Üleni vaatamisväärsel Hiiumaal on küllap enim uudishimuradu tallatud Kassari kanti. Kes siis ei pea juba esimesel Päevasaare-käigul vajalikuks vantsida Sääretirbi lõppu, kiigata kui mitte üle ukse, siis vähemalt läbi akna Aino Kallase majja, seada ennast mõõduks Leigri kuju kõrvale või miks mitte jääda lõunale Vetsi talli. Loodusest ja kultuuriloost hoolijale on huvipaiku Kassaril aina juurde tulnud.

2000. aastal kerkis Käina lahe serva Orjaku linnutorn. Sealt meeldib kaugemale kaeda sugugi mitte ainult linnusõpradel, juba 1990ndate keskel valmis Orjaku matkarada (vt. Eesti Loodus, 2005, nr. 9, lk. 46–49), kus võimalusele kadakate varjus loodust avastada lisandub ðanss kiigata uuenenud mõisamaastikku. Ja tänavu tuli juurde veel üks rada, mis on parajasti nii pikuke, et kõlbab ette võtta kas enne – või pigem pärast matka eelmises lauses meenutatud rajal. See on Orjaku külaseltsi algatusel tehtud Orjaku muuli matkarada.

Orjaku sadam: tõus ja mõõn. Orjaku pole tegelikult üldse tükk Kassarit, nii nagu Kassari pole tükk Hiiumaad: mõlemad on hoopis omaette saared. Nii nagu on omaette saar või nime järgi otsustades laid olnud ka Orjakut Hiiumaast eraldav Puulaid ja hoopis pisike veel nende kahegi vahele jääv Reigi saar. Aga seda, kui kitsuke on Nasva poolt tulijat Jausa ja Käina lahe vahelt Kassarile viiv tee ja kus seal on sildade all maatükke eraldavad veetriibud, näeb enamasti vaid väga täpse kaardi uurija.
Orjaku ja Kassari on kaua aega eraldi seisnud ka halduslikult. Nii jäi keskajal Kassari ordu maaks, Orjaku oli aga Saare-Lääne piiskopi valduses. Hiljem kuuluti eri kihelkondadesse ja kirikukogudustesse; maetudki on Orjaku kadunukesi mitte Kassari, vaid Käina kalmistule. Ja rahvariided on erinevad. Sestap pole ime, et põlisele Orjaku mehele ei tohtivat öelda, et ta on Kassarist: ei, tema on Orjakust! [2]
Orjaku nimele on seletusi kindlasti rohkem kui üks. Vello Kaskor on kirjutanud nii võimalusest, et see tuleneb orjaturu või orjade asuala staatusest, kui ka sellest, et ehk on see pärit hoopis „metsaorjadest” ehk ümbruskonna suurimatest puudest [1].
Sadama ehitas Orjakusse Tsaari-Venemaa, soovides sinna rajada miinilaevastiku baasi. Enne Esimest maailmasõda saadi valmis kaks kaitsemuuli: üle poole kilomeetri pikkune kaarjas lõunamuul ning veerandkilomeetrine Pihlalaiult merre ulatuv teine kivivall [1]. Need ümbritsevad sadamaala tänini.
„Päris” sadam sai Orjakust siiski alles enne Teist Maailmasõda Eesti vabariigi aegadel ja ta oli hinnatud kaubasadam seni, kuni uuendatud Heltermaa korjas suuremad laevad endale ja taandas Orjaku „Hiiu Kaluri” jahtklubiks. Taasiseseisvuse ajal oli pikuke periood (1995–1999), kui just Orjakust väljus Saaremaaga ühendust pidanud Vardo, varem Skandinaavias V¿rd¸ nime kandnud parvlaev. Nüüdseks on Hiiumaa teise reisisadama staatuses Sõru ja Orjaku kujunenud turismisadamaks.
1. jaanuaril 2009 elas Orjakus 93 inimest [2].

Muulirada: vaheldusrikas astumisalune. Kui seisate näoga mere poole, jääb muulirada sadamast vasakut kätt. Selle algusse on seatud infotahvel, mis näitab peale raja skeemi kätte ka selle, kelle abiga külaseltsi rajaprojekt teoks sai: PRIA ja EAS, muidugi aitas ka Käina vallavalitsus.
Siis algab uhiuus ja usaldusväärselt tugev laudtee. Algul kulgeb see roostiku varjus, edasi viib aga rippsillana üle kitsukese lahesopi. Teejuht teab kinnitada, et esimene sillategu läinud luhta: suurvesi viinud selle ehitise minema. Praeguselegi astudes ei maksa küllap ülemäära uljas olla: võib-olla läheb kaldu ja pillab teid vette.
Veel mõni samm ja jõuate Pihlalaiule, väiksele maalapile, millelt algab põhjapoolne soliidne kivirahnudest muul. Laiukesele nime andnud pihlaka on vanadus ja meretuuled vajutanud üsna looka. Aga elu on tal kõvasti sees. Selle pihlaka varju on ehitatud tugev pinkidega laud: mõnus koht puhkust pidada ja pruukosti võtta. Seepärast soovitasingi eespool seada matkaplaanid nii, et käia esmalt läbi Orjaku loodusrada ja tulla siis muuli serva keha kinnitama ja lõõgastuma.
Kuna meil pikemat matka selja taga pole, seame oma kasina kraami veteranpihlaka varju ja läheme muuli avastama. See on väga siledaks seatud astumisalune, lai ja võimas. Muuli otsas on meremärk, veidi enne poolt pikkust saab muulilt aga treppi mööda vee kohal kõrguvasse majakesse.

Vesiloodimaja: tilluke, aga sisukas muuseumituba. Ajalooline veemõõduputka ehk vesiloodimaja kerkis muuliserva kohe muuli valmimise järel ja sai koos Pihlalaiu toona veel sirge ja sihvaka pihlakaga navigeerimist lihtsustanud päevaseks maamärgiks, üksiti Orjaku küla sümboliks.
Putkas oli seadeldis, mis kirjutas automaatselt üles lahevee taseme. Aja jooksul lükkas jää majakese viltu ja see vahetati uue vastu välja 1970ndate lõpus, kui algas Orjaku purjespordikeskuse aeg. Aastaks 2000 olnud seegi majake upakil, aga 2005. aasta jaanuaritorm aidanud ta uuesti püsti ja kinkinud ehitisele veel paar lisaeluaastat. 2007. aasta kevadtorm sai veemõõdumajast ometi jälle jagu.
Nüüd muuli servas seisva rajatise on püstitanud külaselts ja tema otstarve on varasemast hoopis teine. Projektimeeskond kutsus appi Hiiumaa ühe kultuuriveduri, maakonnamuuseumi peavarahoidja Helgi Põllo ning valmis sai kena ekspositsioon, kust huviline leiab põhjaliku ülevaate Orjaku saare, küla, mõisa, sadama ja ka sellesama veeloodimaja ajaloost, juures hulk selgitavaid kaarte ja fotosid. Fotode allikaina mainitakse kohaliku rahva erakogusid, Lembit Odrest, Viktor Tammsaart ja maakonnamuuseumi.
Ei salga, et mõnigi selles kirjutises sisalduv fakt on maha kirjutatud just selle muuseumimajakese stendidelt.


1. Kaskor, Vello 2003. Hiiumaa ringteed. Maalehe Raamat.
2. Orjaku küla arengukava. Orjaku 2009. www.orjaku.ee.