu ajalooallikas: paberil ja kaardil on olemas kõik andmed metsa ja selle kasutamise kohta.

Varem polnud metsakorraldus perioodiline, metsi võidi uuesti korraldada ka näiteks kolmkümmend aastat hiljem ning andmed olid metsade kaupa eri vanuse ja täpsusega. On ka mõisaid, kus on sajandite jooksul säilinud kolm-neli metsakorraldust. Võiks nimetada Karaskit Põlvamaal (1856, 1899, 1910) ja Võisikut (1856, 1872, 1893). Riigimetsa Kärkna metsandikust on enne nõukogude aega alles näiteks seitsme (1844, 1848, 1860, 1870, 1897, 1921, 1936) metsakorralduse materjalid. Ainult seetõttu, et riigimetskondade arhiivid on paremini säilinud. Näiteks Õisu ja Karksi mõisa metsadel on olnud meie metsandusloos tähtis roll, aga kuna metsakorralduse materjale pole piisavalt, siis detailsemalt seda uurida ei saa.

Kas kunagist loopealsete metsastamise tulemuslikkust on ka lähemalt uuritud?

Andmeid igatahes on, põhiliselt olen tegelenud saartega ja eks loopealseid on seal ka rohkem. Võtame Muhumaa: 18. sajandi lõpul polnud maakorralduse andmetel Muhus üldse metsi, mitte üht ruutvakamaad. Kõik oli kirjas kadastike, karjamaadena jne. Kaardil on küll märgitud puisniite ja väiksemaid metsasalusid, ka üksikuid tammekultuure. Saar polnud muidugi päris lage, aga ametlikult metsa polnud.

Tsaarivalitsuse ja kohaliku metsaametkonna algatusel eraldati 19. sajandi esimesel poolel metsakultuuride rajamiseks Liiva ümbrusse kolm kokku 420 hektari suurust maa-ala. Kõigepealt ehitati ümber kivitarad, mis oli kõige kallim töö. Metsastamise tulemusena oli siin 19. sajandi keskel umbes 250 hektarit puistuina kirjas olevaid maid. Sajandi teisel poolel töid jätkati ja seda ka Hellamaa ümbruses.

Algul katsetati männi kõrval kaske ja kuuske, aga need kultuurid hävisid ja mänd jäi peamiseks. Muhu andmetest leiab ka selle, kuidas neid rajati ja kust kohast pärines seeme. 1890. aastate lõpuks olid puistud saavutanud sellise vanuse, et Muhus tehti metsakorraldus. Aga tänapäevaga neid metsi võrrelda ei saa, kuna mets on vaheldunud. Muhu männikud saeti maha Esimese maailmasõja aastail ja Eesti vabariigi algul. Need metsad kasvasid nii hästi, et 1920. aastate algul saadi siit palgipuid Inglismaale veoks. Need olid viljakama pinnasega loopealsed. Ilmselt võib seda metsastamist tagantjärele pidada positiivseks näiteks.

Iseasi on enne Teist maailmasõda ja nõukogude ajal tehtud kuivade loopealsete metsastamine, kus kasutati Tallinna lähedal isegi lõhkeainet, et puudele istutusauke teha. 1950.–1960. aastate tegevuse on ka metsamehed hiljem mõttetuks tunnistanud.

Kas sul metsandusloolasena on aeg-ajalt tänapäevaseid uudiseid või probleeme vaadeldes tunne, et see kõik on juba varem olnud?

See lõbus küsimus on mul päevast päeva hingel olnud – tõepoolest leiab kõige kohta ka samalaadseid olukordi minevikust. Mõnikord olen saanud tagasisidet metsameestelt, kes on ajaloo ülevaateid kommenteerinud: aga see on ju täpselt nii, nagu meil praegu, kõik on juba läbi elatud.

Praeguses riigimetsa majandamise keskuse muutmises pole ka midagi uut: esimese vabariigi ajal muudeti ka korduvalt metsade valitsemist. 1920. aastatel pandi ametisse maakonnametsaülemad, edasi piirkondlikud metsarevidendid ning siis revidendid-metsaülemad, keda peeti ideaalseks vormiks. Aga kõik need vabariigiaegsed ametid olid läbi proovitud Tsaari-Venemaa ajal. Nõukogude aeg tõi küll midagi uut, näiteks metsamajandite süsteemi. Jättes kõrvale valveametnikud (metsavahid), on kõige püsivam olnud metsaülemate institutsioon, kuni praeguseni.

Idealiseerime toonast Eesti vabariiki, kuid metsamajanduses ja üldises elus olid 1920. aastad väga keerulised. Ideaaliks peame 1930. aastate teist poolt, mille kanname üle kogu vabariigi ajale. Aga tollal olid samuti valuutalangid, ärilised ettevõtted ja metsa röövraied, poliitilised mahhinatsioonid jne. Nimetused on teised, aga probleemid samad. Inimene on oma arengus vähe muutunud ja sedagi pikkamööda.