Eesti looduslikke tingimusi peetakse võõrliikide ulatusliku leviku jaoks üldiselt sobimatuteks. Samas on meile kõigile tuntud näiteks hiid- ja Sosnovski karuputke invasioon või kährikkoera levik üle kogu Eesti. Taimede invasioone uurivad teadlased annavad viimasel ajal järjest sagedamini märku, et erilise tähelepanu alla tuleks võtta pika elueaga võõrliigid, keda inimesed suurtes kogustes, korduvalt ja aastakümnete vältel sisse toovad ning ulatuslikele aladele külvavad või istutavad. Nii tehakse näiteks metsanduses, põllumajanduses ja aianduses.

Sööda- ja bioenergiakultuuride edukust uues keskkonnas soodustab lisaks taimede püsivusele ja ulatuslikule kasvualale ka eelnenud sordiaretus juba uues levialas. Inimene eelistab ja paljundab tavaliselt suurema biomassiga, kõrgekasvulisi, nii hea vegetatiivse kui ka seemnelise paljunemisega, kasvukoha suhtes vähenõudlikke, külmakindlaid ja konkurentsivõimelisi taimi. Kõik nimetatud tunnused on koos või ka üksikult abiks invasiooniliste paljunemiste vallandajatena.

Mitmed Eesti põllumajanduses laiemalt kasutatavad võõrtaimedest püsikud võivad nii põllumajandustootjaile endile kui ka kohalikele liikidele ja kooslustele pikaajalisi probleeme tekitada. Nüüdseks pea nelikümmend aastat Eesti rohumaateadlaste poolt uuritud [1] ja väga perspektiivseks kultuuriks peetud ida-kitsehernes ei ole paljude meelehärmiks loodusesse levimise võime poolest kuidagi erandlik.
Botaanikutele ja looduskaitsjatele hakkavad looduses liikudes järjest tihedamini silma ida-kitseherne kogumikud aladel, kuhu neid kunagi pole külvatud. Viimane on põhjustanud ka üksikud ida-kitseherne leviku-uuringud [1], mis on senini liigi invasiivset iseloomu ainult kinnitanud ja liigi levikukaarti oluliselt täiendanud. Selgus, et liik on võimeline kaugleviks, tungib niidukooslustesse, vähendab nende liigirikkust ja muudab ka koosluse liigilist koosseisu.

Ida-kitsehernes ehk söödagaleega (Galega orientalis) kuulub liblikõieliste sugukonda kitseherne perekonda, milles on kokku seitse liiki. Neist tuntuim ja laiema levikuga on harilik kitsehernes (G. officinalis), mida hakati Lääne-Euroopas ravimtaimena kasvatama juba 17. sajandil. Praeguseks on liik paljudes Euroopa piirkondades naturaliseerunud ja Põhja-Ameerikasse introdutseeritud ning seal muutunud kahjulikuks invasiiviks.
Harilikust kitsehernest valmistatud loomassööta enam ei propageerita, sest suure alkaloidide sisalduse tõttu põhjustab see eelkõige lammastel enneaegset surma. Kõik kitseherne perekonna liigid sisaldavad mingil määral alkaloide, ida-kitsehernes väidetavalt nii vähe, et kariloomadele sellest ohtu ei ole.
Ida-kitseherne looduslikuks levialaks on peamiselt Kaukaasia mägipiirkonnad Armeenias, Gruusias, Dagestanis ja Aserbaidþaanis. Ta kasvab 300–1800 m kõrgusel mitmesugustes kooslustes, eelmäestike metsasteppidest alpiniitudeni. Looduslikes kasvukohtades on taimed umbes 0,5 m kõrgused. Aretatud taimed kasvavad 0,6–1,5 meetri (mõned kloonid ka kuni 2 m) kõrguseks.
Eluvormilt on söödagaleega mitmeaastane sammasjuurne rohttaim, mis paljuneb hästi nii seemneliselt kui ka vegetatiivselt. Lisaks arenenud peajuurele ja võimsatele külgjuurtele on peajuurel veel 2–18 juurevõsundit, mis mullas horisontaalselt taimest kuni 30 cm kaugusele levivad ja pinnale uusi maapealseid võsusid tekitavad. Rohkesti pungi on ka juurekaelal, mis omakorda loob võimaluse taime paljunemiseks. Kõikide nende omaduste tõttu muutub nii külvatud kui ka iselevinud ida-kitseherne kooslus aasta-aastalt järjest tihedamaks.
Lisaeelise looduslike niidukoosluste liikidega võrreldes annab väga varajane kevadine areng ja kiire niitejärgne kasv. Kitseherne kogumikke ei ohusta isegi võsastumine, sest nii kõrges ja tihedas rohustus on puittaimedel pea võimatu kasvama hakata.

Ida-kitsehernele on vajalik sümbioos kindla mügarbakteriliigiga (Rhizobium galegae), mida meie muldades looduslikult ei leidu. Eesti põllumajandusteadlased on välja töötanud ja patenteerinud spetsiifilise bakterkultuuri, millega ida-kitseherne seemned enne külvi segatakse ja siis koos mulda viiakse. Juuremügarate moodustamine on taime edasise eduka kasvu ja ilmselt ka invasiivse leviku oluline tingimus. Seega viiakse keskkonda korraga kaks võõrliiki, kusjuures mõlemad saavad ka üksteisest sõltumatult levida.
Söödagaleegale sobiva mügarbakteri leviala pole Eestis senini eraldi uuritud, kuid näiteks Tartu ülikooli teadlased ei näe liigi iseseisvaks levimiseks mingisuguseid takistusi: Nende andmebaasis on kirjas ka mitu bakterileidu kohtadest, kus kitsehernest pole kunagi kasvatatud. Järelikult on levimas kaks liiki, kellest üks annab oma sümbiondile võõras keskkonnas levimiseks olulise eelise.

Ida-kitseherne kasutus on siiani olnud üpris lai. Liiki on propageeritud meetaimena, energiakultuurina, sobivaks peetud põlevkivikarjääride rekultiveerimisel. Teda on kiidetud kui mulla kamardumise soodustajat, kes jätab mulda palju lämmastikku ja juurtemassi, millega omakorda muudab mulla struktuurset seisundit paremaks. See on kahtlemata soodne põllumajanduslikus kasutuses oleval maal, kuid kui taim levib meil valdavalt vähetoitelistesse looduslikesse kooslustesse, siis liigilise koosseisu muutumine ja liigirikkuse vähenemine ning substraadi eutrofeerumine on protsessi paratamatu jätk.
Mitmekesisust vähendab taim ka põllumajandusmaastikul, näiteks Lõuna-Eestis võib tihti kohata põlde, mille pidevalt majandatava koosluse ainukesed pelgupaigad, servaalad, on tegelikult monokultuursed ida-kitseherne kasvukohad, mis ühtlasi soodustavad liigi looduses püsimist ja levimist.

Bioinvasioonidega ei ole mõtet tegeleda lokaalselt. Liigid, mis kuskil on probleeme tekitanud, suudavad seda tavaliselt ka sarnaste tingimustega uues levilas. Ida-kitseherne invasiivne loomus on esmalt avaldunud just Eesti aladel, kus liigi kasutus on juba kümneid aastaid tagasi alanud ja külvipinnad ühed ulatuslikumad maailmas. Ka Soomes loetakse liiki hetkel juba potentsiaalselt invasiivseks ja mõnedes endise NSVL piirkondades on tõdetud, et levikuala on viimasel ajal järsult laienenud.
Meie kohus on liigiga seotud riskidest teada anda ka näiteks Jaapani või Kanada taimekasvatajatele, kelle põldudel Eestis aretatud sordiseeme juba pragu biomassi kasvatab. Soovitada tuleks taimede hävitamist pärast kultiveerimist, looduskaitseliselt olulistes piirkondades on põhjendatud ka täielik kasvatamise keeld.
Kuna toimunud pilootuuringud annavad põhjust oletada, et liik on oluliselt laiemalt levinud kui Eesti floora uurijatele hetkel teada, siis ootame levikuandmete täiendamiseks infot ka Eesti Looduse lugejatelt. Palun andke toimetusele või artikli autorile e-posti aadressil merle.oopik@emu.ee teada kõikidest väljapoole külviala levinud ida-kitseherne populatsioonidest. Kirjeldage võimalikult täpselt kasvukoha asukohta ja levikuala suurust, võimalusel lisage kaart. Huvi pakuvad ka põllumajandusmaastikul põllu- ja kraaviservadesse levinud või muu kultuuri sees umbrohuna kasvavad ida-kitseherne kasvukohad.


1. Meripõld, Heli (koost.) 2006. Ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine. Põllumajandusministeerium, Eesti Maaviljeluse Instituut. Saku.
2. Pulk, Eleri 2007. Võõrliik ida-kitseherne (Galega orientalis Lam.) invasiivsusest Kesk-Eesti valdade näitel. Magistritöö maastikukaitse ja -hoolduse erialal. Tartu. Käsikiri EMÜ PKI raamatukogus.

Merle Ööpik (1973) on Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanik.