“Kui nüüd vaimuvallas liikudes mõtted kodutaluni ulatuvad, siis on seal üks kohake, mille kohta tohiks loota, et see siiski nii on säilinud, nagu ta maha jäi. See on kodumets. Ja kuigi nii ühed kui teised saagihimulised vallutajad talumetsade järele oma käed välja sirutasid, ei suudetud seda ometi täies ulatuses hävitada. Ei näe me seal talumetsi, kus inimestel pole usku oma tulevikku. Seal leiame kõige rohkem ainult puhmastikke, nagu Peipsi-tagustel aladel. Metsaomanikust taluperemees ei ole aga mitte ainult oma usus kindel, vaid on ka võimeline oma soove iseseisvalt, vajadusste ja otstarvete kohaselt teostama.”

Nii kirjutas Andres Mathiesen Vabariiklases 1946. aastal ning ka nüüdisajal pole need sõnad oma aktuaalsust eriti kaotanud. Metsanduse ja looduskaitse küllap kunstlikku vastasseisu on tajunud ilmselt paljud. Ma pole metsaomanik, ent kujutan üsna hästi ette omaniku tundeid, kui ühelt poolt soovitavad saeveskiomanikud palgimetsa rahaks teha ja teiselt poolt kõneletakse vanametsa hoiu vajadusest ja muudest üllastest eesmärkidest. Omanikuna tahaksin ise talitada ja ma pigem hoiaks oma metsa üleküpsena. Saja-aastase metsa kasvamiseks kulub vaid sada aastat, selle võib päevaga maha saagida, kuid niisama vana uut metsa ei näe meist keegi.

Käesolev Eesti Looduse metsanumber sai teoks tänu Rainer Kuuba ja Lembit Maametsa innustusele ja kaasabile: nad aitasid nii teemasid välja mõelda kui ka kaastöid hankida. Püüdsime vaadata, et me ei kordaks Loodusajakirja välja antavat ajakirja Eesti Mets, mis metsanduses on kahtlemata pädevaim väljaanne. Käsitleme metsa eeskätt kui osa loodusest.

Tegelikult on Eesti Loodus metsast ühtelugu kirjutanud, kuigi temaatilisi erinumbreid pole seni olnud. Aga näiteks 1988. aastal süüvisime metsakaitsesse, 1998. aastal olid kõne all põlismetsad, 1999. ja 2000. aasta kevadel sai pikemalt vaieldud kevadsuviste raiete mõistlikkuse üle; üksikuid metsandusartikleid on aeg-ajalt ikka ilmunud.

Puitunud teemade lõpetuseks on kohane välja kuulutada järgmise aasta puu – sarapuu. Pealtnäha põõsas, aga see-eest pikaealine: vanimate teadaolevate põõsaste vanus ulatub ligi tuhande aastani. Aga sarapuu vanusest, bioloogiast ja ökoloogiast ning kasulikest omadustest tuleb pikemalt tuleva aasta numbrites. Telli Eesti Loodus endale juba täna! Ühtlasi soovitan kõigil tellijatel hoiduda külmetumast, mis meie parasvöötme sügistalvises kliimas võib pahatihti juhtuda. Vajaduse korral saab abi Kubja ürditalu köhateest, samuti küüslaugust ja meest – järele proovitud.