Veeõitsengud on üha olulisem keskkonnaprobleem. Paljuski inimtegevuse tagajärjel kiirenenud veekogude eutrofeerumine loob selleks väga soodsa pinnase. Maailmas ulatuvad õitsengutega kaasnevad kahjud kalakasvandustele, puhkemajandusele jne. juba miljardi dollarini aastas. Eesti järvedes mikrovetikate vohamine küll nii suuri majanduslikke kahjusid kaasa ei too, kuid turismindust ja veekogu ökosüsteemi mõjutavad need kindlasti.

Veeõitsenguid või teisisõnu mikrovetikate hulgivohamist tuleb ette peaaegu kõigis veeökosüsteemides: järvedes, jõgedes, meredes, ookeanides. Seda põhjustavad planktilised mikrovetikad, kelle rakkude mõõtmed jäävad vahemikku 1–100 μm (1 mm = 1000 μm).
Kuigi vetikaid leidub kõikjal veekogudes, ei märka me nende kohalolu kuigi sageli. Põhjus on inimsilma lahutusvõimes, mis ei suuda eristada alla 0,2 mm suurusi objekte. Veeõitsengute korral on rakke aga sedavõrd palju, et need on meile nähtavad vee värvuse muutusena.

Nähtavaks saab see tänu rakkude pigmentidele. Klorofülli tõttu värvub vesi kõige sagedamini roheliseks. Kui domineerivad sinivetikad, võivad rakkudes sisalduvad fükobiliinid põhjustada sinakasrohelist tooni, harvem roosakat või roostepunast värvust (# 1 a, b). Vee värvus võib aja jooksul muutuda, mis on tingitud nii vetikapopulatsiooni vananemisest, valgusolude muutustest kui ka toitesoolade vähesusest.

Vetikaid võib leida väga mitmekesistest biotoopidest. Nende seas on nii auto- kui ka heterotroofe, üherakulisi ja ka hulkrakseid makroskoopilisi vorme. Iseäranis oluline osa on fotosünteesivatel planktilistel mikrovetikatel ehk fütoplanktonil (nn. taimne hõljum). Veeökosüsteemides on nad peamised esmased orgaanilise aine tootjad. Vaid kinnikasvavates madalates veekogudes suudavad nendega selles konkureerida suurtaimed.
Samamoodi kui niidul kasvavad rohelised taimed on vetikad veekogu toiduahela käivitajad ning ülejäänud organismidele otsene või kaudne energiaallikas. Toiduahela kõrgematel tasemetel olevate organismide tootlikkus oleneb paljuski vetikate “jõupingutustest”.

Fotosünteesivate vetikate enda kasvu mõjutavad eeskätt vees leiduvad toiteelemendid ehk toitesoolad, peamiselt lämmastik ja fosfor. Olulised on ka keskkonna näitajad, nagu valgus, temperatuur, lainetus jne., mis loovad tingimused rakkude arenguks. Kui toitesoolade hulk järves suureneb, kasvab ka vetikate ja seeläbi kogu veekogu tootlikkus.
Piltlikult öeldes: et saada rohkem produktsiooni, näiteks rikkalikumat kalasaaki, võiks veekogus suurendada fosfori ja lämmastiku hulka. Tegelikult toimib see stsenaarium vaid teatud piirini, millest edasi suureneb primaarproduktsioon, kuid mitte enam selle tarbimine. Seetõttu võib jääda suur osa vetikamassist alles ning kasvu jätkudes hakkab see järve kogunema. Peagi saavutab vetikate hulk sellise taseme, et see on nähtav juba vee värvuse muutusena.
Üsna sageli kasutatakse ka väljendit “vetikate õitsemine”. Seda oleks soovitatav vältida või kirjutada jutumärkidesse, sest vetikatel pole õitega mingisugust seost. Ilmselt on nõnda siiski nii mõnigi kord arvatud. Olgu selle tõestuseks kas või väljavõte aastatetagusest artiklist maakonnalehes: “Kui ka järgmisel suvel peaks sinivetikas õide puhkema, on see kinnitus, et järvega on midagi lahti.” Õitsemine on siiski omane vaid õistaimedele, mitte aga vetikatele.

