Kui Euroopa Nõukogu võttis 1979. aastal vastu looduslike lindude kaitse seaduse ehk nn. linnudirektiivi [5], peeti eelkõige silmas vajadust kaitsta värvulisi, kes hulganisti hukkusid Vahemere maade linnupüüdjate võrkudes. Liigi kaitse ühtaegu isendite, asurkondade ja elupaikade kaitse kaudu on linnudirektiivi nurgakivi ka praegu.

Looduskaitsjate ja juristide sõnutsi pole kolme aastakümne vältel olnud tarvidust direktiivi kuigi palju muuta. Linnukaitse põhimõtted on ajale hästi vastu pidanud. Praegu arutletakse esmajoones selle üle, et sobivaid elupaiku jääb Euroopas üha vähemaks ja vahemaad elupaikade vahel suurenevad sedavõrd, et mõni liik ei suuda enam kliima soojenedes või muu ohu puhul elupaika vahetada.
Tänavu aprilli alguses peeti Saksamaal Trieri linnas linnudirektiivi 30. aastapäeva konverents. Sõnavõtjad rõhutasid üleeuroopalise linnukaitsealade võrgustiku tähtsust: just see võrgustik võimaldab paljudel linnuliikidel pesitseda, talvitada ja rändel peatuda riigipiiridest hoolimata. Paljud esinejad pidasid oluliseks, et riigid hoiaksid linnukaitses ühtseid põhimõtteid ja teeksid tihedat koostööd.

Allakirjutanule tundub, et tubli kaks aastakümmet kolmest on kulunud üksnes selleks, et linnualad välja valida ja kaitse alla võtta. Eurobaromeetri tabelis on paljude vanade liikmesriikide lahtrites linnupoegadest vanalinnud “sirgunud” alles hiljuti [6] (# 1). Vanalinnu tähis on märk selle kohta, et Euroopa Komisjon peab liikmesriigi esitatud teavet linnualade kohta piisavaks. Pikka aega püsisid “linnupojana” näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa.
Eesti on Euroopa Komisjonile esitanud ja linnudirektiivi järgi nn. Natura linnualadeks vormistanud 66 ala kogupindalaga 1 233 993 hektarit nii maismaal kui ka merel (# 2). Mõistagi on meie linnualade poolest rikkamad maakonnad need, mis külgnevad rannikuga. Näiteks Saaremaa, Pärnumaa ja Läänemaa, kus linnualade pindala on vastavalt 328 548 ha, 202 387 ha ja 185 400 ha [3]. Rannikul leidub häid pesitsus-, rändepeatus- ja talvituspaiku paljudele linnuliikidele. Väinameri on Natura linnualadest suurim, olles rändekoridoriks sadadele tuhandele veelindudele.

Kui linnualade asukohad on EL liikmesriikides juba valdavalt paika pandud, siis viimasel aastakümnel on rohkem tähelepanu pööratud sellele, kuidas aladel kaitset korraldada ja tagada. Oluline roll on siin kaitsekorralduskavadel, kuid arvestades linnualade rohkust – 5004 kogu EL-s [6] – ja seda, et iga ala eeldab mõneti erilaadseid kaitsemeetmeid, võtab nende koostamine palju aega ja raha. Ka Eestis on kaitsekorralduskavade puhul veel palju soovida: 66 linnualast on see kinnitatud alla pooltel [4].
Eraldi toodi konverentsil välja teadusuuringute ja seiresüsteemi vajadus selleks, et meetmeid lindude ja nende elupaikade hoiuks saaks rakendada õigel ajal ja põhjendatult. Sääraste uuringute ja ajakohaste andmete puudus kerkib alatasa teravalt esile, kui kusagil asutakse hindama ehituse vm. maakasutuse võimalike mõjusid linnualadele ja -liikidele. Tõdeti, et surve kaitsealadele järjest suureneb ning vähe on inimtegevusi, mis kaitse-eesmärke ühel või teisel viisil ei kahjustaks.

Asendusalad ja erandjuhud. Konverentsil märgiti, et üha keerulisemaks muutub kahjustatud alasid ja elupaiku taastada ja kahju korvata. Pole kerge leida uusi alasid, mis sobiks võtta kaitse alla kahjustatud alade asendusaladena. Eeldab ju linnudirektiiv, et linnualadeks on määratud kõik lindudele olulised alad. Seega on valdav osa väärtuslikest aladest juba ühel või teisel moel niigi kaitse alla võetud.
Asendusalade teema tõusis esile nn. erandi tegemise menetluse tõttu. Nimelt annab linnudirektiivi 9. artikkel võimaluse erandjuhtudel, kui on ohus inimese tervis või turvalisus, näiteks lennuliikluses, aga ka põllukultuurid, koduloomad, mets, kalastik või veekvaliteet, tuua ohvriks linnud ja nende elupaigad. Sääraste erandite vajadust ja menetlust käsitles mitu sõnavõtjat. Euroopa Komisjoni esindaja Micheal O’Briaini ettekandes toodud statistika erandite rakendamise kohta näitas suurt varieeruvust liikmesriikide vahel. Kui Eesti oli aastal 2004 teinud raporti 23 erandi rakendamise kohta, siis samal ajal teatas Hispaania üle 67 000, Malta 53 000 ja Holland ligi 10 000 erandjuhtumist [1]. Hispaanias oli näiteks erandkorras antud välja lube püüda loodusest ja pidada puuris vinte ning küttida kaelustuvi, Maltal lubati küttida põldvutti, turteltuvi ja laulurästast ning viimast ka puuris pidada, Hollandis lubati korjata kiivitaja mune. Eestis ei ole tarvidust selliseid erandeid teha, näiteks tõrjuda linde või hukata neid põllukultuuride kaitseks, sest meil hüvitab riik näiteks hanede, laglede ja sookurgede tehtud kahju.
Ühtlasi tõstatati konverentsil küsimus, miks luikede, hanede ja laglede tehtud kahju tuleb väidetavalt palju ette Taanis, kuid mitte teistes intensiivse põllumajandusega riikides, nagu Saksamaal või Hollandis. Arvati, et tegemist on puuduliku kontrolliga erandite rakendamise üle. Euroopa Komisjoni esindaja möönis, et on vaja tõhustada kontrolli erandite üle.
Tähtis teema oli kormoran. Konverentsil märgiti, et Euroopa Komisjon koostab praegu kormorani ohjeldamiskava, mis annab ühtsed juhised, kuidas selle liigi suhtes kaitsekorda erandeid teha.

Jahimeeste hääl. Olulise huvirühmana osales aastapäevaüritusel üleeuroopaline jahimeeste organisatsioon FACE. Nende andmetel on Euroopas üle seitsme miljoni jahimehe, kelle tegevusele linnudirektiiv ranged piirid seab. Kuidas hoida ära tüli jahimeeste ja linnukaitsjate vahel, selle kohta toodi heaks näiteks FACE koostöö ülemaailmse linnukaitseühinguga BirdLife International. 2006. aastal valmis neil ühiselt juhend, kuidas rakendada linnudirektiivi jahindust silmas pidades. Juhendit peetakse kahe vastandliku huvirühma kompromissiks, sellelaadseid juhtnööre oodatakse ka linnukaitsjate koostööst põllumajandustootjate, kalameeste ja metsameestega.
Eestis ei ole märkimisväärset survet pidada linnujahti ei üldiselt ega ka kaitsealadel. Seepärast ei ole linnujahi piirangute probleem meil nii terav kui näiteks Prantsusmaal või Saksamaal.

Praeguses linnukaitse tähtsa probleemina toodi esile põllumajandusmaastike linnustiku vaesumine. Kui üldjoontes on linnudirektiivi rakendamise analüüs näidanud selle soodsat mõju linnustiku mitmekesisusele, siis põllumaade linnustiku seisundis ilmnevad järjest suuremad ohumärgid [2] (# 3). Korduvalt rõhutati ettekannetes, et üle tuleb vaadata Euroopa Liidu põllumajandus- ja maaelu programm. Selle alusel makstakse toetust põllumajandustootjatele ja selle eelarve hõlmab liidu eelarvest umbes 40%. Tuleks teha nii, et looduskaitse poliitika ja põllumajanduspoliitika ei töötaks teineteisele vastu. Näiteks toodi hurraaga alanud biokütusekultuuride kasvatus, mille võimalikke tagajärgi loodusele õigel ajal ei hinnatud.
BirdLife’i esindaja Konstatin Kreiser märkis, et tuleb sisse seada küllaldane rahaline toetus põllumajandustootjatele, et ajendada neid looduslikku mitmekesisust hoidma, sh. säilitama lindude elupaiku. Kreiser selgitas, et loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks ei piisa ainult kaitsealadest. Tähtis on järgida looduskaitsepõhimõtteid kõigis valdkondades ja kogu aeg, näiteks tarbida säästlikult, säästa energiat, järgida ühtseid põhimõtteid maakasutust planeerides ja selle keskkonnamõju hinnates.
Mõni ettekandja leidis, et vaja oleks üldist direktiivi, mis hõlmaks kogu elusloodust, mitte linde (linnudirektiiv) ja ülejäänud elustikku (loodusdirektiiv) eraldi. Tundus, et ettepanek oli veel liiga uudne, sest seda mõtet ei toetatud. Tõenäoliselt on liikmesriikidel praegu niigi piisavalt tööd kahe looduskaitsedirektiivi rakendamisega, kuid tulevikus võiks ühtne eluslooduse direktiiv hõlmata looduskeskkonna kaitset palju terviklikumalt.

Linnudirektiivi sätteid võib ilmselt üsna laialt tõlgendada. Aluse selleks loovad eeskätt Euroopa Ühenduse kohtu otsused. Kuulates juristide arutlusi linnudirektiivi üle , jäi paratamatult mulje, et suhteliselt lühikest põhiteksti (18 paragrahvi, v.a. lisad) saab tõlgendada vägagi mitmeti. Muutused looduses ja inimeste igapäevaelu loovad üha uusi olukordi, mida on vaja õiguslikku raamistikku seada.
Ent ka õiguslik raamistik muutub, kuigi palju aeglasemalt. Konverentsil märgiti, et direktiivid looduskaitsevaldkonnas pigem karmistuvad kui muutuvad leebemaks. Näiteks toodi linnudirektiivi I lisa, milles 30 aastat tagasi oli 74 linnuliiki, kuid praegu juba 194, kelle suhtes kehtivad kõige rangemad kaitsereeglid.
Mitmest sõnavõtust jäi kõlama üleskutse, et kuigi tavainimene ei hakka ilmselt kunagi direktiive lugema ja seda polegi vaja, tuleb asjaomastel asutustel ja ühingutel siiski järjest rohkem ja tõhusamalt pingutada, et looduskaitse, sh. linnukaitse eesmärke tavainimestele selgitada. Veelgi enam, inimesi tuleb looduskaitsesse kaasa haarata, mitte neid eemale tõrjuda. On ju looduse hoid ka inimese, tema elukeskkonna kaitse, mille üks tõhususe näitaja on linnud ja nende seisund.

1. Composite European Commission Report on derogations in 2004 according to article 9 of the Directive 79/409/EEC on the conservation of wild birds. June 2008
http://ec.europa.eu/environment/nature/knowledge/rep_birds/
2. EU environment-related indicators 2009:
http://ec.europa.eu/environment/indicators/pdf/leaflet_env_indic_2009.pdf ; vt. ka: Donald, Paul F. et al. 2007. International Conservation Policy delivers benefits for Birds in Europe. – Science 317 (5839): 810–813;
http://www.sciencemag.org/cgi/content/full/317/5839/810
3. Keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse andmed.
4. Keskkonnaministeeriumi veebileht: http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1082858/kinnitatudkavad_01102008.pdf
5. Linnudirektiiv: www.envir.ee/1091565
6. Natura 2000 Barometer: http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/barometer/docs/spa.jpg

Kaja Peterson (1963) töötab Säästva Eesti Instituudis, on Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse komisjoni liige.
Pildid:

# 1. Euroopa linnukaitsealade pindala ja hulk riigiti, juunis 2008 [6]. Viimane lahter näitab linnualade kohta esitatud teabe kvaliteeti Euroopa Komisjoni hinnangul: “muna” tähistab väga kehva teavet, “noorlind” puudulikku teavet, “vanalind” seda, et teave on enam-vähem korralik. Nooleke kujutise järel märgib, et riik on hiljuti teinud linnudirektiivi täitmisel suuri edusamme.

# 2. Eesti Natura linnualad: linnudirektiivi alusel rajatud kaitsealad.

# 3. Eri linnurühmade asurkondade seisundi muutused Euroopas võrreldes 1980. aastaga, hinnatuna nn. suhtelise populatsiooniindeksi abil (vt. http://www.swivel.com/data_sets/show/1009133) [2]. Eriti selget ohumärki näitab põllumajandusmaastike linnustik.

# 4. Rukkiräägu, tunnusliku põllumajandusmaastike asuka leiame linnudirektiivi I lisast. See tähendab, et liik on Euroopas ohustatud ning talle tuleb rajada kaitsealad. Eestis on rukkirääk III kaitsekategooria liik, mis tähendab, et meil ta veel otseselt ohus ei ole, kuid kui elupaigad vähenevad edaspidigi praeguse kiirusega, satub ta peagi ohtu. 12 meie linnuala toimivad muude lindude kõrval ametlikult ka rukkiräägu kaitseks. Foto: Pärt Peterson

# 5. Tutka arvukus on Euroopas viimasel ajal tugevasti kahanenud. Temagi leiab linnudirektiivi I lisast. Foto: Remo Savisaar

# 6. Metsise kui linnudirektiivi I lisa liigi kaitseks on Eestis määratud 159 püsielupaika: arvukamalt asub neid Pärnumaal (22 ala ) ja Raplamaal (20 ala), ent nt.Tartumaal vaid üksikud (2 ala). Püsielupaiga säilimiseks on vaja, et näiteks lageraielank ei tohi olla üle hektari ja noorem kui 60-aastane mets võib sellest hõlmata kuni poole. Foto: Remo Savisaar