Päikesetõus uduloori mähkunud maastikus kostab küll loodusfotograafia kliðeena, aga ometi on selles nii palju võlu, et ikka ja jälle jätta magus uni ja fotovarustusega välja minna.

See pilt on tehtud Läänemaa Suursoos Tänavjärve ääres. Selge ja jahe öö oli järve pinna aurama pannud ning varahommikul oli kogu järv mattunud paksu uttu, nii et vastaskallast ei olnud näha. Tõusev päike kuldas udulaamad üle. Esimesed õrnad tuulepuhangud rebestasid uduloori ja tõid nähtavale tontliku vastaskalda koos tulekahju järel kuivanud puudega.

Olgugi et huvi (loodus)fotograafia vastu oli mul juba tunduvalt varem, hankisin ma fotoaparaadi alles neli aastat tagasi. Väljavalitu oli võimekas Canoni kompaktkaamera, mida kasutan siiani. Maastikupiltide ja lähivõtete jaoks on see piisavalt hea ning jalgsi või jalgrattaga looduses rännates väike ja kerge kaasa võtta.
Viimasel ajal olen siiski üha rohkem hakanud tarvitama ka Canoni peegelkaameraid, mille objektiivide fookuskaugused on vahemikus 17–400 mm. Selle pildi tegemiseks kasutasin pikka teleobjektiivi, mis oli minu jaoks uudne vahend maastiku pildistamisel.
Looduses olen jäädvustanud peamiselt maastikke ning mitmekesiseid mustreid ja vorme. Edaspidi sooviksin rohkem keskenduda lindudele-loomadele ja jäädvustada ka veealust maailma.
Minu jaoks ei ole fotograafia mitte ainult visuaalselt kaunite hetkede tabamise ja edastamise vahend, vaid omamoodi päevik, mis salvestab minu tegemisi. Piltide vaatamine aitab hiljem meenutada sündmusi ja taastada emotsioone.