Kui Räpinast Värskasse suunduda, tuleb peagi Võõpsu ja sealt edasi pärast Mädajõe silda keerab tee vasakule Beresje, Lüübnitsa ja Audjassaare külla. Siin asub Lüübnitsa hoiuala, mille põhiväärtused on ulatuslikud sood ja rohumaad ning kaitsealused liigid. Hoiuala servale jääb ka huvipakkuvaid pärandkultuuriobjekte, nagu vanad kalurikülas.

Lüübnitsa hoiuala asub Põlvamaal peamiselt Mikitamäe vallas, vähesel määral jääb loodeosa ka Räpina valda. Idast piirab ala Pihkva järv, läänest Räpina–Koidula maantee. Suuremad maanteed jäävad hoiualast väljapoole, kohapealsed (pinnas)teed viivad Beresje, Lüübnitsa ja Audjassaare külla, ühtlasi on need põhilised juurdepääsuteed. Hoiuala pindala on 1542 hektarit, ala piirid kinnitati 2005. aastal.
Viimastel aastakümnetel on põllumajandus ja eeskätt loomakasvatus hoiuala piirides tugevasti taandarenenud. Seetõttu on siinsed sooalad ja rohumaad nüüdisajal enamjaolt võsastunud ning madalsoo võsastub üha kiiremini. Praegu on algset lagedat madalsood taastada ja sellisena majandada veel üsna odav, kuid olukord võib 5–10 aastaga tunduvalt muutuda.
Hoiuala põhiline kaitse-eesmärk on hoida alles puude-põõsasteta madalsookooslused. Vähim eesmärk on pidurdada ala kinnikasvamist. Poolloodusliku alana oleneb see otseselt inimtegevusest ja selle intensiivsusest. Ka madalsoo- ja siirdesoo kasvab aja jooksul kinni, ent see protsess on märgatavalt aeglasem kui aruniitude metsastumine.

Madalsoorohumaad ja osaliselt järvelammid on piirkonnas pindalalt üks enim levinud ja sealjuures ka kõige väärtuslikum kasvukohatüüp. Madalsoode rohustus domineerib enamasti niitjas tarn, rohkesti leidub ka soopihla, pudeltarna, püstkastikut, soo-piimputke jt. Sageli on madalsood väga mätlikud, mättaid moodustavad peamiselt mätastarn, aga ka eristarn.
Enamasti leidub vähemal või rohkemal määral põõsaid, sagedamini hundipaju, ka tuhkrut paju, kahevärvilist ja lapi paju. Harva kasvab ka üksikuid kahe kuni viie meetri kõrguseid sookaski.
Madalsooalasid pole siin majandatud üle 40–50 aasta. Varem kasutati neid ulatuslikult saagivaeste karjamaadena. Eripäraselt teiste Eesti piirkondadega võrreldes palgati näiteks Võõpsus karjased tallu terveks aastaks, see näib viitavat ka loomade talvisele karjatamisele. Samuti mainitakse, et ühed suurimad karjad Setumaal olid Võõpsus.
Tänapäeval on pikemas perspektiivis kaheldav, et madalsooalad püsivad lagedana. Kasu oleks võimalikult laialdasest karjatamisest. Siia sobiksid kindlasti ka ðoti mägiveised, kelle sõrad on laiemad kui tavalisel veisel ja loomad ei vaju seetõttu nii kergesti mülkasse. Et vältida võsastumist, võiks siin varakevaditi kulu põletada.
Paljud madalsoorohumaad on rohkem või vähem võsastunud, moodustades vaheetapi madalsoode ja pajustike vahel. Sagedasemad põõsad on pajud, kasvab kaski, sangleppa ja raagremmelgat. Rohttaimestik sarnaneb madalsoorohumaade omaga, neist sagedamini kohtab angervaksa.
Lüübnitsa Umbjärve ümbruses on taimkatet märgatavalt mõjutanud koprad, kes on rajanud tugevaid käike ja kanaleid ning langetanud pajusid. Kuigi võsastumise tõttu ei hinnata neid madalsoid niivõrd kui eelkirjeldatuid, võib selle looduskaitseväärtust pidada siiski vähemasti keskmiseks.
Rohu-siirdesood leidub Lüübnitsa–Audjasaare vahel. Madalsoo rabastumise tundemärgid on hästi nähtavad. Erinevalt madalsoost valitsevad samblarindes turbasamblad ning rohkesti kasvab jõhvikat. Rohustus on sage liik niitjas tarn, leidub ka harilikku ja hirsstarna, konnaosja, soo-seahernest, ubalehte ja soopihla. Need alad pakuvad huvi jõhvikakorjajatele.

