2009/7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2009/7
Veeitsengud Eesti jrvedes

Veeitsengud on ha olulisem keskkonnaprobleem. Paljuski inimtegevuse tagajrjel kiirenenud veekogude eutrofeerumine loob selleks vga soodsa pinnase. Maailmas ulatuvad itsengutega kaasnevad kahjud kalakasvandustele, puhkemajandusele jne. juba miljardi dollarini aastas. Eesti jrvedes mikrovetikate vohamine kll nii suuri majanduslikke kahjusid kaasa ei too, kuid turismindust ja veekogu kossteemi mjutavad need kindlasti.

Veeitsenguid vi teisisnu mikrovetikate hulgivohamist tuleb ette peaaegu kigis veekossteemides: jrvedes, jgedes, meredes, ookeanides. Seda phjustavad planktilised mikrovetikad, kelle rakkude mtmed jvad vahemikku 1100 μm (1 mm = 1000 μm).
Kuigi vetikaid leidub kikjal veekogudes, ei mrka me nende kohalolu kuigi sageli. Phjus on inimsilma lahutusvimes, mis ei suuda eristada alla 0,2 mm suurusi objekte. Veeitsengute korral on rakke aga sedavrd palju, et need on meile nhtavad vee vrvuse muutusena.

Nhtavaks saab see tnu rakkude pigmentidele. Kloroflli tttu vrvub vesi kige sagedamini roheliseks. Kui domineerivad sinivetikad, vivad rakkudes sisalduvad fkobiliinid phjustada sinakasrohelist tooni, harvem roosakat vi roostepunast vrvust (# 1 a, b). Vee vrvus vib aja jooksul muutuda, mis on tingitud nii vetikapopulatsiooni vananemisest, valgusolude muutustest kui ka toitesoolade vhesusest.

Vetikaid vib leida vga mitmekesistest biotoopidest. Nende seas on nii auto- kui ka heterotroofe, herakulisi ja ka hulkrakseid makroskoopilisi vorme. Iseranis oluline osa on fotosnteesivatel planktilistel mikrovetikatel ehk ftoplanktonil (nn. taimne hljum). Veekossteemides on nad peamised esmased orgaanilise aine tootjad. Vaid kinnikasvavates madalates veekogudes suudavad nendega selles konkureerida suurtaimed.
Samamoodi kui niidul kasvavad rohelised taimed on vetikad veekogu toiduahela kivitajad ning lejnud organismidele otsene vi kaudne energiaallikas. Toiduahela krgematel tasemetel olevate organismide tootlikkus oleneb paljuski vetikate jupingutustest.

Fotosnteesivate vetikate enda kasvu mjutavad eesktt vees leiduvad toiteelemendid ehk toitesoolad, peamiselt lmmastik ja fosfor. Olulised on ka keskkonna nitajad, nagu valgus, temperatuur, lainetus jne., mis loovad tingimused rakkude arenguks. Kui toitesoolade hulk jrves suureneb, kasvab ka vetikate ja seelbi kogu veekogu tootlikkus.
Piltlikult eldes: et saada rohkem produktsiooni, niteks rikkalikumat kalasaaki, viks veekogus suurendada fosfori ja lmmastiku hulka. Tegelikult toimib see stsenaarium vaid teatud piirini, millest edasi suureneb primaarproduktsioon, kuid mitte enam selle tarbimine. Seetttu vib jda suur osa vetikamassist alles ning kasvu jtkudes hakkab see jrve kogunema. Peagi saavutab vetikate hulk sellise taseme, et see on nhtav juba vee vrvuse muutusena.
sna sageli kasutatakse ka vljendit vetikate itsemine. Seda oleks soovitatav vltida vi kirjutada jutumrkidesse, sest vetikatel pole itega mingisugust seost. Ilmselt on nnda siiski nii mnigi kord arvatud. Olgu selle testuseks kas vi vljavte aastatetagusest artiklist maakonnalehes: Kui ka jrgmisel suvel peaks sinivetikas ide puhkema, on see kinnitus, et jrvega on midagi lahti. itsemine on siiski omane vaid istaimedele, mitte aga vetikatele.

