Räpina polder on loodud intensiivpõllunduse tarbeks, samas on ta nüüd Natura-ala ja vähemalt linnuhuviliste seas Põlvamaa magnet. Ega siin mingit vastuolu ei ole?

Sa tahad kohe intriigi üles kerida (naerab). Vastuolu on muidugi olemas. Linnuhoiuala loodi 2005. aastal, tähtsa linnuala majandamiseks algatas Põlvamaa keskkonnateenistus LIFE-Nature projekti, mis vältas 2003–2006. Algselt oli maa suuremas osas kasutusest väljas, üle ujutatud ja soostunud, poldrilt vee pumpamine ja majandamine ei tasunud ära. Lindudele oli selline olukord hea ja maaomanikud polnud poldri majandamisest väga huvitatud. Seetõttu olid nad ka LIFE projekti tegevusega päri, sest maaga polnud nagunii midagi mõistlikku peale hakata ja projekt oleks aidanud maid uuesti korda teha ja loodushoidlikult majandada.
Ent siis saabus ootamatult Euroopa Liit ja uued põllumajandustoetused. Tekkis hoopis teine suundumus: mida intensiivsemalt majandad, seda rohkem raha saad ning sellest tekkisid konfliktid linnukaitsjate ja maaomanike vahel. Maaomanikud tahaksid poldrit kuivendada ja intensiivselt harida ja see arvamus pole neil viimase viie aastaga ilmselt palju muutunud.

Milles need konfliktid seisnevad?

LIFE projekti eesmärk oli vett poldril hoida. Kui poldril käia, siis on näha, et hästi kuival aastal on ta suhteliselt tavaline põllumajandusmaa pisut üle keskmise linnurikkusega. Seal on keskmisest rohkem rukkirääku, põldlõokest, kiivitajat jt. avamaastike linde. Suurema väärtuse loovad niiskus ja üleujutus, väärtuslikumad poldril pesitsevad liigid on just veelembesed.
Konflikt tekib ka seepärast, et tulu saamiseks tuleb kasvatada seda, mis raha sisse toob ehk siis tänapäeval rapsi, mitte heina. Selle jaoks on vaja aga poldrit juba kevadest saati kuivendada.
Põlluharimine on poldril võimalik, seal olid ja on suured viljapõllud. Mäletan, et kunagi, kui pumbad veel töötasid, pidime Räpina keskkoolist käima kolhoosikorras tööl. Vähemalt ühel aastal võtsime poldril porgandeid ka praegu märjemates ja magusamates linnukohtades. Ka praegu kasvatatakse järvest kaugemal, kuivemal maal teravilja ja rapsi. Maaomanike surve on ala kuivendada ja põlluna kasutusele võtta. Poldril oleks võimalik kasvatada küll kõike, kuid siis tuleb aktiivselt kuivendada ning see ei sobi enam lindudele. Ka rapsikasvatus ei sobi lindudele, nad miskipärast ei taha rapsi sees pesitseda. Kõige paremini sobiks heinamaa ja osal alast ka teravili.

Kas heinaga midagi praktilist ka tehakse?

See on järgmine suur mure. Kaitsekorralduskava ütleb, et niita tohib alates 1. juulist ja silo ei tohi seal ka teha. Räpina polder on toitaineterohke, kevadised üleujutused toovad toitaineid muudkui juurde ning produktsioon on seetõttu võimas. Pärast jaanipäeva on rohi kõrge ja maaomanike sõnul ei ole see enam piisavalt kvaliteetne.
Suur osa tehtud heinast ei lähe paraku kasutusse ja niidetakse nn. purustajaga. Järvepoolne osa on soisem ja mätlik ning väidetavalt ei saa seal rohtu koguva niidukiga hästi niita. Rääkimata kaarutamisest ja heina kokkupanekust: nii palju masinaid läheb puruks, et ei tasu tegemist. Sama probleem on ka Alam-Pedja, Soomaa ja Matsalu luhtadel – mätastunud niitude jaoks pole seni head majandamismeetodit pakutud. Alam-Pedjal võib heinapalle kõikjal näha, ja heina pole pealtnäha vaja: kohad, kus seda vajatakse, on liiga kaugel, et vedu ära tasuks.
Heina kasutamisest on meil palju räägitud, aga head lahendust pole leitud. Soojatootmise kombijaamad oleks üks variante. Matsalu hein läheb nüüd Lihula katlamajja, aga neid heina kasutuskohti võiks meil tunduvalt rohkem olla. Kõikidel luhtadel ja poldritel on sama probleem, heina kasutaja peaks olema võimalikult lähedal, kuna seda ei tasu kaugele vedada, eriti veel siis, kui heina ei õnnestu täiesti ära kuivatada. Peaks olema võimalik teha väikeseid tõhusaid koostootmisjaamu, see ei tohiks olla jalgratta leiutamine.