Niisked pärisaruniidud ja liigivaesed soostunud niidud on piirkonnas seotud omavaheliste üleminekutega. Enamasti on tegemist pärisaruniitudega, mille madalamates kohtades leidub soostunud niidu laike. Mõned pärisaruniidud on olnud 30–40 aastat tagasi kasutusel põllumaana, ent praeguseks on nad oma kunagised kultuurniidu tunnusjooned peaaegu minetanud, mistõttu on põhjendatud nende arvamine poollooduslike koosluste hulka.
Taimkattes domineerivad peamiselt luht-kastevars ja soonurmikas, harvem suur parthein või jäneskastik. Kuivematele niitudele on huvipakkuvamatest liikidest omane sugapea, niiskematele aga niit-kõrveköömen – mõlema liigi põhiline leviala jääb meil Lääne-Eestisse.
Enamikule niidualadest on iseloomulikud üksikud põõsad, kusjuures võsastumine kipub laienema. Valdavalt pole niidualasid majandatud kümmekond aastat. Kui neid ka edaspidi ei majandata, väheneb niitude väärtus järjepanu, praeguse hinnangu järgi võiks niitude väärtus olla keskmine.

Pajustikud kuuluvad siin osalt järve- ja jõelammi kasvukohatüüpi, osa on aga ilmselt tekkinud endistele madalsoodele. Pajustike põõsarinne on enamasti kolme kuni viie meetri kõrgune ja põõsaste katvus on vähemalt 60%.
Lausaline pajustik võib sellisena püsida aastakümneid, sest tingimused pole puude tärkamiseks soodsad. Siiski on kohati pajude vahel 4–12 meetri kõrgusi kaski, sangleppi ja haabu ning see viitab pajustikele kui suhteliselt lühiealisele arenguetapile: pajustikest kujunevad edaspidi lammi- ja soometsad.
Pajustike looduskaitseväärtust ja selle hindamise kriteeriume pole Eestis eraldi uuritud, kuid kogemuslikult võib nende väärtust pidada väikeseks. Ilmselt ei ole otstarbekas neid lausaliselt raiuda ja püüda majandada madalsoo- või soostunud niiduna. Kõne alla võiks tulla hakkpuidu varumine, ent soise pinnase tõttu on seegi majandamisviis väheperspektiivne.

Metsadest leidub piirkonnas madalsoo- ja soostunud metsi ning laanemetsi. Madalsoometsad on kujunenud endiste madalsooniitude asemele, nende vanus on 30–50 aastat ja kõrgus keskmiselt 7–8 meetrit. Enamasti on need kaasikud mõne sanglepa ja raagremmelgaga. Alusmetsas kasvab hõredalt pajusid, hõre pilliroog ja suur parthein. Puistu nooruse ja väljakujunematuse tõttu on piirkonna madalsoometsade looduskaitseväärtus väike.
Soostunud metsa leidub ala kirdeosas. Mets on mitmesuguse vanuse ja koosseisuga, enamasti kasvavad puistus haab, sanglepp ja kask. Keskmiselt tihedas põõsarindes sirgub sangleppa, toomingat, haaba, pihlakat ja punast leedrit. Rohustu on hõre, rohkesti kasvab kõrvenõgest ja luht-kastevart.
Kunagi on mets olnud karjatatav, see on lõppenud 8–10 aastat tagasi. Metsana on ala väikese väärtusega, aga kui harvendada ja taastada karjatamine, kujuneks paigast väärtuslik puiskarjamaa.
Ainuke vanem ja paremini väljakujunenud metsatüüp hoiualal on laanemets, mida leidub Laossinast põhja pool. Mets on suhteliselt ühevanune: ei vasta põlismetsa ega kuigivõrd ka loodusmetsa kriteeriumidele. Puistus on peamiselt mänd ja kuusk, põõsarindes vohab peamiselt kask, vähem paakspuu, kadakas ja kuusk.
Rohurindes kasvab sagedamini ohtene sõnajalg, mustikas, pohl, kerahein, kitsemurakas, harilik vaarikas ja üllatuslikult kurekell, kes Eestis on levinud peamiselt lääneosas. Siin on ta ilmsesti metsistunud eemalasuvatest küladest.

Kaitsealused taimed ja loomad. Haruldastest taimeliikidest kasvavad alal teise kaitsekategooriasse kuuluvad russowi sõrmkäpp, täpiline sõrmkäpp ja kiirjas ruse, kolmanda kaitsekategooria liikidest kahkjaspunane sõrmkäpp.
Sammaldest kasvab hoiualal läikiv kurdsirbik (Hamatocaulis vernicosus), kes on kantud loodusdirektiivi teise lisasse ja IUCN punase raamatu nimestikku. Lüübnitsa läikiva kurdsirbiku leiukohta peetakse Eestis kümne parema leiukoha hulka kuuluvaks. Kui piirkonda detailsemalt uurida, leitaks kaitsealuseid liike ilmselt veelgi.
Kaitsealustest linnuliikidest pesitsevad hoiualal või selle vahetus läheduses meri- ja kalakotkas, hüüp, valge-toonekurg, sookurg, täpikhuik, rukkirääk jmt. Tihti võib näha saagijahil röövlinde – viusid, loorkulle, kotkaid, kana- ja raudkulle jt., siin elutseb sooräts ja hallõgija.
Linnuhuvilistele on hoiualal parim vaatluskoht Lüübnitsa ja Audjassaare küla vahele randa ehitatud linnutorn. Torni lähedusse jääb Venemaale kuuluv Kulkna ehk Kolpino saar. Siit näeb hästi järvel peatuvaid veelinde, tuleb vaid arvestada, et vaatlemist võib segada varahommikune päike.
Teine hea vaatluskoht on Beresje küla lääneserva kõrgendik, kuhu jõuab külast läbi sõites. Siit näeb vaatetorude abil hästi Lämmijärve lõunaosa Salusaare piirkonda. Beresje Umbjärvel võib sageli kohata mustviireid ja väikekajakaid [1].

Pärandkultuur. Lüübnitsa küla olevat oma nime saanud Peeter Esimeselt, kes käinud siin suviti puhkamas ja randade ilu nautimas (ljubovatsa). Teise versiooni järgi vaadelnud Peeter Esimene Põhjasõja ajal Lüübnitsa mäelt ümbrust ja pannud ilusa vaate pärast külale nime. Küla on esimest korda mainitud Pihkva hingeloenduse raamatus 1582. aastal nagu ka Beresjet.
Nüüdisajal on Lüübnitsa saanud kuulsaks oma sibula ja kalalaadaga. Juba peaaegu kümnendat korda käib tuhandeid inimesi nii lähedalt kui ka kaugelt iga-aastasel Lüübnitsa laadal talveks sibulat hankimas ning kuivatatud ja värsket kala ostmas. Peale sibula ja kala saab laadalt igasuguseid muid kaupu: juurvilju, telgedel kootud põrandatekke, puust või savist valmistatud tarbeesemeid, mett, kurki jne.
Beresje küla on oma nime saanud arvatavasti venekeelsest sõnast berjoza – kask. Küla on tavapärane Peipsiäärne kaluriküla, kus talud asetsevad ridadena Lämmijärve kaldaga rööbiti. Beresje on ainuke küla Setumaal, kus tänini elavad vanausulised. Palvelat külas pole, vanausuliste surnuaed on küla lääneosas.

1. Ots, Margus; Paal, Uku 2008. Eesti linnuvaatleja teejuht. Tänapäev.

Toomas Kukk (1971) on koostanud Lüübnitsa hoiuala kaitsekorralduskava, mida pole seni jõutud kinnitada.