Pisut üle kümne aasta on möödas viimasest kooreüraskite hulgirüüstest Baieri metsa rahvuspargis. Toona kuivasid puud peaaegu 4000 hektaril. Kahjustuse sedavõrd suur ulatus ja kohalike ametnike otsus jätta hävingualad ainult looduse kujundada äratas rahvusvahelist tähelepanu.

Lõuna-Saksamaal, Tðehhi Vabariigi piiril, loodi 1970. aastal Baieri metsa rahvuspark. 1981 nimetati see ka UNESCO biosfäärikaitseala osaks. Veel veerandsada aastat tagasi näisid rahvuspargi metsad terved ja elujõulised. Paraku olid pealtnäha rohelised ja tugevad metsad tegelikult loodusvaesed ja nõrgad.

Kliima- ja maastikuolusid arvestades kasvanuks Baieri piirkonnas enamasti okas- ja lehtpuusegametsad. Sajanditepikkuse metsamajandamise tõttu olid aga sealsed puistud peamiselt inimtekkelised puhtkuusikud, mis olid kujundatud ühetaolisteks. Loodusmetsadele omased tunnused olid kõrvaldatud ning metsad muudetud liigivaesteks. Näiteks on kirjutatud, et poolsada aastat tagasi kadusid mõned linnuliigid sealsetest laantest peaaegu täielikult [7]. Sellised metsad on väga vastuvõtlikud tormi- ja putukakahjustuste suhtes.

1983. aastal möllasid Baieri metsa kuusikutes tormid ning puud murdusid või paiskusid koos juurtega pikali kümnetel hektaritel [5]. Tugevad tuuled räsisid ka püsti jäänud kuuski, kahjustades nende juurestikku. Vigastatud puud kannatasid veepuuduse käes ja olid seetõttu nõrgestatud ning koos murdunud puudega kujunes üraskitele soodne toidubaas. Tormist kahjustatud alasid asustasid kuuse-kooreürask ja harilik võraürask ning paari aasta pärast hakkasid tuulemurdude servade metsades kuused hulgi kuivama. Viie-kuue aasta jooksul saavutas kooreüraskite arvukus haripunkti, seejärel hakkas nende hulk vähenema ning tolleks korraks võis üraskirüüsteid pidada lõppenuks.

Üheksakümnendate alguses tabasid sealseid metsi jällegi tormid. Kooreüraskid said tuulest kahjustatud puudel taas jõudsasti paljuneda ja algas järjekordne metsade ulatuslik kuivamine [7].

Koos üraskitega tulid Baieri metsadesse ka nende vaenlased. Näiteks suurenes üraskitest toituvate kolmvarvas-rähnide hulk [7]. Kuigi kooreüraskite arvukusele on iseloomulik tsüklilisus, on hilisemad kahjustused Baieri metsa rahvuspargis olnud esmastest tunduvalt väiksemad. Kohalike metsandusametnike hinnangul hõlmavad kuivanud metsad üle 4500 hektari ehk kuuendiku rahvuspargi kogupindalast, nüüdseks arvatakse hullem möödas olevat. Metsade liigirohkus on hakanud suurenema. 2006. aastal tehtud uurimuse põhjal on putukate liigirikkus nii tormimurrualadel kui ka nendega külgnevate puistute servades tunduvalt suurem kui kahjustusaladest kaugemale jäävates metsades [5]. Rahvuspargi metsadesse on tagasi tulnud metsised ja ilvesed, samuti on märke huntide naasmisest [7].

Aastakümneid on metsaloodust kaitstud peamiselt nn. punase joone põhimõttel: kaardile tõmmatakse joon, millest ühel pool on kaitsealused metsad, kus inimtegevusele kohta ei ole, ning teisel pool majandusmetsad, kus lähtutakse ainult majanduslikest argumentidest. Metsade nii jäme lahterdamine kätkeb endas ohtusid nii loodusele kui ka majandusele. Väikesed metsakaitsealad võivad kujuneda ökoloogilisteks lõksudeks, kus küll elab põlismetsadest sõltuvate liikide isendeid, kuid elujõulisi populatsioone ei teki. Eriti siis, kui kaitsealasid ümbritsevatesse majandusmetsadesse suhtutakse kui puupõldudesse, kust vähimate kulutustega tuleb saada võimalikult suurt saaki. Selle tagajärjel on põlismetsa liikide isoleeritud populatsioonid määratud hukule.

Samuti tuleb arvestada, et mida intensiivsem on metsamajandus, seda tungivam on vajadus suurendada kaitsealasid ja luua uusi ning see omakorda vähendab võimalusi metsi majandada. Näiteks Baierimaal kavandatakse biosfääri kaitseala laiendada, hõlmates sinna veel ligikaudu 100 000 hektarit metsa.

Eesti metsi on ikka peetud väga looduslikeks. Kõneldakse, et kuna meie laaned on näiteks Skandinaavia või Kesk-Euroopa metsadega võrreldes loodusrikkamad, siis järelikult on metsamajandus Eestis jätkusuutlik ja igasugused looduskaitsekitsendused seetõttu kohatud.

