Ida-kitsehernes on Eestis tuntud eelkõige söödataimena, mis on leidnud endale teiste liblikõieliste seas kindla koha ja oma viljelejad. Loodusliku hulgivaliku teel aretatud ida-kitseherne sort ’Gale’ (Eesti sordilehes 1988. aastast) oli esimene maailmas ja Eesti maaviljeluse instituudil (EMVI) oli ja on praegugi esmatähtis kindlustada seemnekasvatajaid ja tootjaid serditud seemnetega.

Ida-kitsehernest on alates 1972. aastast uurinud põhiliselt Eesti maaviljeluse instituudi ja Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadlased. Kirjastatud on hulk broðüüre, raamatuid, avaldatud rohkesti artikleid kogumikes nii kodu- kui ka välismaal.
Eesti maaviljeluse instituudi pikaajalise uurimistöö tulemuste põhjal koostöös Eesti sordiinspektsiooni seemnekontrolli laboriga on töötatud välja seemnete kvaliteedinõuded. 1993. aastal tehti rahvusvahelise seemnekontrolli assotsiatsioonile (ISTA) ettepanek võtta liik ida-kitsehernes (Galega orientalis) ISTA taimeliikide nimekirja.

Kaitsealuse sordina on ida-kitsehernes ’Gale’ kantud 2003. aasta jaanuaris OECD serditavate sortide nimekirja ning tunamullu võeti see liik direktiiviga 66/401 Euroopa Liidu söödakultuuride liikide loetellu. Algseemet ja supereliitseemet on sordiomanikuna tootnud Eesti maaviljeluse instituut, eliit- ja serditud seemneid on tootnud litsentsilepingute alusel ühistud (Adavere Agro, Peri OÜ, Valjala SK jt.) ja talunikud (Pühaoru talu, Vahe talu jt.) [1].
Ida-kitseherne kasvatamise vastu on huvi tundnud ja hakanud viljelema meie käest saadud seemnete alusel paljud Euroopa, Ameerika ühendriikide, Kanada ja Jaapani teadlased ning põllumajanduspraktikud, kellele on jagatud kasvatamise, kasutamise ja üksiti põldude hävitamise kogemusi.

Ida-kitsehernes on Eestis kõige pikema kestusega (üle kümne aasta) külvatav liblikõieline taim niitelisel rohumaal, mis võimaldab sümbiootiliselt seotud õhulämmastiku abil vähendada kulutusi lämmastikmineraalväetisele. Et ida-kitseherne juurestik ja maapealsed osad jätavad mulda igal aastal suure hulga orgaanilist ainet ning lämmastikku, siis on ta eelviljana mullaviljakuse parandajana igati vajalik [2].
Ida-kitseherne kui eelvilja saaki suurendav toime on eelnevate aastate uurimistega tõestatud. Suhteliselt väheviljakatele või sööti jäetud aladele, mis ei ole pikemat aega orgaanilist väetist saanud, on otstarbekas rajada ida-kitsehernepõlde. Ida-kitsehernest kasutatakse peamiselt lüpsi- ja lihakarja söödana eeskätt silo ja heinana. Arvestataval kohal on ka ida-kitseherne kasvatus ja tarvitus energiaheinakultuurina. Praeguste arvestuste kohaselt on Eestis energiakultuurina perspektiivi päideroo kõrval just ida-kitsehernel tema pika kestvuse, hea saagikuse (6–8 t/ha kuivainet aastas) ja õhulämmastiku suure sidumisvõime tõttu. Seepärast kujuneb ida-kitseherne omahind kuivmassi kohta bioenergia tootmise toormena madalamaks kui kõrrelistel (vajavad aastas mineraallämmastikku vähemalt 150 kg/ha).
Meie pikaajalised uurimused (üle 35 aasta) on näidanud, et ida-kitsehernes ei levi iseenesest, kuna taim vajab arenemiseks liigiomast bakterkultuuri (Rhizobium galegae), millega seemneid tuleb otse enne külvi töödelda. Muidu seemned elujõulisi tõusmeid ei anna ning külvid ebaõnnestuvad. Muldadel, kus ida-kitsehernest pole kasvatatud, pole bakteri leidumine ühegi uurimusega tuvastatud. Seetõttu ei saaks pidada ida-kitsehernest invasiivseks liigiks.
Vanemate ida-kitseherne põldude hävitamine ei tohiks samuti probleem olla, kui rakendada meie välja töötatud agrotehnoloogiat. Ida-kitseherne põldude kaotamisel on soovitatav esimene niide koristada haljassöödaks ja ädal töödelda glüfosaati sisaldava herbitsiidiga. Häid tulemusi on andnud ida-kitsehernele järgneva teravilja pritsimine Granstariga (13–15 g/ha) ja Mustangiga (0,4–0,6 l/ha). Põlde pritsiti, kui oder oli võrsumise järgus ja ida-kitsehernes 10 cm pikk. Ristõieliste põldudel saab ida-kitsehernest hävitada preparaadiga Lontrel annuses 0,3 l/ha.

Otsustamaks ida-kitseherne invasiivsuse üle objektiivselt, vajame täpsemaid vaatlusandmeid ida-kitseherne levimise kohta väljaspoole külvatud ala. Ida-kitseherne kasvatamine Eestis viimasel 25 aastal mitmel tuhandel hektaril tõendab, et praktikas ei ole tema väidetav invasiivsus siiski erilist kahju teinud. Ida-kitsehernest ei ole õige ühte rühma arvata vastu põllumajandustootjate tahet Eestis levima hakanud ohtlike umbrohtudega, nagu karvane võõrkakar, tuulekaer, Sosnovski karuputk, Weyrichi kirburohi jt.

1. Meripõld, Heli 2006 Ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine. Eesti maaviljeluse instituut, Saku.
2. Viil, Peeter 2003. Söödagaleega-alasest uurimistööst Kuusikul. – Maamajandus 8: 24.

Heli Meripõld (1961) on rohumaateadlane, ida-kitseherne uurija ja propageerija.