Igal aastal leitakse Eestimaal uusi liblikaliike, kuid mitte iga uus liik ei ärata sellist tähelepanu nagu tume marmorleedik. Tema esmaleid meil on registreeritud mullu jõulude ajal ühes Tartu Annelinna korteris. Ilmselt pääses loom lahti Hollandist toodud alpikanni potist.

Putukate levik oma põhielupaikadest välja on teadlastele alati huvi pakkunud. Küsimusele, miks sajandeid paigal püsinud liik hakkab ühtäkki kiiresti oma levilat laiendama ning jääb siis püsivalt elama palju suuremal alal kui enne, ei ole veel leitud ammendavat vastust.
Teine lugu on siis, kui inimene ise putukaliike levitab. Kaupu on riigist riiki ja ühelt mandrilt teisele veetud sajandeid ja nii on mõnedki putukaliigid juba ammusest ajast levinud kõikjale, kus on inimasustus. Aina kiirenev kaupade üleilmne ringlus on tekitanud sootuks uudse olukorra. Enamasti küll nii inimesele kui ka putukale tahtmatult satuvad viimased alatasa uutesse paikadesse, kus nende liik pole kunagi varem elutsenud. Enamasti lõpevad need reisid putukatele kurvalt, sest nad ei suuda kohaneda uute oludega ning hukkuvad. Mõnikord õnnestub neil aga uues elupaigas kohaneda ja edukalt sigida.

Lausa vabas looduses suudab kanda kinnitada suhteliselt vähe rändureid. Meile tuntuim on kindlasti Põhja-Ameerikast pärit kartulimardikas, kes aeglaselt, kuid kindlalt on vallutamas uusi elupaiku kaugel oma algkodumaast ja kohaneb üha karmimate elutingimustega.

Rohkem võimalusi on neil, kes leiavad elupaiga inimese loodud tehiskeskkonnas, olgu see siis elamu, tööstus- või abihoone, aga ka mesitaru või kasvuhoone. Viimases kahes on putukatele loodud eriti soodsad, kauget kodupaika jäljendavad elutingimused.
Elamutes elavatest inimkaaslejatest on enim tuntud liblikate hulka kuuluvad leedikud (jahu-, veski-, aida-, lõuna-aida-, tallileedik) ja koid (riide-, naha- terakoi), mardikad (jahu- ja leivamardikas, terakärsakas) ning vähemal määral teised putukad (maja- ja kodusoomukas). Inimesega eluruumi jagades jagavad paljud neist liikidest ka inimesega sama toitu.
Samuti on tuntud kasvuhoonekahjurid, nagu kasvuhoonekarilane. Hoolimata üsna karmidest karantiininõuetest lisandub viimati mainitud seltskonda pidevalt uusi liike. Nende levik on sageli seotud mõne eduka firmaga, kel lai müügivõrk üle kogu maailma. Ja kuigi järgitakse nõudeid, leiavad putukad ikka võimaluse koos kaubaga reisida.

Üheks järjekordseks üllatajaks võib pidada seni Euroopas Vahemere maades ja Kanaari saartel tagasihoidlikke kombeid pidanud, kuid lõuna pool Aafrikas, Lähis-Idas ja isegi Lääne-Indias üpris tuntud liblikat, kelle ladinakeelne nimetus on Duponchelia fovealis Zeller. Perekonda Duponchelia kuulub 11 liiki, kuid tähelepanu on äratanud neist senini vaid üks.
Eestikeelset nimetust selle liblikal veel ei ole. Laiemale üldsusele on see liik üldse üsna tundmatu: ka ingliskeelset nimetust Dark Marbled Tabby kasutatakse harva. Viimase otsetõlge on ‘tume vöödiline marmorleedik’. Eesti keeles võikski liigi nimetus olla tume marmorleedik.
Huvitav, et muidu agarad nimepanijad soomlased ei ole sellele liblikale leidnud sobivat omakeelset nimetust, kuigi liik leiti Soomest esimest korda juba 1984. aastal.

