Küllap paljud meist on maantee servas imeilusat metsa silmates ennastunustavalt pidurdanud. Ent seisma jäädes ja kotist kaamerat haarates on tulnud tihti pettuda: vaade polegi enam see, mis hetk tagasi hingevärinal nähtu.

Autoaknast paistavad puud üksteise suhtes liikuvat ning kõik tundub kihiline ja ruumiline. Seisma jäädes see ruumilisus kaob. Veelgi keerulisem on olukord aga siis, kui vaatame metsa läbi objektiivi: kaob ära silmadega nähtav stereopilt. Silmad aitavad meil hinnata kaugusi; objekte “veidike mõlemalt küljelt” vaadates tajume neid ruumilisena. Et näha nagu aparaat, tuleb üks silm sulgeda ja niimoodi sobivat pildivälja otsida. Ent ühe silmaga maailma vaadates kaob paraku enamik fotogeenseid objekte. Pildimotiivide ring tõmbub hirmutavalt koomale ning detailirohked motiivid, näiteks mets, kaotavad tihti oma mitmekihilisuse.

Kuidas siis saavutada seda, et pildile vaadates tajuksime metsa sügavust ja saaksime aru, kui lähedal või kaugel asuvad erisugused objektid?

Kõige olulisem on sobiv ilm. Fotoretke eelõhtul peaks lausa harjumuspäraselt jälgima ilmaennustust, et valida sobivaim pildistuskoht. Näiteks päikesepaistelise ilmaga tasub minna avaratele maastikele või rappa, seevastu sombupäevadel sobib ideaalselt mets. Väga tiheda kuusemetsa puhul on parim halb ilm – mida udusem, seda parem. Et saada ilusaid pilte hõredast männikust ja kaasikust, on soovitatav valida päev, mil valitsevad kergelt pilvealused valgusolud. Keskpäevane kontrastne päikesevalgus metsa pildistamiseks eriti ei sobi. Nii metsa kui ka muude objektide jäädvustamisel peaks meelde jätma lihtsa reegli: mida kontrastsem on objekt, seda pehmem võiks valgus pildi tegemisel olla, ja vastupidi. Seega keskpäeval lumivalgete kasetüvedega, tumedate okste ja kividega kaasikus tegutsedes kuigi head fotot loota ei maksa.

Seevastu hämune hommik või õhtu lausa meelitab rappa ja metsa: udu korral saame pildile salapära, mida nendelt fotodelt kindlasti oodataksegi. Peale selle näib mets udus mitmekihilisem. Objektiivile kõige lähemal olev esiplaan jääb kontrastne, kuna aparaadi ja lähedal olevate objektide vahel on võrdlemisi vähe sumu. Kaugemal asetsevatel objektidel kontrastsus ja tumedus uduloori tõttu aga väheneb. Seetõttu on kaadrisse jäävad puud erisuguse kontrasti ja tumedusega, loomata kunagi ühtlast ühetoonilist välja. Üksiti muudab uttu uppuv hele tagaplaan pildi avaraks ja lõputuks.

Pildistamisel tasub jälgida valguse suunda. Üldiselt pole soovitatav teha ülesvõtet nõnda, et päike jääb piltniku selja taha: kui valgus langeb sedamoodi, minetab foto enamasti ruumilisuse ning madala valguse korral jääb fotole ka pildistaja vari. Seevastu külgvalgusega saab peaaegu alati märksa parema tulemuse. Kuna puutüved, oksad, põõsad, kivid jne. on sel juhul ühelt küljelt heledamad, siis muutuvad nad ka ruumiliseks. Sama efekt tekib mõnikord näiteks rannamännikus vihma ja tugeva tuule korral, kui vihmavesi on puude tüved ühelt poolelt teinud täiesti tumedaks, teine külg on neil aga hele ja kuiv. Meie tajume sellist olukorda ruumilisena.

Ka vastuvalgus pole pildi tegemisel mingi patt. Sombuse ilmaga saab väga ilmekaid jäädvustusi eriti siis, kui päike paistab läbi udu otse fotokaamerasse. Udumüüris pildistades pole kunagi karta, et päike hakkaks ülesvõttele loori tekitama. Vastuvalguse puhul peaks kindlasti jälgima, et objektiivi esilääts ja filter oleksid puhtad . Selge ilma korral vastu valgust pildistades on soovitatav valida koht nii, et päikest varjaks mõni puutüvi või oks, siis ei tekita päikesevalgus liiga tugevat loori.

Seisa, istu, kükita ja pikuta – nõnda leiad parima vaatenurga. Metsas kompositsiooni otsides võiks meeles pidada, et liigsuure lainurgaga pildistades jäävad lähedal asuvad puud ebaloomulikult suured, tagaplaanil olevad aga peenikesed nagu hambaorgid.

Kindlasti võiks püüda pildile mitut “kihti”. Näiteks esiplaanile jätta tunde järgi mõned kivid, puud, puukoor, puuoksad, lehed jne. – peaasi, et tekiks fotole n.-ö. sissejuhatus või raam. Kui ülesvõttel on olemas ka põhiobjekt, peaks selle võimaluse korral kas valguse, teravuse, värvi või kontrastsuse abil välja tooma. Oluline on seegi, et põhiobjekti ette või taha ei jääks sellega sama värvi ja tumedusega objekti. Põhiobjektil võiks alati säilida konkreetne piirjoon.

Pildistamisnurga otsingul ärge olge puuselja ja -põlvedega fotograaf, kes kunagi ei kükita ega rooma. Tihtipeale avanevad põnevamad vaated hoopis sealt, kust esialgu ei osanud midagi suurepärast loota. Õige loodusfotograaf puhaste põlvedega niikuinii koju ei lähe, sestap roomake julgelt ümber oma lemmikmotiivi, vaadeldes seda ka n.-ö. konnatasandilt. Metsateel kõndides tasub vahetevahel heita pilk selja taha – võib-olla saate just sealt selle retke parima pildi.

Foto kui tundmuste talletaja. Pildistades metsa, tuleks olla ettevaatlik, kui kasutate polariseerivat filtrit. Eriti kehtib see pärast vihma lehtpuumetsa kohta: kui filtrit liiga julgelt kasutada, võivad kõik puulehed muutuda ühtlaseks roheliseks kogumiks. Üldse tuleks pildistamisel silmas pidada pildi tonaalsust, sest selles peitub oma lugu ja emotsioon – fotograaf saab tundeelamust edasi anda või vähemalt seda (tonaalsust) ise suunata.

Kõige lihtsam on fotost kiirgavat emotsiooni mõjutada heleduse ja tumedusega. Eespool kirjeldatud heleda udupildi vastand on kindlasti salapärane ja pisut hirmutav öine mets. Kuna enamik fotoaparaate üritab teha tumedast ööst halli, siis õigeid ööpilte paraku väga tihti ei näegi. Pigem on need kuuvalguse pildid, mis näevad välja nagu keskpäevased. Seega, kui soov on pildile püüda süngeid emotsioone, tasub kasutada särikompensatsiooni –1,5 kuni –4.

Tähelepanekuid talveks. Lumist metsa pildistades tuleks kindlasti jälgida, et fotoaparaadi valgetasakaal oleks päikese või maitse järgi sätitud vahemikku 4500–6000 kelvinit. Kui aga kasutada automaatset valgebalanssi, võib juhtuda, et fotoaparaat mõistab külma valgusega varjualasid valesti ning üritab seetõttu pildi värvi kompenseerida soojema tonaalsusega. Selle tõttu jääb lumi kollane ja see pole kuigi kena.

Parim aeg külma punaka kumaga ilusate talvekaadrite jaoks on varahommikul enne päikesetõusu või õhtul pärast päikeseloojangut. Sel ajal otsest päikest objektidele enam või veel ei lange ja helendab vaid taevas kui suur pehme valgusallikas. Valguskuma langeb siis selgelt ühest suunast, varjud on pehmed ning fotole jäänud punakassinine valgus kannab endas imehästi karget talvekülma.

Noil väärtuslikel tundidel tuleks kindlasti appi võtta statiiv, kuna on vaja kasutada võrdlemisi pikki säriaegu. Ent statiiv võiks olla metsa- ja maastikufotograafi asendamatu kaaslane igal ajal. Selle valimisel tuleks arvestada, et pehmel pinnasel võib statiiv vajuda 10–30 cm jagu maasse – seega võiks kolmjala muretseda väikese kõrgusvaruga. Ebatasase või pehme pinnase puhul tuleb ka ise pildistamise hetkel seista niisama kindlalt kui statiiv, sest vähimgi liikumine kandub pehme sambla või vettimeva turbasambla kaudu statiivile ning nõnda saame paigast nihkunud foto. Aparaadi väristamist aitavad vältida ka peeglilukk ja distantspult või iseavaja.

Et külma ilmaga veelgi edukamalt pildistada, soovitan õppida lugema faili histogrammi, sest madalate temperatuuride korral pole aparaadi ekraanipildi järgi võimalik kuigi täpselt hinnata foto säritust.

Metsa tasub minna iga ilmaga. Kui riided ja muu varustus on sobiv, võib metsast saada muljetavaldavaid pilte iga ilmaga, ka paduvihma korral – iseäranis ilmekad kaadrid tulevad siis tihedas sügavas metsalaanes.

Ent pealekauba kenadele kaadritele saab mälestuseks ka tuhat üks erisugust lõhna, mis ehedatena meenuvad veel kuid hiljem oma metsafotokogu sirvides. Kohtumiseni metsas!