See kevad tuli mul teisiti: käisin kakskümmend aastat pärast keskkooli lõpetamist bioloogia riigieksamit sooritamas, Tartu täiskasvanute gümnaasiumis. Kui sellest enne ja pärast eksami tegemist tuttavatele rääkisin, vaadati mind nõutu pilguga. Algul kihlveona tekkinud mõte hakkas endale aga üha suuremat huvi pakkuma: mitu punkti on võimalik nüüdisaegsel riigieksamil saada botaanika ja mükoloogia eriala teadusmagistril, kui ta enne eksamit üldse ei õpi? Tulemus – 78 punkti – pole küll teab mis hea, aga vast siiski piisav, et Eesti Looduse toimetaja kohal edasi töötada.

Eelmisel õhtul enne eksamit püüdsin tegelikult ikka ka õppida – otsisin riiulist välja viimase paarikümne aasta jooksul üllitatud bioloogiaõpikud. Keskkoolist mäletan vene keelest tõlgitud raku pildiga raamatut, mis tundus tollal raske ja igavana. Praegusajal on hulk konkureerivaid väljaandeid kodumaistelt autoritelt ja mitmelt kirjastuselt. Sirvisin õpikuid ja unega võideldes tabasin ennast üha enam mõttelt: miks pagana päralt ma läksin ülikooli bioloogiat õppima? Vähemasti üks asi on meie bioloogiaõpikutes jäänud aastatega samaks: need on surmigavad ning puises eesti keeles. Neist teostest küll loodushuvi tekitajat ei oskaks kahtlustada.

Bioloogia riigieksami küsimused olid seevastu üsna loomingulised ja eeldasid kõikide teadmiste tarvitust, mitte vaid õpikutest omandatu kordamist. Mulle endale meeldis eriliselt küsimus lusitaania teeteo ohtlikkusest – sellele vastamiseks oli tsiteeritud ajakirja Loodus aprillinumbrit. Sellist ajakirja pole enam aastaid ilmunud, kuid siiski on toimetajal tore näha, et kõikidesse Eesti üldhariduskoolidesse jõudvat Eesti Loodust kasutataksegi nii õppetöös kui ka riigieksameil, ehkki pisut valesti nimetatuna.
Miks siis ikkagi minnakse ülikoolidesse bioloogiat õppima? Ilmselt nii mõneski koolis ei kasutata ametlikke õpikuid ning karismaatilised õpetajad suudavad oma ainet edukalt õpetada ka tüütutest õpikutest hoolimata. Vähemasti võin oma bioloogiaõpetajat Marike Sirelit Tallinna 32. keskkoolist tänulikult meenutada ja talle õpetajatööks ikka jõudu soovida. Oleks vaid rohkem õpetajaid, kes aitaksid õpilastes loodushuvi süvendada ja seda arendada, rohkem kui standardne õppekava seda nõuab.
Eelmise Eesti Looduse intervjuus väitis Jüri Keskpaik, et looduse lähem tundmaõppimine on sageli alanud Puhtust. Ka üks mu sõber väidab, et temast sai taimeökoloog just seetõttu, et ta kutsuti õpilasena kaasa Puhtusse botaanikute välitöödele. Noormees pandi sortima tüütut “pihuproovi” – maapinnalt maha lõigatud niidurohi tuleb jagada liikideks. Seda tegi ta võrdselt koos kutseliste botaanikutega ning ta võeti tööd tehes “omade” hulka. Küllap peaksid bioloogid oma järelkasvu kasvatamisele ise rohkem kaasa aitama ning võimalus huvilistel õpilastel teadlaste välitöil osaleda on selleks üks paremaid võimalusi.
Loodusainete õpetajatele ja õpilastele, nagu ka teistele Eesti Looduse lugejatele, on siinkohal taas üleskutse: andke toimetusele teada, mis artiklid teid ajakirjas eriti huvitaksid ja millest peaksime rohkem või põhjalikumalt kirjutama. Koostöös lugejatega on võimalik ajakirja senisest paremaks muuta. Eelisjärjekorras täidame muidugi ajakirja tellijate teemasoovid!