Miks veeitsengud on sagenenud? Vhem vi rohkem on see seotud veekogude eutrofeerumisega toitesoolade kogunemisega. Selle kigus muutub nii aineringe kui ka koosluse talitlus. Puhtal kujul juavad toitesoolad veekogudesse harva, niteks hooletu vetamise tagajrjel. See peaks aga praegu mdanik olema, sest vetised maksavad ja pllumees hoiab raha kokku.
Suurem osa fosforist ja lmmastikust prineb orgaanilisest reostusest, majapidamis- ja tstuse heitveest, loomafarmide virtsaveest jne. Siiski on orgaaniliste hendite heited punktreostusallikatest Eestis 1990. aastatest alates vhenenud, sest on tugevasti investeeritud veepuhastusseadmetesse ning suletud tstusi ja htlasi on maksustatud vee tarbimist. Seetttu on paljude Eesti jrvede eutrofeerumine silmanhtavalt aeglustunud. Suurim reostuskoormus jb 1970.1980. aastatesse, mil ka veeitsengud kige sagedamini ette tuli.
Eutrofeerumine kaasneb jrvede vananemisega. Kuigi seda seostatakse tavaliselt inimtegevusega, toimub see ka looduslikult, ehkki vga aeglaselt, aastatuhandete vltel. Niteks Eesti looduslikud jrved on hakanud eutrofeeruma juba mandrij taandumisest alates, ligikaudu 10 000 aastat tagasi.
Hoolimata pikast elueast olid paljud meie jrved vga heas seisus veel 20. sajandi alguses. Kokkuleppe jrgi peetakse jrvede koseisundit tasakaaluliseks veel 1950. aastatel, kui maal valitses enamjaolt naturaalmajandus. Meie tpilised vhetoitelised ehk oligotroofsed jrved hakkasid kiiresti muutuma 1970.1980. aastatel.
Esimesed mrkmed laialdaste veeitsengute kohta prinevad juba piiblist, kus Niiluse je punakaks vrvumist peeti karistuseks jumalalt. Vetikarakkude vga vikeste mtmete tttu ei suudetud seda nhtust pikka aega seletada. Alles mikroskoobi leiutamisega 17. sajandil avanes vimalus heita pilk seni nhtamatule mikroskoopilisele elule ning luua hulgale mtidele lisaks ka teaduslikumaid seletusi.
Veeitsenguid juba veekogude varajases nooruses kinnitab hulk setteis leiduvate vetikapigmentide analse. Kuigi Eesti jrvede kohta pole vastavaid andmeid, on mitu nidet teada Soome lahe kohta, kus veeitsenguid on ette tulnud juba prast jkilbi taandumist umbes 9000 aasta tagasi. Nii liikide kui ka ulatuse poolest sarnanesid need praegustega, kuid ndisajal on suurenenud itsengute sagedus.