Looduses on tumeda marmorleediku elupaikadeks soolase veega soised alad. Röövik võib toituda igasugustest rohelistest taimedest, teisisõnu, ta on polüfaag. Ilmselt tänu laiale looduslikule toiduspektrile suudabki see leedik asustada kasvuhooneid, toitudes siin kõikmõeldavaist kultuurtaimedest, alates lilledest (begooniad, alpikannid, gerberad, roosid) ja lõpetades arvukate aedviljaliikidega (magus pipar, tomat, kurk jne.). Avamaastikul lisanduvad söögisedelisse viljapuud [1].
Röövik toitub üpris omapäraselt. Kui muude liblikate röövikud eelistavad vaid üht kindlat taimeosa, olgu siis lehti, vart või juurt, siis tumeda marmorleediku röövik võib vabalt kasutada toiduks nii lehti kui ka lihakaid varsi ning nende sees (nt. begoonial, tomatil, kurgil ja magusal pipral) isegi õõnsusi uuristada.
Ometi ei ole see liik oma loodusliku levila piires kuni viimase ajani kuigi oluliseks kahjuriks kujunenud. Pigem on ta kahjuriks kujunemas just jahedamas kliimas, väljaspool oma looduslikku levilat ning enamasti just kasvuhoonetes. Viimasel ajal on siiski tulnud murelikke teateid ka looduslikult levialalt: Lõuna-Prantsusmaal kahjustavad röövikud avamaal kasvavaid maasikataimi, Iraagis ja Iraanis aga granaatõuna ja maisi varsi ning tõlvikuid.
Looduses munetakse tavaliselt taime tipuossa, kasvuhoonetes on märgatud munemist mullapinnale [2]. Munad on väikesed, 0,5–0,7 mm ja valkjasrohelised, vastse arenedes muutuvad aga erepunaseks. Koorunud röövikud on esmalt pruunika tooni ning musta peakapsliga. Toitumise käigus põimib röövik lehed sageli võrgendiniidi abil kokku ning toitub selle lehemajakese sees. Kui aga röövik toitub varrel või uuristab selle sees, siis ta võrgendit ei kasuta. Täiskasvanud rööviku pikkus on 20–30 mm.
Nukkumiseks valmistab röövik 15–19 mm pikkuse kookoni, mis on mullaosakestest, taimejäänustest ja muust prahist võrgendiga kokku põimitud. Kookonis areneva nuku pikkus on 9–10 mm. Puhke- ehk diapausi pole sel liigil üheski arengujärgus täheldatud, nii võib liblikas areneda kogu aasta vältel ning anda vähemalt kaks-kolm põlvkonda aastas.

Esimesed teated liblika leidude kohta väljaspool looduslikku levilat tulid väidetavalt 1984. aastal Taanist ja Soomest [3]. Sel sajandil on liik muutunud Taanis tõsiseks kasvuhoonekahjuriks. Soomes seevastu mitte, kuigi sealgi on teda nüüdseks leitud üsna paljudes kohtades, sealhulgas Vaasa linnast 50 km põhja pool, 2007. aastal koguni Lapimaal.
Hollandist leiti tume marmorleedik 1989. aastal. 2006. aastal oli liik juba “täieõiguslikus” kahjuristaatuses, nii et tema vastu loodi põhjalik tõrjesüsteem. Arvatavasti just Hollandist ongi saanud alguse liblika lai levik Põhja-Euroopas ning ka Põhja-Ameerikas.
Saksamaal registreeriti liik 1991. aastal Berliinis ja Stuttgardis, Norras 1992. aastal, Ungaris 1993, Inglismaal 1996. Lõuna-Inglismaal on selle liigi isendeid viimasel ajal leitud ka valguspüünistest, peamiselt sügisel. Edasi kulges levik Tðehhimaale (1997), Rootsi (1998) ja Belgiasse (1998). Belgias saab see liik soojadel talvedel hakkama ka looduses, 2006. aastaks oli teda leitud juba riigi kuues provintsis [4]. 2001. aastal jõudis liik Ðveitsi, 2007. aastal Austriasse. Ilmselt on seda liblikat veetud laiali üle Euroopa.
2004. aastal märgiti teda esimest korda Põhja-Ameerikas, ühes USA begooniakasvatuses [5], kevadel 2005 registreeriti liik aga juba ka Kanadas Ontario provintsis [6]. Nagu Euroopas, on liik ka Põhja-Ameerikas kujunemas üheks ohtlikumaks kasvuhoonekahjuriks.
Arvatavasti on liblikat veetud paljudesse muudessegi paikadesse, kus keegi pole teda lihtsalt veel märganud. Igatahes Kesk-Euroopas ja Lõuna-Inglismaal hiilib see liik juba kasvuhoonest välja ja sobitub tasapisi looduslikku keskkonda.

