Vereta jahi teise päeva õhtul oli päikeseloojanguni jäänud mõni tund. Professionaalsed jäägrid viivad fotojahi pidajad oma autodega varitsuspaikadesse. Mind pidi sõidutatama ühe poldri juurde kopraid “jahtima”. Teine fotojahiline, varasem fotojahi korraldaja Tiina Kask kavatseb edasi minna põtru ja teisi suuremaid loomi tabama.

Ootamatult peatab meie jahisaatja Andus Asu järsult auto ning osutab paarisaja meetri kaugusele teele. Seal toimetavad kolm metsseapõrsast. Pikast jahipäevast tekkinud unisus on nagu peoga pühitud ning hiilime autost välja. Loomad jätkavad häirimatult einestamist. Jõuan fotoaparaadi sätteid muuta. Põrsastele lähemale hiilides näen, et neid on hoopis neli ning võsas ragistab ka emis, kes üsna pea väljub lapsukeste seltsi. Oleme juba paarikümne meetri kaugusel ning ainult imetleme idülli. Meid märkamata lähevad põrsad vasakule metsa ning pereema asutab viimasena minekule.

Mõne sekundi jooksul olukord muutub. Ilmselt haistes inimlõhna, kargab emis hüppega vasakule võssa ning hetke pärast lausa lendab koos ühe pojaga tagasi üle tee paremale metsa. Ema häälekate märguannete peale teevad seda ükshaaval ka teised põrsad. Esimesest pildist viimaseni kulub 2 minutit ja 31 sekundit. Oleme nähtu lummuses ja vaatame vaikides sinnapoole, kus seapere oli askeldanud.

Etenduse finaaliks hüppab pooleteise minuti pärast üle tee ka ilmselt pere juurde ruttav kult. Temagi on õnnestunud pildile saada.

Olen oma esimesed arvestatavad pildid teinud 1969. aasta juubelilaulupeost Tartus. Nüüdse nimega Hugo Treffneri gümnaasiumis õppides oli füüsika-matemaatika eriklassis kohustuslik ka fotopraktikum. Üksteist aastat tagasi hakkasin Robert Lepiksoni õhutusel pildistama rallisid. Olen käinud paarikümnel MM-etapil. Peamiselt aga hulgun fotoaparaadiga mööda Eesti looduskauneid kohti.

Fotoaparaat: Nikon D3, Objektiiv: Sigma AF 120-300 F2,8 EX DG APO + Sigma APO Telekonverter 1,4 x