Oleneb, kuidas asjale vaadata. Kui jälgida teadusuuringute põhikriteeriumi – rahvusvahelisi publikatsioone –, siis palju paremal järjel kui Lätis, Leedus või Venemaal, ent tunduvalt nõrgemal kui Rootsis või Soomes. Seejuures oleme viimasel 15 aastal märgatavalt edenenud, nii et 2007. aastal ilmus rahvusvahelistes tippajakirjades Eesti autoritelt juba ligi poolsada metsaökoloogia artiklit. Mõnedki siinsed uurimistööd, näiteks metsapuude ökofüsioloogia ja mükoriisa alal, on maailmas hästi tuntud.

Teisalt on metsaökoloogia väga lai mõiste: puude ainevahetusest kuni metsamaastike ajalooliste muutuste ja metsades elutsevate liikide elupaigaseosteni välja. Kõike seda pole väikeses Eestis võimalik tipptasemel uurida. Samas on mets äärmiselt tähtis meie igapäevaelus, nii majanduslikult kui ka elukeskkonnana inimese ja muu eluslooduse jaoks – pool meie maismaast on ju metsane ja enamik sellest majandusmets.

Seepärast võib küsida ka nii: kas siinsed metsaökoloogilised uuringud annavad neid põhilisi teadmisi, mida metsast saadavate hüvede heaperemehelik kasutamine Eestis eeldaks? Kahjuks ei. Me ei tea paljusid pealtnäha lihtsakoelisi ja igapäevaseid asju. Näiteks ei oska me piisava täpsusega prognoosida puude kasvu segametsades, millest suuresti tulenevad võimalike raiemahtude hinnangud. Me ei tea peaaegu mitte midagi metsakuivenduse keskkonnamõjudest, ehkki tihe kraavivõrk on katnud Eesti metsamaid juba rohkem kui pool sajandit ja igal aastal kulutatakse palju raha selle uuendamise peale. Meil puuduvad ökoloogilised tervikteadmised selle kohta, kas ja kuidas valida metsatüübiti raieviise. Ja loomulikult ei tea me enamiku meie metsades elavate liikide kohta, mida neil täpselt eluks tarvis on.

Selleks, et neile küsimustele vastuseid leida, on vaja teoreetiliste uuringute kõrvale ka tipptasemel rakendusteadust ja loodusloolisi uuringuid, mida meil praegu kahjuks napib. Niisuguste uuringute väljaarendamine oleks aga väga huvipakkuv ka maailma mastaabis. Meie kõrval on ju puidutööstuskeskse intensiivmetsanduse teaduspolügoonina tuntud Põhjamaad, Eestis aga oleks nii looduslike kui ka ajalooliste eelduste tõttu igati realistlik kujundada välja teaduspõhine alternatiiv – mitmekülgne ja looduslähedane metsandus.