Kuigi tegu on suhteliselt uue kahjuriga, on tema vastu välja töötatud juba üsna tõhusad meetmed. Üks tõhusamaid bioinsektitsiide (st. elusolenditest toodetud putukamürke – toim.) on näiteks bakterit Bacillus thuringiensis sisaldav BIOPROTEC 3P. Feromoonpüünistest on kõige töökindlamaks osutunud need, kus kogumisanumas on seebivesi, seevastu lehter- ja liimpüünised (nn. deltapüünised) ei ole nii head [7]. Potilillede kaitsel on häid tulemusi andnud mullas elavad lestad Hypoaspis miles ja Hypoaspis aculeifer ning mardikaliste hulka kuuluv lühitiiblane Atheta coriaria, kes hävitavad leediku mune ja röövikuid.
Kuid esialgu lootkem siiski, et meil Eestis kogu seda arsenali niipea vaja ei lähe.

1. Boggis, Philip. The spread of Duponchelia fovealis (Zell.) in Cornwall: www.cornwallmothgroup.org.uk/reports/report1.htm
2. Messerlink G, Van-Wensveen W. 2003. Biocontrol of Duponcheria fovealis (Lepidoptera: Pyralidae) with soil-dwelling predators in potted plants. Commun. Agric. Appl. Biol. Sci. 68 (4 Pt A): 159–65. www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/15149106
3. Rennwald, Erwin. Duponchelia fovealis ZELLER, 1847: www.lepiforum.de/cgi-bin/lepiwiki_vgl.pl?action=browse&id=Duponchelia_Fovealis&revision=35
4. De Prins, Willy; Steeman, Chris. Catalogue of the Lepidoptera of Belgium: webh01.ua.ac.be/vve/Checklists/Lepidoptera/Crambidae/Dfovealis.htm
5. University of Florida 2005. Pest Alert For Duponchelia fovealis. – Greenhouse product news. www.gpnmag.com/gpn/index.cfm?fuseaction=showNewsItem&newsItemID=10671
6. Chaput, Jim. Minor Use control for Duponchelia fovealis approved. – Greenhouse Canada. www.greenhousecanada.com/content/view/1259/67
7. Kimberley Miranda 2008. Water traps most effective on moth Duponchelia fovealis. – Horticulture week. www.hortweek.com/news/rss/Search/857302/Water-traps-effective-moth-Duponchelia-fovealis

Mati Martin (1951) on zooloog, töötab Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis.

PILDID

01 Tume marmorleedik äratab tähelepanu juba oma välimusega, erinedes tüüpilistest põhjamaa leedikutest nooljama keha- ning iseloomuliku tiivakuju poolest. Tiibade siruulatus on 18–22 mm, sale keha on kaetud tumedate soomustega. Nukust väljunud liblikas on tumehall, eestiibu ilmestab kaks kollakat, kitsast ja sakilist ristvööti. Välimise ristvöödi keskel on eriti suur hambataoline sakk. Vöötide vahel, tiiva eesserva lähedal, paikneb tume, ebakorrapärase kujuga laik, selle kõrval sageli ka heledam laik. Ka liblika tagakeha on triibuline, sest iga lüli eesservas paiknevad heledat värvi soomused. Puhkeolekus võtab putukas iseloomuliku asendi, tõstes pea, langetades tiivad ja pöörates tagakeha tipu üles. Tundlad asetatakse üsna sümmeetriliselt tiibade peale. Foto: FvLamoen (commons.wikimedia.org)

02 Tiibade värv ei ole kõigil isenditel päris ühesugune. Sageli on tiibadel kerge punakaspruun läige. Foto: Raniero Panfili