Eesti jrvedes phjustavad veeitsenguid peamiselt sinivetikad. Esmalt tuleb mainida, et itsenguid ei phjusta ks salaprane sinivetikas, vaid sellesse rhma kuuluvad eri liigid. Eestis teadaolevast ligikaudu sajast sinivetikaliigist on vohamistega seotud 20 liiki. Nende rohket kasvamist suve teisel poolel on registreeritud umbes 15% jrvedes.
Sinivetikate vohangud vivad vljenduda lihtsalt vee vrvuse muutusena vi tugevamate kogumikena jrve tuulealusel kaldal. Piltlikult eldes: ktt vette pistes ei mrdu see esimesel, kll aga teisel juhul (#). Vee muutunud vrvus nitab, et rakud on jaotunud htlaselt kogu veesambas; see on omane eelkige liikidele, mis ei moodusta kolooniaid.
Rakud vivad ka ebahtlaselt jaotuda nii veesambas kui ka jrve eri osades ning see on tunnuslik koloonialistele liikidele. Pindmistesse veekihtidesse kerkivad kolooniad tuulevaiksete ilmadega. Arvukamaid kolooniaid vib nha palja silmaga (#). Nii suurendatakse fotosnteesi aktiivsust ning seelbi kiirendatakse rakkude kasvu.
Vetikaraku ujuvust reguleeritakse gaasivakuoolide abil ning selle toimimisel on vtmeroll fotosnteesil snteesitud sahhariidide kogusel. Nende hulga suurenemine avaldab survet gaasivakuoolidele, mille ruumala vheneb, ning rakud hakkavad vajuma. Sgaval vhese valgusega veekihtides letab sahhariidide tarbimine nende snteesi, rhk gaasivakuoolidele vheneb ning rakud kerkivad taas pindmistesse veekihtidesse. Nnda suudavad sinivetikad endale valida sobiva valgusega veekihi ning rohkendada fotosnteesi saagist.
Mduka tuule korral lkatakse pindmisse veekihti tusnud rakud kaldarsetesse soppidesse (#). Viksemate kogumike puhul kannab kaldatuul peagi rakud jrve tagasi, jtmata enda olemasolust ldjuhul mingit mrki. Sestap tekivad ja kaovadki itsengud mnikord le. Pindmistesse veekihtidesse vivad kerkida ka mittekoloonialised liigid, kuid need psivad seal vaid tuulevaikse ilma korral. Vikseimgi lainetus segab nad tagasi veesambasse. Kuna ksiku raku mtmed jvad alla kolooniate omale, on rakkude ujuvus tunduvalt kehvem.
Sgavates rohketoitelistes jrvedes vivad sinivetikad vohada ka mitme meetri sgavusel, jdes nii mrkamatuks. Enamik sgavamaid vikejrvi on suvel termiliselt kihistunud. Teisisnu ei segune jrv veetemperatuuri erinevuse tttu pinnast phjani lbi. Kui kesksuvel on pinnakihi temperatuur 25 ºC, siis viie meetri sgavusel vib see olla 6 ºC. Allpool see vheneb veelgi, kuni phjakihis ehk hpolimnionis jb 45 ºC piirile. Kiire muutus leiab aset hppekihis ehk metalimnionis. See toimib kui lukk pindmise toitesoolade vaese ja nende rikka phjakihi vahel, takistades seega ainevoogu.
rmiselt kehvade valgusolude prast on hppekiht elupaigana sobiv vaid vga ksikutele vetikaliikidele. Kuid aeglase difusiooni tttu phjakihist veesambasse on toitesoolade sisaldus selles suurem kui pinnakihis. Mnda liiki sinivetikad, kellel on thus pigmendissteem, vivad seal edukalt hakkama saada. Rasketes oludes on rakkude kasvukiirus sna aeglane, aga see ei sega, sest konkurents teiste vetikatega on peaaegu olematu.
Veeitsengu intensiivsus suureneb jrve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Vga reostunud jrves vivad hppekihist alguse saanud itsengud levida ajapikku ka lemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega.

Sinivetikate domineerimise phjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vltel sna psivad, muutuvad vetikakooslused htesoodu. Kiiresti muutuva keskkonna tttu, eesktt temperatuuri ja toitesoolade koguste kikumise prast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega.
Kevadel prast j sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus viksemtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid talletatakse vimalikult vhe (siia viks panna viite Ingmar Oti joonisele).
Suve alguses on suurem osa toitesooladest veest tavaliselt ra tarbitud. Arvestades ka vetikatest toituva zooplanktoni arvukuse kasvu, ei suuda kiirekasvulised liigid sellistes tingimustes enam psivaid populatsioone silitada. Olukorda, kus ftoplanktoni hulk on vhenenud ja seetttu ka jrve lbipaistvus suurenenud, tuntakse ka nn. selge vee perioodina.
Peagi hakkavad planktonis tooni andma seda liiki vetikad, kellel on vime omastada vikse kontsentratsiooniga toiteelemente ja kes suudavad liikuda, hankimaks eluks vajalikku. Kuna nende rakud vi kolooniad on suurt mtu, pole nende populatsioonide kaod rasmise tttu kuigi suured. Phipanus on parem ellujmus kuigi rakkude kasvukiirus on vike, suudetakse seevastu hoida sna stabiilseid populatsioone pikka aega.
Seda laadi elustrateegiaga iseloomustab enamikku itsenguid phjustavaid liike, kaasa arvatud sinivetikad. Viimaste jaoks on aga sellised suvised olud sna ideaalsed, sest he vajaliku toiteelemendi, lmmastiku, suudavad paljud sinivetikad fikseerida hulmmastikust (N2). Fosforit saadakse kas rakusisestest varudest vi vertikaalselt liikudes sgavamatest toitesoolarikastest veekihtidest. Kuna lmmastikupuuduse tttu vib teisi vetikarhmi leiduda vhe, ei pea sinivetikad tihti fosfori prast konkureerima.
Veeitsengu teket sinivetikate tttu mrab peale toiteelementide ka hulk keskkonnategureid. ks olulisemaid on veetemperatuur, mis mjutab peamiselt valkude aktiivsust ja nnda htlasi rakkude kasvukiirust. Mitme sinivetika puhul on leitud, et vohamiseks peab temperatuur olema vhemalt 17 kraadi. Optimaalne temperatuur jb aga vahemikku 2025 C. Siiski leidub erandeid, mned liigid suudavad kasvada ka mnekraadises vees (#).
Teise olulise tegurina tuleb arvesse lainetus. Kuna sgavamal vees kahaneb jrsult valguse tugevus, siis vheneb ka fotosnteesi aktiivsus ning htaegu vetikate kasv. Lainetuse mjul segatakse rakke veesambas les ja alla, kord valguse kllusse, kord pilkasse pimedusse. Selline pidev loksutamine on hea vetikatele, kes oma asendit veesambas ise reguleerida ei suuda: ilma segunemiseta settiks nad sna ruttu phja. Sinivetikate kasvule on see aga ebasoodus, sest nii ei saa nad end gaasivakuoolide abil lemistesse valguskllastesse veekihtidesse kergitada. Kokku vttes: sinivetikate vohamist soosib pikalt kestev soe tuulevaikne ilm. Psivate tuulte ja jaheda ilma korral ei kujune suuri veeitsenguid isegi toitesoolade rohke sisalduse puhul.

Sinivetikate vohamise tagajrjed. itsengutega kaasneb sageli ulatuslik pevane vee hapnikusisalduse kikumine. Peval, kui fotosntees on intensiivne, vib hapniku kllastus vees ulatuda kuni 200 protsendini. Peamiselt vetikate enda tarbimise tttu vib see kahaneda jooksul mne protsendini.
Selline pikemat aega kestev kikumine avaldab halba mju eelkige kaladele. Niteks 2002. aasta augustis phjustas sinivetikate vohang Peipsi jrves kalade hulgihuku. Kui vetikamass jrve phjas laguneb, vib samuti kaasneda hapnikuvajak, mis avaldab negatiivset mju phjaloomastikule. Kui lagunemine leiab aset j all, vib hapnikupuudusse jda kogu veekogu, sestap vivad kalad talvel hukkuda.
Vetikate kahjulikku mju seostatakse nende vimega eritada keskkonda toksiine ehk mrke, mis peale vee-elustiku vivad mju avaldada ka inimesele. Paljud vetikate toksiinid mjutavad ka teisi vetikaid. Allelopaatia nime all tuntud strateegia on ks hea vimalus ttutest konkurentidest vabaneda. Sellega on osaliselt seletatav ka itsenguid phjustavate liikide lekaalus olek.
Ndisajal on kindlaks tehtud 70 sinivetikate toodetud mrki. Enim levinud on mikrotsstiini ja anatoksiini eri variatsioonid. Kige toksilisemaks peetakse aga saksitoksiini (tabel 1). Just seda toksiini sisaldavaid kapsleid olevat kasutanud Teise maailmasja ajal paljud saksa spioonid, et end psta vaenlase ktte vangi langedes.
ldjuhul vivad toksiinid seedekulglasse sattuda siis, kui tarbida nendega saastatud joogivett vi neelata ujudes suhu sattunud vett. Maailmas registreeritakse aastas ligikaudu 60 000 haigusjuhtu, mis on seotud sinivetikatoksiinidega joogivee tarbimisega. Valdavalt leiavad need juhtumid aset arengumaades ning ligikaudu 1% neist lpeb surmaga. Vttes arvestades arstiabi taset ja kttesaadavust nendes riikides, vib see arv olla mitu korda suurem.
Kuigi ka lemiste jrves tuleb ette sinivetikate phjustatud veeitsenguid, ei peaks Tallinna elanikud mrgistusohu prast muretsema. Kui vett igesti tdelda, saab seda ohtu vltida. Looduses ringi liikudes valmistatakse aga nii mnigi kord toitu puhastamata veest. Kuigi pole tenoline, et keegi keedab endale teed lausa rohekaks vrvunud jrveveest, tuleb siiski silmas pidada, et selles vib sisalduda rohkesti toksiine ka siis, kus veeitseng pole silmaga nhtav. Kui vees leidub vikesi 12 mm suurusi rohelisi tkikesi, on see ks mrke sinivetikate kohta. Nagu mainitud, vivad suuremad kogumid puududa tugeva tuule tttu, mis rakud htlaselt veesambasse segab. Sellist vett ei ole soovitatav niteks matkal juua vi toidu valmistamiseks kasutada. Isegi vee keetmisest poleks kasu, sest selle mjul vabaneb rakkudes olevaid toksiine veelgi rohkem. Teatavasti ei suuda krge temperatuur mrke neutraliseerida.

