Pealtnäha kasutud ja ebahuvitavad põlluservad võivad tegelikult moodustada üliolulise rohevõrgustiku, kus leiavad kasvukoha paljud mujalt välja tõrjutud niiduliigid. Selleks tuleb põlluservi aga õigesti hooldada: kuni korra aastas niita, hoida vähemalt paari meetri laiused ning võimalikult puhtad kemikaalidest. Säärases põlluservas kujuneb looduslik niidukooslus, mis püsib puhas umbrohtudest ning võib niiviisi olla põllumehele tüli asemel hoopis toeks.

Eesti loodusmaastikke on läbi aegade kujundanud väga mitmesugused loodusjõud. Pärast viimast jääaega on oma kaaluka sõna sekka öelnud ka inimene. Kui aegade alguses mõjutas siia kanti ilmunud kütt-korilane loodust suhteliselt vähe, siis ajapikku on püsiasustus ja sellega kaasnenud põllumajandus meie „jalajälge” looduses aina suurendanud.

Põllunduse tulekuga muutusid maastikud avatumaks ning rohumaadel, puisniitudel ja põllupeenardel, aga ka põldudel endil leidsid sobiva elupaiga paljud säärasedki liigid, mida inimene küll teadlikult ei kasvatanud, kuid mis ilma mõõduka inimmõjuta poleks suutnud siin kanda kinnitada. Nii kujunes aastatuhandete vältel välja meie piirkonnale omane looduslik mitmekesisus ja liigirikkus, mida moodsamas kõnepruugis tunneme elurikkuse nime all.
Viimane sajand on aga kaasa toonud kiireid muutusi maakasutuses, iseäranis põllumajanduses. Põllulaamad on suurenenud, laialdaselt on kasutusele võetud põllumajandusmasinaid ja väetisi ning muid saagikust parandavaid kemikaale. Need märksõnad iseloomustavad põllumajanduse „revolutsiooni“ kogu Euroopas. Eestis sattus enamik sääraseid muutusi nõukogude aega. Tihtipeale arvatakse seetõttu, et meil toimunu ei ole võrreldav samal ajal läänes aset leidnuga. Statistika aga näitab, et niisama agaralt võeti kemikaale tarvitusele nii siin- kui ka sealpool raudset eesriiet [5].

Põllumajanduse intensiivistumine tõi elurikkusesse pöördelisi muutusi. Kõige otsesem mõju oli senise vaheldusrikka maastiku ning poollooduslike rohumaakoosluste ehk pärandkoosluste kadu. Viljakamate muldadega piirkondades asendusid need põllulaamadega, samas kui kehvemate muldadega ja nn. äärealade heina- ja põllumaad jäid kasutusest välja ja metsastusid. Nii ongi Eesti eri piirkonnad viimasel sajandil arenenud vastandsuundades ning maastik on muutunud kontrastseks mets-põld-süsteemiks, kust kunagi nõnda laialt levinud pärandkooslused on niisama hästi kui kadunud. Sestap on kadumas ka pärandkooslustele ainuomane elurikkus.
Kas ikka on? Esmapilgul võib tunduda, et lilled ja liblikad pole meie maastikest kuhugi kadunud. Miks siis muretseda?

Tartu ülikooli botaanikaosakonna teadlastel oli hiljuti võimalus osaleda üleeuroopalistes uuringutes, selgitamaks, kuidas põllumajanduslik maakasutus ja sellega seotud muutused maastiku struktuuris on mõjutanud elurikkust ning mil moel saaks olukorda parandada [3].
Uurimise tulemused näitavad, et põhjust muretseda on küllaga. Selgus, et maastike lihtsustumine, iseäranis just looduslike ja poollooduslike kasvukohtade osakaalu kahanemine on vähendanud põllumajanduspiirkondade taimestiku liigirikkust ja muutnud tugevasti liigilist koosseisu [6]. Suured väetisekogused ja teised kemikaalid põldudel on tunduvalt kahandanud ka põllulähedaste taimekoosluste mitmekesisust [2].
Samuti leidsime, et pelk taimeliikide hulk koosluses või mingil pindalaühikul ehk siis lühidalt liigirikkus, mis on üks enim kasutatavaid elurikkuse näidikuid, ei pruugi põllumajandusmaastike elurikkust kuigi hästi peegeldada. Nimelt mõjub maakasutuse ja maastiku struktuuri muutus mõnedele liigirühmadele soodsalt, teistele halvasti, kolmandaid ei mõjuta see aga peaaegu üldse [6, 2], samal ajal kui liikide koguarv võib jääda üpris muutumatuks.
Maakasutuse ja maastiku struktuuri muutused teevad liiga eelkõige mitmeaastase elutsükliga taimeliikidele, nende seas ka klonaalselt levivatele liikidele ning omapärase ja kitsa kasvukohanõudlusega liikidele. Üheaastase elutsükliga ja sagedasi häiringuid hästi taluvad liigid, sealhulgas tavalised umbrohud ja teised ruderaalid ehk nn. prahipaigataimed, samuti kasvukoha suhtes vähenõudlikud liigid ehk generalistid tunnevad end aga killustunud ning intensiivsemalt majandatud maastikes hoopistükkis kodusemalt. Meie uuringute tulemused annavad alust prognoosida, et üha intensiivsem maakasutus ja loodusmaastiku killustumine aitavad kanda kinnitada ka vähem või rohkem invasiivsetel ehk vohamisohtlikel võõrliikidel [6].

Kas põlluservad päästavad elurikkuse? Peale põldude ning metsatukkade võib tänapäeva põllumajandusmaastikus leida mitmesuguseid sekundaarseid ehk hiljuti tekkinud põllulähedasi poollooduslikke kooslusi. Need on kooslused, mida tavavaataja ei pruugi esmapilgul märgatagi, kuid mis omandavad üldise elurikkuse kahanedes üha suuremat tähtsust. Sellisteks „päästerõngasteks” on eri laadi põlluservad, näiteks kraavid, tee- ja metsaservad ning muud väikesepinnalised biotoobid, nagu kivikuhjad ja põlluvahe-metsatukad. Teadlased on üha enam hakanud hoomama neist maastikuelementidest koosnevate rohevõrgustike osatähtsust n.-ö. alternatiivsete poollooduslike kasvukohtadena ja liikide võimalike levikukoridoridena [7].
Eriti suurt tähelepanu põlluservadele kui põllumajandusmaastike elurikkuse päästerõngastele on viimastel aastatel pööratud Lääne-Euroopas, kus maastike muutuste halb mõju on olnud iseäranis ulatuslik. Et peatada põllumajandusmaastike elurikkuse edasine kadu, on mitmesuguste euroliidu põllumajanduse keskkonnatoetuste kaudu asutud üha enam soodustama keskkonnasäästlikku põllundust, sealhulgas põlluservabiotoopide hoidu ja hooldust.
Kesk- ja Ida-Euroopa põllumajandusmaastikud ei erine Lääne-Euroopa omadest kuigi palju, kuid Lääne-Euroopa maastike taimestiku liigifond on sageli lootusetult vaesunud. Teisisõnu, ümberkaudu pole säilinud selliseid kooslusi, kust liigid saaksid põlluservadesse levida: paljud liigid on loodusest sootuks kadunud ja neid ei too tagasi ka see, kui luua neile soodsad kasvukohad. Nii tuleb selleks, et põlluserva kujuneks soovitud taimekooslus, sinna liike juurde külvata.

Ei maksa alahinnata põlluservade osatähtsust elurikkuse hoidjana ka Eestis. Meie põllumaade taimestiku mitmekesisust uurides selgus, et mitmes intensiivsemalt majandatud piirkonnas pakuvad just need vähesed kitsad ja avatud ning poolavatud põlluservad ainsat kasvukohta tavalisematele niiduliikidele [1], mis on hakanud kaduma poollooduslike heina- ja karjamaade pindala drastilise vähenemise tõttu. Ühtaegu tasub ehk märkida, et tihtipeale pakuvad just nende liikide kaunid õied meile looduses silmailu.
Põlluservad pole kasvukohana siiski päris võrdväärsed tavaliste niidukooslustega. Meie uurimistöö kinnitas, et põlluserva kooslust mõjutab tugevasti see, kuidas majandatakse kõrval asetsevat põldu: peamiselt, kui palju väetatakse ja kasutatakse mürke. Mineraalväetise ja mürkideta, n.-ö. mahedalt majandatud põldude servades leidsime märksa rohkem kasvukohanõudlikke ja põllumajandusliku häirimise suhtes tundlikke liike kui mujal.
Põlluserva laius oli samuti oluline: kitsas servas leiab peamiselt umbrohte, ruderaale ja teisi tugevalt häiritud kooslustele iseloomulikke liike, samal ajal kui üle kahe meetri laiad põlluservad pakuvad kasvukohta paljudele loodusväärtuslikumatele liikidele. Need omakorda võivad ajapikku maha suruda põllumehele muret tegeva umbrohtude vohamise servades.

Pärast mõningast üleminekuaja madalseisu on Eesti põllumajandus viimastel aastatel taas hoogustunud. Ühtaegu muutub põllumajandusmaastike keskkond elurikkusele ebasoodsamaks. Püsitaimestikuga põlluservi on hakatud üles kündma, nii et need on sootuks kadumas. Peamiseks põhjenduseks tuuakse servadest põldudele levivad kahjurid ja umbrohud. Siin tuleb veel kord rõhutada, et umbrohuallikaks muutub just kitsas, väetistest ja mürkidest mõjutatud ning liiga sagedasti niidetud või muul moel tugevalt häiritud serv. Sellises servakoosluses ei saagi kasvada teisi liike peale sagedase häirimisega kohastunud umbrohtude. Mitmeaastase, looduslikele ja poollooduslikele kooslustele sarnaneva taimestikuga põlluservas aga umbrohtudele kohta ei leidu, selle eest hoolitseb taimede omavaheline konkurents. Peale selle leiavad seal elu- ja toitumispaiga kasulikud putukad: põllukahjurite looduslikud vaenlased ning taimede tolmeldajad. Nii võib põlluservade kasulik toime ajapikku kaaluda üles kardetud kahjuliku toime saagikusele [4].
Õppimisvõimeliste olenditena võiksime meie vältida vigu, mille tõttu Lääne-Euroopa riigid on sunnitud väga palju jõudu kulutama, püüdes kadunud elurikkust taastada. Kuigi üha vähem, leidub Eesti maastikes siiski veel üksjagu häid liikide leviku lähtekooslusi, mis võiksid põllumaade elurikkust toetada: poollooduslikke rohumaid. Võrreldes Lääne-Euroopaga oleme praegu eelisolukorras.
Paradoksaalsel kombel oleme üksiti ka ohus: on ju inimese loomuses mitte piisavalt märgata ja väärtustada seda, mis olemas. Õigustame oma loidust põllumajanduskeskkonna kaitsel sellega, et „loodust” on meil veel küllaldaselt. Keskkonna- ja põllumajanduspoliitika kujundajad ja elluviijad ei tohiks põllumaade elurikkuse looduskaitselist ega majanduslikku tähtsust alahinnata. Üheskoos peaksid nad vaeva nägema, et hoida seda Eesti elurikkuse habrast komponenti.

1. Aavik, Tsipe et al. 2008. What is the role of local landscape structure in the vegetation composition of field boundaries? – Applied Vegetation Science 11: 375–386.

2. Aavik, Tsipe; Liira, Jaan 2009. Agrotolerant and high nature-value species – plant biodiversity indicator groups in agroecosystems. – Ecological Indicators 9: 892–901.

3. Billeter, Regula. et al. 2008. Indicators for biodiversity in agricultural landscapes: a pan-European study. – Journal of Applied Ecology 45: 141–150.

4. De Snoo, Geert. R. 1999. Unsprayed field margins: effects on environment, biodiversity and agricultural practice. – Landscape and Urban Planning 46: 151–160.

5. Liira, Jaan et al. 2008. Agricultural sector, rural environment and biodiversity in the central and eastern European EU member states. – Acta Geographica Debrecina, Landscape and Environment Series 2: 46–64.

6. Liira, Jaan et al. 2008. Plant functional group composition and large-scale species richness in the agricultural landscapes of Europe. – Journal of Vegetation Science 19: 3–14.

7. Marshall, Jon; Moonen, Anna-Camilla 2002. Field margins in northern Europe: their functions and interactions with agriculture. – Agriculture, Ecosystems & Environment 89: 5–21.


Tsipe Aavik (1981) on Ðveitsi riikliku tehnoloogiainstituudi (Zürich ETH) taimeökoloogia eriala järeldoktorant, kelle peamine uurimisteema on põllumajandusmaastike taimestiku mitmekesisus selle eri vormides, alates geneetilisest ja liigilisest mitmekesisusest, lõpetades taimede eluviiside mitmekesisusega. Kaitses tänavu Tartu ülikoolis Jaan Liira juhendamisel doktoritöö „Plant species richness, composition and functional trait pattern in agricultural landscapes – the role of land use intensity and landscape structure” („Maakasutuse ja maastiku struktuuri mõju põllumajandusmaastike taimkatte mitmekesisusele, liigilisele koosseisule ja funktsionaalsete tunnuste mustrile”).

Jaan Liira (1972) on Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur, kelle peamine uurimisteema on elustiku mitmekesisuse maastikuökoloogia, täpsemalt taimekoosluste ökoloogia. Uurimisaladeks on viimastel aastatel olnud nii põllumajandusmaastikud kui ka metsakooslused, ning põhiprobleemiks inimmõju neis peituvale elurikkusele.

Fotod: Jaan Liira

01 Hollandi taimeteadlased heldimusega Are kandis põlluservas uurimas neil juba välja surnud lille – madalat mustjuurt (Scorzonera humilis).

02 Veel sada aastat tagasi pakkusid talude ja mõisate karja- ja heinamaad oma lillerohkusega palju rohkem silmarõõmu kui praegu, nähes välja umbes nagu see lapike Laelatu puisniidust. Puisniitude pindala Eestis on viimase sajandi jooksul vähenenud mitu suurusjärku. Paraku on just puisniidud olnud paljudele Eesti haruldastele taimeliikidele peamiseks kasvukohaks.

03 Tänapäevane kontrastne põllumaastik, n.-ö. põld-mets-süsteem. Ei mingit ruumi niidulilledele.

04 Põlluserva elukooslusi saab säästa ka sellega, kui jätta põllu välimises osas kemikaalid kasutamata.

05 Kraavid põldude vahel ja nende perved pakuvad viimset pelgupaika paljudele pärandkoosluste liikidele. Kuid vaid juhul, kui sinna ei satu põllukemikaale ja kui neid korra aastas või vähemalt üle mõne aasta niidetakse. Sama kraavi kaks perve võivad olla üsnagi eri-ilmelised, sõltuvalt oma naabrusest.

06 Liiga tihti ja ülearu madalalt niidetud servakooslused on küll kena „muruga”, ent pakuvad harva õiterikast silmailu.

07 Inimese teadmatusest sisse toodud võõrliigid võivad leida kasvukoha just tugevasti häiritud ja väetatud põlluservades. Pildil on ühe Vana-Kuuste põlluserva vallutanud meil üldiselt ilutaimena tuntud lupiin.

08 On veel lootust, kui vaid arukalt tegutseme.