Kas Räpina poldriga kaasnevad vaid mured või on ka midagi positiivset?

Tegelikult on positiivset palju. Mitme aasta jooksul toimunud koosolekute, arutelude ja selgituste tulemusel on maaomanike suhtumine siiski muutunud. Paljudele on saanud selgemaks, mis on poldri looduskaitseline väärtus ning milleks meile linnud ja linnukaitse, ning tõesti, kompromissid on võimalikud. Algsed teravad vastuseisud muutusid neutraalseks või soosivaks suhtumiseks. Looduskaitse ei sõida omanikust üle. Eks maaomanikud ole ikka rahulolematud, kui nad on tulu saamise eesmärgil maa ostnud ning nende tegevusele seatakse mingisuguseid piiranguid. Aga kõik siiski toimib: linnud on poldril ikka olemas ja põllud-heinamaad on ka hooldatud.

Muidu oleks ju tore kevaditi hoida heinamaid liigniiskena ja suve keskel, kui vaja heina teha, polder ära kuivendada, selleks ajaks on ka linnud pesitsenud.

See oleks küll tore, aga ajad siiski kattuvad. Kui heina saaks veel teha, siis linnud veel pesitsevad. Siin tuleks mingisugune kompromiss siiski leida. Vähemalt rukkirääk pesitseb veel pärast jaanipäeva. Parasjagu võtab Aivar Leito kokku Räpina poldri rukkiräägu seire tulemusi: 2003. aastast on kaardistatud ja loetud pesitsevaid rukkirääke ning samas kaardistatud ka maakasutust ja veeseisu. Ehk siis saab lõpuks teada, kuidas majandamine ja üleujutamine rukkiräägu arvukust mõjutavad.

Kas praegu on poldril ka eri piirkondi: mõnda tükki kuivendatakse ja mõni on jäetud soostuma?

Räpina poldri LIFE projekti käigus valmis kaitsekorralduskava, mis oli selle projekti üks olulisemaid tulemusi ja minu teada Eestis esimene hoiualale tehtud kava. Mitu aastat sai maaomanikega räägitud ja arutatud ning tulemuses on minu hinnangul suhteliselt hästi omanikke kaasatud ja nende soove arvestatud. Kaitsekorralduskava näeb ette tsoneeringu: järve pool peaksid olema looduslikud rohumaad ja märgalad, mida ei tohi ümber künda ega ümber kujundada, edasi tuleb kultuurrohumaade tsoon, kus võib ka künda ja heinaseemet külvata ning kõige kuivemad alad peaksid olema vilja all, mida on ka hanedel ja sookurgedel hea nakitseda.

Vaevalt küll kasu lootev põllumees rändlindude söögilaua katmisest väga huvitatud on, kuigi saab taotleda linnukahjustuste toetust.

Linnukahjude toetus on paras sõimusõna: põllumeeste sõnul läheb väga palju aega, enne kui raha kätte saab või kui üldse saab. Mõnel aastal pole raha jätkunud. Saan põllumeestest aru, et nii ei saa midagi kavandada ega investeerida, kui sa ei tea kunagi, kas saad toetust või mitte. Neile on see nagu jõulukingi raha – tore on, kui antakse, aga sellega arvestada ei saa.

Eestis on poldreid ehitatud umbkaudu kolmkümmend ja eks nad ole praegu kõik mitmesuguses seisundis. Miks just Räpina polder on ornitoloogiliselt nii huvipakkuv?

See on hea küsimus. Kui vaadata linnustiku seisukohalt väärtuslikumaid poldreid, siis need on madalamad ja soisemad. Teine linnuhuviliste seas tuntud või veelgi kuulsam on Tartu külje all Aardla polder, millele hakatakse samuti kaitsekorralduskava tegema. Ta on hästi madal ning kevadine suurvesi ja hilisem liigniiskus on just see, mis lindudele soodsa elupaiga loob. Sama võib öelda Audru poldri kohta. Ilmselt on oluline ka nende geograafiline asukoht lindude rändeteedel või ajalooliste looduslike koondumiskohtade lähedal.
Kui vaadata Võrtsjärve-äärseid poldreid, siis need on enamasti kõva mineraalpinnasega laudsiledad alad ning ilmselt toimivad ka pumpamata üsna hästi. Kuid ka need on väga olulised toitumiskohad näiteks hanelistele.

Mis liigid muudavad Räpina poldri eriti väärtuslikuks? Milliste liikide pärast käivad seal linnuvaatlejad, keda kutsute bongar’iteks?

Bongar’id käivad Räpina poldril seetõttu, et seal võib näha igasuguseid haruldusi. Seda ilmselt geograafilise asendi tõttu: ta on Lämmijärve kaldal, Peipsi kõige kitsamal kohal, kus linnud aktiivselt rändavad. Räpina poldrilt on leitud Eestile mitmeid uusi liike ning seal võib näha ka mujal Eestis haruldasi linde.
Sel aastal on tähelepanu pälvinud valgetiib-viireste hulk. Kui ta varem oli juhuslik pesitseja Eestis, siis mõne aasta eest tekkis Räpina poldril koloonia, kus neid pesitses edukalt korraga 37 paari ning sel aastal loendati juba vähemalt 140 lindu. Käisin ise eile seal ja vaid viieminutise käiguga nägin juba mitukümmend lindu. Neid on seal juba rohkem kui meie algupäraseid mustviireid.

Kas peaksime nüüd valgetiib-viireste rohkuse üle rõõmustama või olema murelikud, et äkki tuleb uus nuhtlus nagu kormoran?

Seda küsimust pole keegi tõstatanud, kas ta võib olla ohtlik, näiteks toidukonkurent kodumaistele mustviirele ja väikekajakale. Vaevalt ta nüüd invasiivseks liigiks muutub, sest mujalt pole seda teada.

Põlvamaal on Räpina polder linnuvaatlejate seas tuntuim koht. Kuidas kohalikud elanikud sellele vaatavad?

Arvan, et linnuhuvilised on heas kirjas: ohutu rahvas, nad vaid sõidavad ja jalutavad teid mööda ning vaatlevad vahepeal linde. Rohkem on tegemist jahimeestega, keda seal väga ei armastata: sõidavad teinekord autoga põllule ja räägitakse ka, et salakütte pidavat palju olema. See on magus koht nii linnu- kui ka imetajajahiks, seal on kitsi, rebaseid ja teisi loomi.
Imetajaid on poldril üldse rohkesti, ilmselt võib seal näha kõiki Eestis elavaid imetajaliike. Ise olen seal näinud ka hundi, karu ja ilvese jälgi. Karu ja hunt pidavat armastama kopraid süüa, seal kraavikallastel jalutades on näha, kuidas karu on kopraurge lahti kraapinud. Kobrastele on see ala seal peaaegu paradiis.

Kas pidev vaatlemine lindude pereelu ei sega?

Ma ise pole bongar ega ole ka nendega väga palju kaasas käinud, nii et ei teagi, kuidas nad end looduses ülal peavad. Olen kuulnud, et liigi kirjasaamiseks tuleb teinekord ikka niit läbi kammida ja lind lendu hirmutada, sest aega on vähe, pole aga päevade kaupa niidu serval passida. Aga ma ei saa süüdistada, kuna pole ise seda näinud. Räpina poldril palju liikumisvõimalusi peale teede polegi, linde saab teelt vaadata ega peagi vees sumpama.

Kui polder oli intensiivselt põllumajanduslikult kasutuses, kas seal linde polnud?

Linde oli kindlasti, aga kui polder oli kuivendatud, siis oli ta lihtsalt üle keskmise linnukoht. Seal oli ka heinamaid, mis sobisid varemgi põldlõokesele ja rukkiräägule. Linnustikku on seal uuritud ka varasematel aastakümnetel ning nüüd saab võrrelda muutusi: linnustiku mitmekesisus on suurenenud just veega seotud lindude arvelt.

Kas Räpina poldri kaitsekorralduskava on ka ellu rakendatud?

Täpset ülevaadet pole, aga sellega kipub olema nagu ikka projektidega: kui projekt lõppeb, siis lõppeb ka otsene tegelemine. Kuigi juhised ja töövahendid anti edasi, polnud seal kindlat inimest, kes oleks üritust jätkanud. Siis tuli ka looduskaitsereform ja mitu aastat Räpina poldriga väga aktiivselt ei tegeletud. Sel aastal on asi uuesti käsile võetud, oli üks suur kohtumine maaomanikega poldri teemal, et kuidas edasi minna. Ei saanud seal ise osaleda, aga nagu kuulsin, on mitmed küsimused samad nagu viis aastat tagasi.

Tulles tagasi alguse juurde: kas polder on ikka loodus, et teda kaitsta?

Sel teemal oleme ornitoloogiaühingus pidanud vaidluskoosolekuid. Sama küsimus on näiteks Ilmatsalu ja Haaslava kalakasvandustega, mis on linnuvaatlejate seas tuntud heade vaatluskohtadena ja nad ongi olulised pesitsus- ja peatusalad. Kas peaks midagi seal tegema või linde kuidagi eriliselt kaitsma?
Olen ühest küljest Eerik Leibakuga samal nõul, et looduskaitse vähest raha tuleb jagada eelkõige loodusmaastike ja looduslike koosluste hoiule. Aga samas on poldritel tegemist kunagise järveäärse luhaga, mis oli varem samuti kevaditi üle ujutatud. Seda kasutati heina- ja karjamaana ning seal elas sarnane märgalade linnustik nagu praegu, ilmselt samuti väikekajakad, rukkiräägud jne.
Praegust tegevust poldril võikski võtta varasema loodusliku ala taastamisena. Olen seal käinud hollandlastest looduse taastajatega, kelle meelest on Räpina poldri taastamisse väga vähe investeeritud, peaaegu midagi pole tehtud. Kõige õigem oleks nende arvates muidugi kaitsetamm vähemalt osaliselt eemaldada, et vesi liiguks nii, nagu ise tahab. See taastaks kohe endise olukorra. Minu poolest võiks see olla lahendus. Samuti olen arvanud, et varasemal ajal tulnuks see kui looduskaitseliselt oluline maa riigile osta, kümmekond aastat tagasi ei maksnud see ka kuigi palju.
Looduse taastamist ei võeta Eestis veel kuigi tõsiselt, sest pealtnäha on meil loodust palju. Seetõttu ei saa ka üldsus aru mõtetest metsi looduslikkuse taastamiseks põletada, jõgesid kõveraks kaevata või poldreid uuesti üle ujutada. Selliseid mõtteid peetaks siin marurohelisteks.

Eks üleujutatud poldriga kaasne ka teised probleemid: igal aastal ei saa võib-olla niita või ei saa heina ära vedada.

Võib-olla polegi õige poldri märjemaid alasid igal aastal niita, sellest on olnud ka juttu kaitsekorralduskava koostades. See hävitaks pikapeale mättad, mis loovad lindudele head pesitsustingimused. Tavaline sile heinamaa pole lindudele kuigi sobilik. Kui oleks looduslik luht, siis saakski võib-olla iga kolme aasta tagant niita.
Vahepeal, kui järvepoolseid niiskemaid niite ei majandatud kümmekond aastat, hakkasid seal pajud kasvama ja niidud soostuma. Sel ajal oli lindude arvukus kõige suurem. Aga sellist kooslust ei saa inimese vahelesegamiseta püsivalt säilitada, see pole kliimakskooslus: võimalus on kas lasta loodusel ise edasi areneda – siis kujuneb ilmselt soostunud mets teistsuguse linnustikuga – või teine võimalus, tagasi pöörata – majandatavaks soostunud niiduks nagu praegu.

Kas tead Põlvamaal peale Räpina poldri ja mõisapargi veel linnukohti soovitada?

Nii kontsentreeritult liigi- ja isendirohkeid alasid rohkem polegi. Lüübnitsa hoiuala on teistsugune, seal on hea vaadelda rööv- ja veelindude rännet, pesitsejad on Lüübnitsas teisejärgulised. Seal näeb kaugele ja enamasti rände ajal on seal ka rohkesti linde.
Räpina mõisapark on tähelepanuväärne seetõttu, et ta on säilinud suhteliselt metsikuna. Mulle tundub, et parke korrastades on moodi läinud vanade puude asendamine uutega. Räpinas on läinud üsna hästi, ta on säilinud üsna metsikuna ja seetõttu on seal ka rohkesti linde, enamasti küll tavalisi pesitsejaid. Õõnsad puud on samuti olulised nahkhiirtele. Linnu- ja nahkhiirte kaitsjad on esialgu ikka peale jäänud, nii et vanu puid Räpina pargis veel leidub.
Tamme-kirjurähn on tõesti Räpina pargi kuulsamaid liike. See oli esimene koht Eestis, kus ta pesitsemine tõestati. Selle avastas kohalik linnuhuviline Janek Eltermaa, kes seal linde rõngastas ja tundmatu rähn lõksu jäi, määraja järgi tamme-kirjurähn. Ta teatas sellest kohe mulle, kuna teadis, et olen rähnidega tegelenud. Kahekesi otsides õnnestus tamme-kirjurähni pesa üles leida.

Oled Räpinas kasvanud ja seal kandis palju ringi käinud. Mis kohti tasuks seal külastada?

Oleneb muidugi huvidest. Põlvamaal on hästi kuulsaid kohti, nagu Taevaskoja, Meenikunno soo oma Päikeseloojangu majaga ning Akste sipelgakuningriik – need on üleekspluateeritud, nii et Akste on tulnud isegi külastajatele sulgeda. Teised huviväärsused on üldiselt vähe tuntud. Mulle endale meeldib väga Võõpsu–Beresje-Lüübnitsa–Audjassaare ümbrus: eeskätt just maastiku poolest. See on mitmekesine ja huvitav, seal on säilinud ehe külamaastik, mis on armas. Väga huvitav ja vähe tuntud on ka Mustoja maastikukaitseala.
Räpina polder köidab ikka vaid linnuhuvilisi, teistel pole seal midagi vaadata. Kuigi nüüd on seal lihaveiste kari, mis tekkis LIFE projekti tulemusena. Mullu oli poldril vist juba peaaegu sada looma ning kevadise suurveega meenutab see karjamaa pisut rannaniitu. Kunagi oligi seal poldri serval lehmafarm ja poldril on ka varem lüpsikarja peetud.

Enne oli juttu projektipõhisest elust. Kuidas on sul endal praegu projektidega? Mis polder on nüüd käsil?

Järgmine polder on Aardla ning ühtlasi Ropka–Ihaste kaitseala, millele Eesti ornitoloogiaühing hakkab ilmselt kaitsekorralduskava koostama. Praegu pole see veel kindel, aga sinnapoole kipub minema. Viimasel ajal olen ornitoloogiaühingu töötajana tegelenud sisekaemusega: vaatame endale otsa ja arutame, et kes me oleme ja kuhu läheme. Positiivsena saime nüüd esimest korda ornitoloogiaühingu ajaloos valmis näiteks pikemaajalise tegevuskava. Kõik olulised mõtted, mis ei piirdu vaid ühe projektiaastaga, said kirja pandud. Tegevuskava on varemgi üritatud koostada, aga seni polnud lõpuni jõutud.

Kas sa rähnidega ka veel tegeled?

Rähnid on üsna unustatud projekt (naerab). See lõppes küllastumusega, mäletan, et ei tahtnud pärast mitu aastat metsa seenelegi minna. Aga rähnid on ikka südamelähedased, kui nad ette satuvad, ega ma pead kõrvale keera. Vahel küsitakse rähnide kohta infot ja eks ma pean siis eksperdina esinema.

Tamme-kirjurähni on igatahes viimasel ajal rohkem, teateid tuleb kogu aeg siit-sealt.

Jah, ta pesitseb ka Baeri maja läheduses, neid on aias igal kevadel näha, lendavad peaaegu tuppa. Tamme-kirjurähnid on meile tõesti viimase kümne aastaga tulnud. Aga teadetega kipub olema nii, et kui lind muutub sagedamaks ja bongar’ite jaoks ebahuvitavaks, siis ei viitsita enam leidudest teatada ning mingil hetkel kaob ülevaade, kuidas tamme-kirjurähnil meil läheb. Näiteks senini on teda leitud parkidest, aga kas ta on kuskil ka metsa pesitsema läinud? Lõuna-Eestist hakkas ta tulema ja alguses oli kaardil hästi näha, kuidas ta põhja poole levis. Jõudis Kesk-Eesti jooneni ja jäi sinna pidama ning me ei teagi praegu, kuidas ta end Põhja-Eestis tunneb. Kas teda seal polegi või lihtsalt ei viitsita enam tähele panna, ei oskagi öelda.

Mis sa peale töö veel teed?

Viimastel aastatel on olen endale üllatuseks avastanud, et kui nii pikalt ja kaua tegeleda lindudega, siis töövälisel ajal ma ei tahagi neid näha. Muidu olid küll töö ja hobi ühendatud. Nüüd eelistan looduses käies rohkem tutvuda üldhuvitavate kohtadega ja kohaliku kultuuriga ning eks ka selle käigus näeb linde.


Riho Kinks on sündinud 10. aprillil 1977 Räpinas. Lõpetas Räpina keskkooli 1995, seejärel Tartu ülikooli bioloogina 2000, lõputöö käsitles rähnide elupaigavalikut. Töötanud Põlvamaa keskkonnateenistuses 2003–2007 Euroopa Liidu LIFE-Nature projekti „Natura 2000 biotoopide kaitse Räpina poldril” juhina. Eesti ornitoloogiaühingus alates 2008. aastast projektijuhina, oli Eesti keskkonnaühenduste koja koordinaator. Kuulub Eesti ornitoloogiaühingusse ja pärandkoosluste kaitse ühingusse.