Sinivetikatoksiine peetakse ohtlikuks eelkige soojaverelistele. Siiski on teada hulk juhtumeid ka kigusoojaste, sh. kalade kahjustustest. Enim ohustatud on herbivoorid, kes toituvad otseselt vetikatest. Toime oleneb peaasjalikult nii toiduks kasutatu kui ka sja liigist. Nii niteks on karpkalal mikrotsstiini sisaldava vee tttu ilmnenud lihasnrkus, maksa alatalitlus ja lpuste nekroos. Lhelistel ajendavad sinivetikatoksiinid peamiselt maksakahjustusi ning tugevate itsengute korral on kaasnenud kalade hulgihukk.
Peale kalade on andmeid ka signaalvhkide hulgisuremise kohta sinivetikate vohangu ajal. Kuna muud tegurid, nagu hapnikusisalduse kikumine ja suur ammoniaagi kontsentratsioon, olid vhkide jaoks lubatud tasemel, siis ilmselt vis phjuseks olla sinivetikate toodetud maksamrgid.
Eestis arvatakse olevat jevhi peamine ohutegur vhikatk. Paraku on seda vga vhestel juhtudel suudetud testada. Nii mnigi huku juhtum on jrvedes leidnud aset samal ajal kui sinivetikate vohangud (nt. Nuni, Kuningvere). Seega ei saa ka sinivetikate mrkide mju huku ajendina vlistada. Kirjanduses leidub viiteid selle kohta, et mrgistuse on tinginud veeitsengu ajal ptud kala smine. Seda on seostatud nn. Haffi haigusega, mis avaldub lihasnrkuse ja geda neerupuudulikkusena. Siiski prinevad need juhtumid juba vga ammusest ajast ning hiljem pole seda seost suudetud testada.
Tegelikult on enim ohus hoopis koduloomad, kes ei oska sinivetikaid sisaldavas jrvevees ohtu aimata. Maailmas on teada palju juhtumeid, kus hukkunud on sellist jrvevett joonud lehmad, hobused, lambad jne. Koertel vib ujumine toksilisi sinivetikaid sisaldavas vees rritada nahka, phjustades vga ebameeldivat sgelust. Tiheda karvkatte tttu on vetikaid sna keeruline eemaldada.
Vetikamrgistuse peamised smptomid on peavalu, palavik ja seedehired, raskematel juhtudel aga khulahtisus, oksendamine ning teadvushired. ldjuhul mduvad haigusnhud 24 tunni jooksul. Sagedamini tuleb kaebusi ujujatelt, kes mne aja jooksul, prast suplust sinivetikaid sisaldavas vees tunnevad nahal kipitust ja sgelust, harvem vib see vljenduda ka allergialaadse lbena. Seetttu soovitatakse prast ujumist end puhta veega le loputada.
Veel mistlikum oleks aga sinivetikate vohangu ajal jtta ldse vette minemata. Ilmselt keegi kalda rde kokku kantud vetikamassi otse ei sukeldugi. Pigem ollakse khklevad vee roheka vrvuse korral, kui suuremaid rakukogumikke pole mrgata. Maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) ei soovita ujuda rohekat tooni jrves, kus plvini vees olles ei ne inimene oma varbaid. Sel juhul on vetikarakkude kontsentratsioon sna suur ning nnda kaasneb oht.
Seega on ennekike oluline vee vrvus; veeitsengute korral peaks see olema kas rohekas vi harvemini punakas. Paljud Luna-Eesti jrved on aga pruuniveelised. Seal ei ne oma varbaid ei ka juhul, kui olla vees vaid poole plveni. Niisugune vhene lbipaistvus on tingitud humiinainetest, mis ei kujuta tervisele mingit ohtu.