Miks veeõitsengud on sagenenud? Vähem või rohkem on see seotud veekogude eutrofeerumisega – toitesoolade kogunemisega. Selle käigus muutub nii aineringe kui ka koosluse talitlus. Puhtal kujul jõuavad toitesoolad veekogudesse harva, näiteks hooletu väetamise tagajärjel. See peaks aga praegu möödanik olema, sest väetised maksavad ja põllumees hoiab raha kokku.
Suurem osa fosforist ja lämmastikust pärineb orgaanilisest reostusest, majapidamis- ja tööstuse heitveest, loomafarmide virtsaveest jne. Siiski on orgaaniliste ühendite heited punktreostusallikatest Eestis 1990. aastatest alates vähenenud, sest on tugevasti investeeritud veepuhastusseadmetesse ning suletud tööstusi ja ühtlasi on maksustatud vee tarbimist. Seetõttu on paljude Eesti järvede eutrofeerumine silmanähtavalt aeglustunud. Suurim reostuskoormus jääb 1970.–1980. aastatesse, mil ka veeõitsengud kõige sagedamini ette tuli.
Eutrofeerumine kaasneb järvede vananemisega. Kuigi seda seostatakse tavaliselt inimtegevusega, toimub see ka looduslikult, ehkki väga aeglaselt, aastatuhandete vältel. Näiteks Eesti looduslikud järved on hakanud eutrofeeruma juba mandrijää taandumisest alates, ligikaudu 10 000 aastat tagasi.
Hoolimata pikast elueast olid paljud meie järved väga heas seisus veel 20. sajandi alguses. Kokkuleppe järgi peetakse järvede ökoseisundit tasakaaluliseks veel 1950. aastatel, kui maal valitses enamjaolt naturaalmajandus. Meie tüüpilised vähetoitelised ehk oligotroofsed järved hakkasid kiiresti muutuma 1970.–1980. aastatel.
Esimesed märkmed laialdaste veeõitsengute kohta pärinevad juba piiblist, kus Niiluse jõe punakaks värvumist peeti karistuseks jumalalt. Vetikarakkude väga väikeste mõõtmete tõttu ei suudetud seda nähtust pikka aega seletada. Alles mikroskoobi leiutamisega 17. sajandil avanes võimalus heita pilk seni nähtamatule mikroskoopilisele elule ning luua hulgale müütidele lisaks ka teaduslikumaid seletusi.
Veeõitsenguid juba veekogude varajases nooruses kinnitab hulk setteis leiduvate vetikapigmentide analüüse. Kuigi Eesti järvede kohta pole vastavaid andmeid, on mitu näidet teada Soome lahe kohta, kus veeõitsenguid on ette tulnud juba pärast jääkilbi taandumist umbes 9000 aasta tagasi. Nii liikide kui ka ulatuse poolest sarnanesid need praegustega, kuid nüüdisajal on suurenenud õitsengute sagedus.

Eesti järvedes põhjustavad veeõitsenguid peamiselt sinivetikad. Esmalt tuleb mainida, et õitsenguid ei põhjusta üks “salapärane” sinivetikas, vaid sellesse rühma kuuluvad eri liigid. Eestis teadaolevast ligikaudu sajast sinivetikaliigist on vohamistega seotud 20 liiki. Nende rohket kasvamist suve teisel poolel on registreeritud umbes 15% järvedes.
Sinivetikate vohangud võivad väljenduda lihtsalt vee värvuse muutusena või tugevamate kogumikena järve tuulealusel kaldal. Piltlikult öeldes: kätt vette pistes ei määrdu see esimesel, küll aga teisel juhul (#). Vee muutunud värvus näitab, et rakud on jaotunud ühtlaselt kogu veesambas; see on omane eelkõige liikidele, mis ei moodusta kolooniaid.
Rakud võivad ka ebaühtlaselt jaotuda nii veesambas kui ka järve eri osades ning see on tunnuslik koloonialistele liikidele. Pindmistesse veekihtidesse kerkivad kolooniad tuulevaiksete ilmadega. Arvukamaid kolooniaid võib näha palja silmaga (#). Nii suurendatakse fotosünteesi aktiivsust ning seeläbi kiirendatakse rakkude kasvu.
Vetikaraku ujuvust reguleeritakse gaasivakuoolide abil ning selle toimimisel on võtmeroll fotosünteesil sünteesitud sahhariidide kogusel. Nende hulga suurenemine avaldab survet gaasivakuoolidele, mille ruumala väheneb, ning rakud hakkavad vajuma. Sügaval vähese valgusega veekihtides ületab sahhariidide tarbimine nende sünteesi, rõhk gaasivakuoolidele väheneb ning rakud kerkivad taas pindmistesse veekihtidesse. Nõnda suudavad sinivetikad endale valida sobiva valgusega veekihi ning rohkendada fotosünteesi saagist.
Mõõduka tuule korral lükatakse pindmisse veekihti tõusnud rakud kaldaäärsetesse soppidesse (#). Väiksemate kogumike puhul kannab kaldatuul peagi rakud järve tagasi, jätmata enda olemasolust üldjuhul mingit märki. Sestap tekivad ja kaovadki õitsengud mõnikord üleöö. Pindmistesse veekihtidesse võivad kerkida ka mittekoloonialised liigid, kuid need püsivad seal vaid tuulevaikse ilma korral. Väikseimgi lainetus segab nad tagasi veesambasse. Kuna üksiku raku mõõtmed jäävad alla kolooniate omale, on rakkude ujuvus tunduvalt kehvem.
Sügavates rohketoitelistes järvedes võivad sinivetikad vohada ka mitme meetri sügavusel, jäädes nii märkamatuks. Enamik sügavamaid väikejärvi on suvel termiliselt kihistunud. Teisisõnu ei segune järv veetemperatuuri erinevuse tõttu pinnast põhjani läbi. Kui kesksuvel on pinnakihi temperatuur 25 ºC, siis viie meetri sügavusel võib see olla 6 ºC. Allpool see väheneb veelgi, kuni põhjakihis ehk hüpolimnionis jääb 4–5 ºC piirile. Kiire muutus leiab aset hüppekihis ehk metalimnionis. See toimib kui lukk pindmise toitesoolade vaese ja nende rikka põhjakihi vahel, takistades seega ainevoogu.
Äärmiselt kehvade valgusolude pärast on hüppekiht elupaigana sobiv vaid väga üksikutele vetikaliikidele. Kuid aeglase difusiooni tõttu põhjakihist veesambasse on toitesoolade sisaldus selles suurem kui pinnakihis. Mõnda liiki sinivetikad, kellel on tõhus pigmendisüsteem, võivad seal edukalt hakkama saada. Rasketes oludes on rakkude kasvukiirus üsna aeglane, aga see ei sega, sest konkurents teiste vetikatega on peaaegu olematu.
Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse ehk troofsuse kasvuga. Väga reostunud järves võivad hüppekihist alguse saanud õitsengud levida ajapikku ka ülemistesse veekihtidesse. Valdavalt on niisugused vohangud seotud niitja sinivetika Planktothrix perekonna liikidega.

Sinivetikate domineerimise põhjus peitub nende elustrateegias. Erinevalt maismaa taimekooslustest, mis on vegetatsiooniaja vältel üsna püsivad, muutuvad vetikakooslused ühtesoodu. Kiiresti muutuva keskkonna tõttu, eeskätt temperatuuri ja toitesoolade koguste kõikumise pärast, asenduvad labiilsemad kooslused stabiilsematega.
Kevadel pärast jää sulamist valdavad planktonis kiirekasvulised, enamikus väiksemõõtmelised vetikad, kelle siht on toitesoolad kiiresti omastada. Kogu energia kulub paljunemisele, varusid talletatakse võimalikult vähe (siia võiks panna viite Ingmar Oti joonisele).
Suve alguses on suurem osa toitesooladest veest tavaliselt ära tarbitud. Arvestades ka vetikatest toituva zooplanktoni arvukuse kasvu, ei suuda kiirekasvulised liigid sellistes tingimustes enam püsivaid populatsioone säilitada. Olukorda, kus fütoplanktoni hulk on vähenenud ja seetõttu ka järve läbipaistvus suurenenud, tuntakse ka nn. selge vee perioodina.
Peagi hakkavad planktonis tooni andma seda liiki vetikad, kellel on võime omastada väikse kontsentratsiooniga toiteelemente ja kes suudavad liikuda, hankimaks eluks vajalikku. Kuna nende rakud või kolooniad on suurt mõõtu, pole nende populatsioonide kaod ärasöömise tõttu kuigi suured. Põhipanus on parem ellujäämus – kuigi rakkude kasvukiirus on väike, suudetakse seevastu hoida üsna stabiilseid populatsioone pikka aega.
Seda laadi elustrateegiaga iseloomustab enamikku õitsenguid põhjustavaid liike, kaasa arvatud sinivetikad. Viimaste jaoks on aga sellised suvised olud üsna ideaalsed, sest ühe vajaliku toiteelemendi, lämmastiku, suudavad paljud sinivetikad fikseerida õhulämmastikust (N2). Fosforit saadakse kas rakusisestest varudest või vertikaalselt liikudes sügavamatest toitesoolarikastest veekihtidest. Kuna lämmastikupuuduse tõttu võib teisi vetikarühmi leiduda vähe, ei pea sinivetikad tihti fosfori pärast konkureerima.
Veeõitsengu teket sinivetikate tõttu määrab peale toiteelementide ka hulk keskkonnategureid. Üks olulisemaid on veetemperatuur, mis mõjutab peamiselt valkude aktiivsust ja nõnda ühtlasi rakkude kasvukiirust. Mitme sinivetika puhul on leitud, et vohamiseks peab temperatuur olema vähemalt 17 kraadi. Optimaalne temperatuur jääb aga vahemikku 20–25 °C. Siiski leidub erandeid, mõned liigid suudavad kasvada ka mõnekraadises vees (#).
Teise olulise tegurina tuleb arvesse lainetus. Kuna sügavamal vees kahaneb järsult valguse tugevus, siis väheneb ka fotosünteesi aktiivsus ning ühtaegu vetikate kasv. Lainetuse mõjul segatakse rakke veesambas üles ja alla, kord valguse küllusse, kord pilkasse pimedusse. Selline pidev “loksutamine” on hea vetikatele, kes oma asendit veesambas ise reguleerida ei suuda: ilma segunemiseta settiks nad üsna ruttu põhja. Sinivetikate kasvule on see aga ebasoodus, sest nii ei saa nad end gaasivakuoolide abil ülemistesse valgusküllastesse veekihtidesse “kergitada”. Kokku võttes: sinivetikate vohamist soosib pikalt kestev soe tuulevaikne ilm. Püsivate tuulte ja jaheda ilma korral ei kujune suuri veeõitsenguid isegi toitesoolade rohke sisalduse puhul.

Sinivetikate vohamise tagajärjed. Õitsengutega kaasneb sageli ulatuslik ööpäevane vee hapnikusisalduse kõikumine. Päeval, kui fotosüntees on intensiivne, võib hapniku küllastus vees ulatuda kuni 200 protsendini. Peamiselt vetikate enda tarbimise tõttu võib see kahaneda öö jooksul mõne protsendini.
Selline pikemat aega kestev kõikumine avaldab halba mõju eelkõige kaladele. Näiteks 2002. aasta augustis põhjustas sinivetikate vohang Peipsi järves kalade hulgihuku. Kui vetikamass järve põhjas laguneb, võib samuti kaasneda hapnikuvajak, mis avaldab negatiivset mõju põhjaloomastikule. Kui lagunemine leiab aset jää all, võib hapnikupuudusse jääda kogu veekogu, sestap võivad kalad talvel hukkuda.
Vetikate kahjulikku mõju seostatakse nende võimega eritada keskkonda toksiine ehk mürke, mis peale vee-elustiku võivad mõju avaldada ka inimesele. Paljud vetikate toksiinid mõjutavad ka teisi vetikaid. Allelopaatia nime all tuntud strateegia on üks hea võimalus tüütutest konkurentidest vabaneda. Sellega on osaliselt seletatav ka õitsenguid põhjustavate liikide ülekaalus olek.
Nüüdisajal on kindlaks tehtud 70 sinivetikate toodetud mürki. Enim levinud on mikrotsüstiini ja anatoksiini eri variatsioonid. Kõige toksilisemaks peetakse aga saksitoksiini (tabel 1). Just seda toksiini sisaldavaid kapsleid olevat kasutanud Teise maailmasõja ajal paljud saksa spioonid, et end “päästa” vaenlase kätte vangi langedes.
Üldjuhul võivad toksiinid seedekulglasse sattuda siis, kui tarbida nendega saastatud joogivett või neelata ujudes suhu sattunud vett. Maailmas registreeritakse aastas ligikaudu 60 000 haigusjuhtu, mis on seotud sinivetikatoksiinidega joogivee tarbimisega. Valdavalt leiavad need juhtumid aset arengumaades ning ligikaudu 1% neist lõpeb surmaga. Võttes arvestades arstiabi taset ja kättesaadavust nendes riikides, võib see arv olla mitu korda suurem.
Kuigi ka Ülemiste järves tuleb ette sinivetikate põhjustatud veeõitsenguid, ei peaks Tallinna elanikud mürgistusohu pärast muretsema. Kui vett õigesti töödelda, saab seda ohtu vältida. Looduses ringi liikudes valmistatakse aga nii mõnigi kord toitu puhastamata veest. Kuigi pole tõenäoline, et keegi keedab endale teed lausa rohekaks värvunud järveveest, tuleb siiski silmas pidada, et selles võib sisalduda rohkesti toksiine ka siis, kus veeõitseng pole silmaga nähtav. Kui vees leidub väikesi 1–2 mm suurusi rohelisi tükikesi, on see üks märke sinivetikate kohta. Nagu mainitud, võivad suuremad kogumid puududa tugeva tuule tõttu, mis rakud ühtlaselt veesambasse segab. Sellist vett ei ole soovitatav näiteks matkal juua või toidu valmistamiseks kasutada. Isegi vee keetmisest poleks kasu, sest selle mõjul vabaneb rakkudes olevaid toksiine veelgi rohkem. Teatavasti ei suuda kõrge temperatuur mürke neutraliseerida.

Sinivetikatoksiine peetakse ohtlikuks eelkõige soojaverelistele. Siiski on teada hulk juhtumeid ka kõigusoojaste, sh. kalade kahjustustest. Enim ohustatud on herbivoorid, kes toituvad otseselt vetikatest. Toime oleneb peaasjalikult nii toiduks kasutatu kui ka sööja liigist. Nii näiteks on karpkalal mikrotsüstiini sisaldava vee tõttu ilmnenud lihasnõrkus, maksa alatalitlus ja lõpuste nekroos. Lõhelistel ajendavad sinivetikatoksiinid peamiselt maksakahjustusi ning tugevate õitsengute korral on kaasnenud kalade hulgihukk.
Peale kalade on andmeid ka signaalvähkide hulgisuremise kohta sinivetikate vohangu ajal. Kuna muud tegurid, nagu hapnikusisalduse kõikumine ja suur ammoniaagi kontsentratsioon, olid vähkide jaoks lubatud tasemel, siis ilmselt võis põhjuseks olla sinivetikate toodetud maksamürgid.
Eestis arvatakse olevat jõevähi peamine ohutegur vähikatk. Paraku on seda väga vähestel juhtudel suudetud tõestada. Nii mõnigi huku juhtum on järvedes leidnud aset samal ajal kui sinivetikate vohangud (nt. Nõuni, Kuningvere). Seega ei saa ka sinivetikate mürkide mõju huku ajendina välistada. Kirjanduses leidub viiteid selle kohta, et mürgistuse on tinginud veeõitsengu ajal püütud kala söömine. Seda on seostatud nn. Haffi haigusega, mis avaldub lihasnõrkuse ja ägeda neerupuudulikkusena. Siiski pärinevad need juhtumid juba väga ammusest ajast ning hiljem pole seda seost suudetud tõestada.
Tegelikult on enim ohus hoopis koduloomad, kes ei oska sinivetikaid sisaldavas järvevees ohtu aimata. Maailmas on teada palju juhtumeid, kus hukkunud on sellist järvevett joonud lehmad, hobused, lambad jne. Koertel võib ujumine toksilisi sinivetikaid sisaldavas vees ärritada nahka, põhjustades väga ebameeldivat sügelust. Tiheda karvkatte tõttu on vetikaid üsna keeruline eemaldada.
Vetikamürgistuse peamised sümptomid on peavalu, palavik ja seedehäired, raskematel juhtudel aga kõhulahtisus, oksendamine ning teadvushäired. Üldjuhul mööduvad haigusnähud 24 tunni jooksul. Sagedamini tuleb kaebusi ujujatelt, kes mõne aja jooksul, pärast suplust sinivetikaid sisaldavas vees tunnevad nahal kipitust ja sügelust, harvem võib see väljenduda ka allergialaadse lööbena. Seetõttu soovitatakse pärast ujumist end puhta veega üle loputada.
Veel mõistlikum oleks aga sinivetikate vohangu ajal jätta üldse vette minemata. Ilmselt keegi kalda äärde kokku kantud vetikamassi otse ei sukeldugi. Pigem ollakse kõhklevad vee roheka värvuse korral, kui suuremaid rakukogumikke pole märgata. Maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO) ei soovita ujuda rohekat tooni järves, kus põlvini vees olles ei näe inimene oma varbaid. Sel juhul on vetikarakkude kontsentratsioon üsna suur ning nõnda kaasneb oht.
Seega on ennekõike oluline vee värvus; veeõitsengute korral peaks see olema kas rohekas või harvemini punakas. Paljud Lõuna-Eesti järved on aga pruuniveelised. Seal ei näe oma varbaid ei ka juhul, kui olla vees vaid poole põlveni. Niisugune vähene läbipaistvus on tingitud humiinainetest, mis ei kujuta tervisele mingit ohtu.

Veeõitsenguid võivad põhjustada ka teiste vetikarühmade liigid. Ainult pehmeveelistes pruuni tooni järvedes, harvem ka heledaveelistes, ajendab aastast aastasse korduvaid vohanguid rafidofüütide rühma kuuluv tativetikas Gonyostomum semen (#). Kokkupuutel paiskab tema rakk tühjaks kogu oma sisu, ise seejuures hukkudes. Suplejad võivad selle ennasthävitava tegevuse tagajärgi tunda oma kehal, kui libistavad pärast ujumist käega üle naha. Mingeid tervisekahjustusi see lima ei põhjusta, pigem vaid ebameeldivusi.
Tativetika vohangud seostatakse nende vetikate võimega varuda rakkudesse toitesoolasid, peamiselt fosforit. Tegemist on üsna suurte rakkudega (kuni 100 μm) ning väga kiirete vees liikujatega, võrreldes teiste vetikatega. Seetõttu saavad nad ujuda järve sügavamatesse, toiteelementide rikastesse kihtidesse ning seal oma varusid täiendada. Meie järvedes leidubki neid sageli veesamba kitsas kihis; päris veepinnale tõusevad nad suve teisel poolel. Nad ei pea kartma ka konkurentsi, sest seda tüüpi järvedes leidub teisi vetikaid lihtsalt väga vähe. Nende viimastel aastakümnetel laienenud vohamist seletatakse ka võimega põgeneda sügavamatesse, hapnikuvaesematesse kihtidesse. Õitsengud on silmaga nähtavad vaid heledaveelistes järvedes.
Üldjuhul ei kaasne teiste vetikarühmade vohamisega vee värvuse muutusi, sest rakkude hulk ei suurene enamasti sellise tasemeni kui näiteks sinivetikate puhul. Kevadel võib ette tulla räni- ja koldvetikate vohanguid. Nende suurt arvukust võib hinnata hoopis iseloomuliku lõhna järgi. Märgadel kätel võib tunda iseloomulikku meritindi lõhna. Need vetikad pole toksilised, nendega ei kaasne olulist ohtu. Suvel võivad veeõitsenguid põhjustada ka vaguviburvetikad. Erinevalt nende liigikaaslastest meredes ja ookeanides pole magevee õitsengud toksilised.
Viimaste aastate seireandmete põhjal võib öelda, et paljude Eesti järvede seisund on võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga paranenud. Siiski annavad vanad vead aeg-ajalt tunda, mille üks väljendusviise ongi veeõitseng järvedes, kus otsene välisreostus puudub. Lootus teaduspõhisele ja vastutustundlikule planeerimisele aitab ehk minevikus tehtud vigu vältida. Kui just raha protsesse liialt suunama ei hakka.

Veeõitsengutest võib teada anda limnoloogiakeskusele: teavita@limnos.ee või kohalikule keskkonnameti büroole.

Aimar Rakko (1978) on bioloog, EMÜ keskkonnateaduse ja rakendusbioloogia doktorant.


Tabel 1. Mõningad bioloogilise päritoluga toksiinid, nende tootjad ning LD50. LD50 iseloomustab aine väikseimat kogust, mis surmab pooled katseisendid, kui süstida toksiini kõhuõõnde; väljendatakse tavaliselt aine mahu- või massiühikutes kehamassi kilogrammi kohta, üldiselt 1 μg toksiini 1 kg kehamassi kohta.

Toksiin Tootja Surmav doos LD50
Botuliin botulismi bakter (Clostridium botulinum) 0,00003
Teetanustoksiin teetanuse bakter (Chlostridium tetani) 0,0001
Riitsinustoksiin riitsinus (Ricinus communis) 0,02
Difteeriatoksiin difteeriabakter (Corynebacterium diphteriae) 0,3
Batratoksiin õudne lehestikukonn (Phyllobates terribilis) 2,7
Saksitoksiin sinivetikas (Aphanizomenon flos-aqua) 9
Kobra mürk kobra (Naja naja) 20
Mikrotsüstiin-LR sinivetikas (Microcystis botrys) 50
Anatoksiin-A sinivetikas (Anabaena flos-aqua) 200
Muskariin punane kärbseseen (Amanita muscaria) 1100
Metanool 5600
Kaaliumtsüaniid 100 000


Joonis 1

Kaldaäärse sinivetikakogumiku tekke skeem. A. Tuule mõjul seguneb veesammas ning sinivetikad on jaotunud ühtlased kogu segunevas kihis; B. tuulevaikse ilma korral tõusevad rakud gaasivakuoolide abil veepinnale, kus rakkude kontsentratsioon võib olla kuni 100 korda suurem kui ülejäänud veesambas; C. Mõõduka tuule korral uhutakse pinnale kerkinud rakud tuulealusesse kaldasse, kus rakkude kontsentratsioon võib ületada järve vastava näitaja enam kui tuhandekordselt.

Joonis 2.
Fütoplanktoni biomassi (g/m3) sesoonne areng kihistunud rohketoitelistes ja madalates rohketoitelistes järvedes, autor Ingmar Ott. A – kevadine vetikate arengu algus. Olenevalt ilmast võib biomassi oluline tõus alata joonisel näidatust palju varem. B – kevadine biomassi maksimum. Madalates kihistumata järvedes on sel ajal võrreldes sügavate järvedega liigiline koosseis mitmekesisem ja biomass suurem. Sügavates järvedes hõlmavad peamise osa biomassist tavaliselt ränivetikad, madalates on rühmade vahel biomass jaotunud ühtlasemalt. C – nn. selgevee periood, mil biomass on oluliselt langenud. Vetikaid sööv loomne hõljum on arvukas ja kahandab fütoplanktoni hulka, samas mõjub ka toitesoolade ammendumine vee pinnakihis. D – fütoplanktoni suvine aspekt. Vastupidi kevadisele on biomass suurem sügavates järvedes ja tipp on neis teravam kui madalates järvedes. Sügavates moodustavad sellise suure biomassi tavaliselt sinivetikad, madalates on biomassi jaotus liikide vahel ühtlasem, peale sinivetikate ka ränivetikad, vähem rohevetikad, dinofüüdid jt. Madalates järvedes takistab vetikate arengut konkurents suurtaimedega. Sügavate järvede suvist fütoplanktonit mõjutab peamiselt kõrge veetemperatuur. Terava kihistuse tõttu ei saa seal hulk teisi rühmi, eelkõige ränivetikad, suurt biomassi moodustada: pinnakihis on vähe toitesooli ja seal on ka raske hõljuma jääda. E – fütoplanktoni biomassi kahanemine, mille põhjustab peamiselt langenud veetemperatuur. F – sügisene järvede segunemine, kus põhjakihtidest tuuakse toitesooli veemassi, võimaldades taas vetikate biomassi tõusu. Sel ajal sarnaneb liigiline koosseis kevadisega, kuigi sinivetikate osakaal on suurem, aga biomassid ei ole nii suured valguse vähesuse tõttu. Erinevalt kevadest on üldjuhul sügavate järvede biomass suurem. G – fütoplanktoni biomassi kahanemine vastu talve.