2010/6-7



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Põlvamaa EL 2010/6-7
Nooruke Põlvamaa

Põlva maakond on oma olemasoluga tekitanud palju poleemikat. Leidub inimesi, kes on veendunud, et sedalaadi haldusüksus tuleks kaotada, maad jagada Tartu- ja Võrumaa vahel ning setud vaadaku ise, kuidas saavad. Siiski on ligi poole sajandi jooksul, mil on oldud ühtne haldusüksus, tekkinud teatav oma identiteet ja kultuuriruum, mille lõhkumine niisama lihtne ja otstarbekas ilmselt polegi.

Haldusüksusena võib Põlva maakond pidada tänavu juubelit. Kuuskümmend aastat tagasi, 1950. aasta 26. septembril loodi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega tollase Tartumaa Ahja ja Kiidjärve ning Võrumaa Kanepi, Kõlleste, Laheda, Mooste ja Põlva vallast Põlva rajoon [4]. Selle reformiga kadusid Eesti haldusjaotusest vallad ning vastloodud Põlva rajoon hõlmas Ahja, Akste-Kärsa, Laane, Kiidjärve, Vastse-Kuuste, Erastvere, Kanepi, Põlgaste, Häätaru, Karaski, Mustjõe, Vardja, Kauksi, Mooste, Himmaste, Kioma (Kiuma), Peri, Põlva, Vanaküla ja Rasina külanõukogu [2].

Kolhooside ühinemise ja kolhoosidevahelise maakorralduse tõttu ühendati juba üsna varsti mitu esialgu loodud külanõukogu. 1954. aastal jäi rajooni üheksa külanõukogu (j 1). Seda ajajärku Eesti asustusjaotuses tuntakse väikerajoonide ajana. Põlva asula ise aga ülendati rajoonikeskuseks, nõnda sai tagasihoidlikust kihelkonnakeskusest üks Lõuna-Eesti tõmbekeskusi. Tänapäevases mõttes hõlmas see esimene n.-ö. Väike-Põlva rajoon vaid praeguse maakonna keskosa. Ida poole jäi Räpina rajoon ning lääne poole Otepää rajooni idaosa.
Üsna pea aga hakati väikerajoone liitma ja Põlva rajoon kasvas suuremaks. 1959. aastal liideti temaga Otepää rajooni idaosa (Kooraste, Valgjärve ja Veski külanõukogu) ning 1961. aastal Räpina rajooni kesk- ja lõunaosa (Alaküla, Leevi, Linte, Mikitamäe, Satserinna, Suuremetsa, Veriora, Võõpsu ja Värska külanõukogu). Selle viimase liitmisega omandas Põlva rajoon suuresti nüüdse maakonna piirjooned (j 2).
1963. aasta rajoonide reorganiseerimine puudutas Põlva rajooni vähe: temaga liideti ainult väike piirkond rajooni lõunaosas (Suuremetsa külanõukogu haldusalasse). 1. jaanuarist 1990 sai Põlva rajoonist Põlva maakond Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 6. detsembri 1989. aasta seadluse järgi (j 3).

Varasem ajalugu. Muinasaegse maakondade jaotuse järgi kuulub praegune Põlvamaa suures osas Ugandi maakonna koosseisu. Eesti traditsioonilise ajaloolise maakondliku ja kihelkondliku jaotuse järgi võime Põlvamaa jagada aga kolmeks. Maakonna tuumikala hõlmab Vana-Võrumaa põhjaosa: Kanepi, Põlva ja Räpina kihelkond. Vaid vastu Võru linna ulatuv Põlva kihelkonna lõunaosa ja piki Peipsi rannikut kaugele põhja Mehikoorma kanti ulatuv Räpina kihelkonna osa jääb praeguse maakonna piiridest välja. Vastseliina kihelkonna aladest jääb Põlvamaale Orava vald. Põlvamaa põhjaosa alla käivad kahe Tartumaa kihelkonna, Kanepi ja Võnnu lõunaosad.
Omaette nurk Põlvamaast on tema kaguosa. Juba kaardile vaadates paikneb see pisut eraldi, eendudes muidu üsna kompaktse kujuga maakonnast. See piirkond on Eestile järele jäänud Petserimaast ehk setude asualast: praeguse haldusjaotuse järgi Mikitamäe ja Värska vald.
Kuigi ajaloolises mõttes võib Põlvamaad pidada nooreks, on tema territooriumiga seotud ka üks Eesti haldusloo lahendamata saladusi – Walgatabalwe maakonna/kihelkonna lugu. See Läti Henriku kroonikas mainitud haldusüksus on paelunud paljusid uurijaid ning seda on seostatud nii kitsalt Põlva kihelkonna kui ka kogu Ugandi muinasmaakonna kaguosaga [7].
Praegune nimetus Põlvamaa pole maateadlastele siiski uus. Nii tähistas Johannes Gabriel Granö [?] juba 1920. aastate alguses tasandikkude ja ürgorgude, looklevate jõgede ning väikeõuede ja tiheda teestikuga maastikku Tartust kagu pool. Tänapäevases mõttes hõlmas see Ugandi lavamaa lõunapoolse osa.

Setust Tartuni. Nii võibki tõdeda, et maakonna ühte serva jäävad setud oma kultuuriga ning vastasääre hõlmab tartukeelne ja tugevalt Tartuga seotud Maaritsa ümbrus. Kontraste leiame ka ida-lääne teljelt: kui Põlvamaa lääneosa asub Otepää kõrgustikul ja maakonna piiresse jääb kõrgustiku idaosa kõrgeim mägi – Laanemägi (211 m, seega kolm meetrit kõrgem kui Väike Munamägi), siis maakonna idaosa palistavad Lämmi- ja Pihkva järve madalad rannikualad (30 m). Geograafilises mõttes saab määrata ka maakonna keskpunkti, mis jääb Uibujärve külla Põlvast läänes [5].
Niisiis võime Põlvamaa puhul rääkida nii aja-, loodus- kui ka haldusloo suurest mitmekesisusest, aga mitmekesisusel on teatavasti alalhoidev jõud.

1. Alber, Karmen. 1956. Põlva rajooni majandusgeograafiline iseloomustus. Diplomitöö TÜ raamatukogus.
2. Eesti NSV Teataja nr. 11. 1950. Tallinn: 161–167.
3. Granö, J. G. 1922. Eesti maastikulised. Loodus, 5: 258–281.
4. Kermas, Kalju 1978. Kuidas kujunes Põlva rajoon. – Põlva rajoonis. Tallinn: 9−14.
5. Pae, Taavi; Aasa, Anto 2004. Igal maalapil oma naba. – Rohtmets, Indrek (toim.). Lehed ja tähed: looduse ja teaduse aastaraamat. Tallinn: 54–57.
6. Palli, Heldur (koost.) 1978. Perfokaarte Põlva rajooni ajaloost ja loodusest: metoodilisi materjale. Eesti NSV teaduste akadeemia kodu-uurimise komisjon, Põlva rajooni
töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Tallinn.
7. Tarvel, Enn 1968. Sakala ja Ugandi kihelkonnad. – Keel ja Kirjandus 9, 10: 543–550, 586–596.


Taavi Pae (1976) on kultuurigeograaf, Tartu ülikooli geograafiaosakonna teadur.



Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012