Veeitsenguid vivad phjustada ka teiste vetikarhmade liigid. Ainult pehmeveelistes pruuni tooni jrvedes, harvem ka heledaveelistes, ajendab aastast aastasse korduvaid vohanguid rafidoftide rhma kuuluv tativetikas Gonyostomum semen (#). Kokkupuutel paiskab tema rakk thjaks kogu oma sisu, ise seejuures hukkudes. Suplejad vivad selle ennasthvitava tegevuse tagajrgi tunda oma kehal, kui libistavad prast ujumist kega le naha. Mingeid tervisekahjustusi see lima ei phjusta, pigem vaid ebameeldivusi.
Tativetika vohangud seostatakse nende vetikate vimega varuda rakkudesse toitesoolasid, peamiselt fosforit. Tegemist on sna suurte rakkudega (kuni 100 μm) ning vga kiirete vees liikujatega, vrreldes teiste vetikatega. Seetttu saavad nad ujuda jrve sgavamatesse, toiteelementide rikastesse kihtidesse ning seal oma varusid tiendada. Meie jrvedes leidubki neid sageli veesamba kitsas kihis; pris veepinnale tusevad nad suve teisel poolel. Nad ei pea kartma ka konkurentsi, sest seda tpi jrvedes leidub teisi vetikaid lihtsalt vga vhe. Nende viimastel aastakmnetel laienenud vohamist seletatakse ka vimega pgeneda sgavamatesse, hapnikuvaesematesse kihtidesse. itsengud on silmaga nhtavad vaid heledaveelistes jrvedes.
ldjuhul ei kaasne teiste vetikarhmade vohamisega vee vrvuse muutusi, sest rakkude hulk ei suurene enamasti sellise tasemeni kui niteks sinivetikate puhul. Kevadel vib ette tulla rni- ja koldvetikate vohanguid. Nende suurt arvukust vib hinnata hoopis iseloomuliku lhna jrgi. Mrgadel ktel vib tunda iseloomulikku meritindi lhna. Need vetikad pole toksilised, nendega ei kaasne olulist ohtu. Suvel vivad veeitsenguid phjustada ka vaguviburvetikad. Erinevalt nende liigikaaslastest meredes ja ookeanides pole magevee itsengud toksilised.
Viimaste aastate seireandmete phjal vib elda, et paljude Eesti jrvede seisund on vrreldes kolmekmne aasta taguse ajaga paranenud. Siiski annavad vanad vead aeg-ajalt tunda, mille ks vljendusviise ongi veeitseng jrvedes, kus otsene vlisreostus puudub. Lootus teadusphisele ja vastutustundlikule planeerimisele aitab ehk minevikus tehtud vigu vltida. Kui just raha protsesse liialt suunama ei hakka.

Veeitsengutest vib teada anda limnoloogiakeskusele: teavita@limnos.ee vi kohalikule keskkonnameti broole.

Aimar Rakko (1978) on bioloog, EM keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia doktorant.