Samal ajal jäetakse teadlikult märkimata, et taasiseseisvunud Eesti metsamajandamise reeglid on raie tegijale märksa soodsamad kui aastakümneid tagasi. Näiteks on kaotatud metsandusliku planeerimise nõue ning raieotsuseid tehakse üksnes raiutava puistu tunnustest lähtudes (puude keskmine vanus või diameeter). Samuti on alandatud raievanuseid. Selle kübaratrikiga peetakse nüüd raieküpseks ka selliseid metsi, mida metsamehed on aastakümneid pidanud keskealiseks ja seega lageraie jaoks liiga nooreks. Nõnda ei lasta meie puudel enam nii vanaks saadagi, et puistus võiks kujuneda liigirikas kooslus (# 2). Ühtlasi tuleb võtta arvesse, et kaitsealune mets ei tähenda veel väärtuslikku elupaika liikidele (# 3). Taasiseseisvumise järel alguse saanud üleraied viljakate kasvukohtade okasmetsades [3, 8] on juba jätnud oma jälje meie metsaloodusele, mille tagajärgi tajume alles aastakümnete pärast.

Liigirikkaid vanu puistuid peaks hoidma ka majandusmetsades. Seda saab saavutada metsamajandamise planeerimise kaudu, mis on kogu maailmas tunnustatud jätkusuutliku metsanduse lahutamatu osana [2, 6]. Kui jätta eluruumi ka tavamõistes kahjulikele või kasututele liikidele, püsivad metsades kogu aeg elujõulistena ka nende vaenlased, mistõttu ei saa rüüsted muutuda ulatuslikuks. Loodusega võideldes jääb inimene varem või hiljem kaotajaks, ent kui oskame üraskitega koos elada, võidavad kõik. Kusjuures looduslähedane püsimetsamajandus ei ole Eestis võõras (# 4).

Oma aktuaalsust ei ole kaotanud 60 aastat tagasi avaldatud Aldo Leopoldi mõtted maa eetikast: “Ameerika looduskaitses valitseb kindel tendents anda valitsusele üle kõik möödapääsmatud tegevused, mida eraomanikud ei tee. Riigipoolne omamine, haldamine, subsideerimine või reguleerimine domineerib ulatuslikult metsanduses, karjamaade, mulla ja vesikondade majandamises, metsiku looduse ja parkide kaitses, kalade ja rändlindude majandamises, ning neid valdkondi tuleb üha juurde. Enamik sellest riigipoolse kaitse laiendamisest on kohane ning loogiline, ja teatud osa sellest paratamatu.

Kõigest hoolimata tekib küsimus: milline on niisuguse ettevõtmise lõplik ulatus? Kas maksubaas suudab toetada selle lõpptulemuslikku haaret? Millal muutuvad riigi looduskaitsele, nagu mastodonilegi, halvavaks tema enda mõõtmed?

Vastus, kui selline leidub, näib seisnevat maaeetikas või mõnes muus jõus, mis paneb rohkem kohustusi eraomanikule. Tööstuslikud maaomanikud ja -kasutajad, eriti metsamehed ja karjapidajad, kaebavad üldiselt kaua ja valjusti riigi omandi laienemise ja maaregulatsiooni kasvu üle, kuid samas näitavad üles vähest soovi (vaid mõne üksiku silmapaistva erandiga) arendada ainsat nähtavat alternatiivi: harrastada vabatahtlikku looduskaitsetegevust oma maadel.” [4]

Lõpetuseks sobivad Oskar Danieli sõnad, mis kõlasid 80 aastat tagasi Eesti metsateadlaste päeval: „Sellest on vähe, kui me üldlausetes metsade tähtsust ja väärtust toonitame. Siin on lugu sama, mis hea vee või õhuga, mille õiget väärtust hinnatakse alles siis, kui nad puuduvad. Nii kaugele ei tohi aga asi meie metsadega minna.“ [1]

1. Daniel, Oskar 1928. Meie metsad ja metsandus ametlikul valgustusel. – Eesti Metsanduse aastaraamat III. Akadeemiline Metsaselts, Tartu.

2. ITTO criteria and indicators for the sustainable management of tropical forests. http://www.itto.or.jp/live/PageDisplayHandler?pageId=13

3. Kuuba, Rainer 2001. Changes in forest landscape in Estonia. – Development of European Landscpes. Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis 92: 713–717.

4. Leopold, Aldo 2008. Maa eetika (The Land Ethics, esimest korda avaldatud 1949). – Vaher, Aire; Keskpaik, Riste; Keerus, Külli (koost ja toim.). Keskkonnaeetika võtmetekste. Tartu.

5. Müller, Jörg et al. 2007. Forest edges in the mixed-montane zone of the Bavarian Forest National Park – hot spots of biodiversity. – Silva Gabreta 13: 121–148.

6. Pan-European Criteria and Indicators for Sustainable Forest Management. http://www.fao.org/DOCREP/004/AC135E/ac135e09.htm

7. Scroeder, Mariana The Forest is Regenerating after Germany's Worst Spruce Bark Beetle Attack. 2003. http://newswoman.de/news/barkbeetle.htm

8. Veber, Gert 2007. Riigimetsa Majandamise Keskuse halduses olevate metsade analüüs seitsme metskonna näitel. Bakalaureusetöö loodusgeograafias. Tartu ülikool, bioloogia-geograafiateaduskond, geograafia instituut.