Tabel 1. Mningad bioloogilise pritoluga toksiinid, nende tootjad ning LD50. LD50 iseloomustab aine vikseimat kogust, mis surmab pooled katseisendid, kui sstida toksiini khunde; vljendatakse tavaliselt aine mahu- vi massihikutes kehamassi kilogrammi kohta, ldiselt 1 μg toksiini 1 kg kehamassi kohta.

Toksiin Tootja Surmav doos LD50
Botuliin botulismi bakter (Clostridium botulinum) 0,00003
Teetanustoksiin teetanuse bakter (Chlostridium tetani) 0,0001
Riitsinustoksiin riitsinus (Ricinus communis) 0,02
Difteeriatoksiin difteeriabakter (Corynebacterium diphteriae) 0,3
Batratoksiin udne lehestikukonn (Phyllobates terribilis) 2,7
Saksitoksiin sinivetikas (Aphanizomenon flos-aqua) 9
Kobra mrk kobra (Naja naja) 20
Mikrotsstiin-LR sinivetikas (Microcystis botrys) 50
Anatoksiin-A sinivetikas (Anabaena flos-aqua) 200
Muskariin punane krbseseen (Amanita muscaria) 1100
Metanool 5600
Kaaliumtsaniid 100 000


Joonis 1

Kaldarse sinivetikakogumiku tekke skeem. A. Tuule mjul seguneb veesammas ning sinivetikad on jaotunud htlased kogu segunevas kihis; B. tuulevaikse ilma korral tusevad rakud gaasivakuoolide abil veepinnale, kus rakkude kontsentratsioon vib olla kuni 100 korda suurem kui lejnud veesambas; C. Mduka tuule korral uhutakse pinnale kerkinud rakud tuulealusesse kaldasse, kus rakkude kontsentratsioon vib letada jrve vastava nitaja enam kui tuhandekordselt.

Joonis 2.
Ftoplanktoni biomassi (g/m3) sesoonne areng kihistunud rohketoitelistes ja madalates rohketoitelistes jrvedes, autor Ingmar Ott. A kevadine vetikate arengu algus. Olenevalt ilmast vib biomassi oluline tus alata joonisel nidatust palju varem. B kevadine biomassi maksimum. Madalates kihistumata jrvedes on sel ajal vrreldes sgavate jrvedega liigiline koosseis mitmekesisem ja biomass suurem. Sgavates jrvedes hlmavad peamise osa biomassist tavaliselt rnivetikad, madalates on rhmade vahel biomass jaotunud htlasemalt. C nn. selgevee periood, mil biomass on oluliselt langenud. Vetikaid sv loomne hljum on arvukas ja kahandab ftoplanktoni hulka, samas mjub ka toitesoolade ammendumine vee pinnakihis. D ftoplanktoni suvine aspekt. Vastupidi kevadisele on biomass suurem sgavates jrvedes ja tipp on neis teravam kui madalates jrvedes. Sgavates moodustavad sellise suure biomassi tavaliselt sinivetikad, madalates on biomassi jaotus liikide vahel htlasem, peale sinivetikate ka rnivetikad, vhem rohevetikad, dinofdid jt. Madalates jrvedes takistab vetikate arengut konkurents suurtaimedega. Sgavate jrvede suvist ftoplanktonit mjutab peamiselt krge veetemperatuur. Terava kihistuse tttu ei saa seal hulk teisi rhmi, eelkige rnivetikad, suurt biomassi moodustada: pinnakihis on vhe toitesooli ja seal on ka raske hljuma jda. E ftoplanktoni biomassi kahanemine, mille phjustab peamiselt langenud veetemperatuur. F sgisene jrvede segunemine, kus phjakihtidest tuuakse toitesooli veemassi, vimaldades taas vetikate biomassi tusu. Sel ajal sarnaneb liigiline koosseis kevadisega, kuigi sinivetikate osakaal on suurem, aga biomassid ei ole nii suured valguse vhesuse tttu. Erinevalt kevadest on ldjuhul sgavate jrvede biomass suurem. G ftoplanktoni biomassi kahanemine vastu talve.



Aimar Rakko
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet