Hea loodusfoto saamiseks peab olema õigel ajal õiges kohas, ükskõik, keda või mida pildistame. Kevad seostub paljudele üleujutatud jõeluhtadel või vanajõgede vaiksetes soppides kostuvate konnakontsertidega. Seega on just nüüd parim aeg konni pildistada. Kuid häid konnapilte ei saa vaid tiigi kaldal istudes.

Kõige olulisem on tunda pildistatavat objekti. Näiteks on rohukonna ja hariliku kärnkonna kudemisaeg lühike. Seevastu tiigi-, vee-, või rabakonnal võib see venida kuni kahe kuu pikkuseks maratoniks. Osa liike vajab kudemiseks sügavamat veekogu, teised aga võivad oma kudu lasta ka kümne sentimeetri sügavusse vette. Mõned konnad on kudemisel väga ettevaatlikud ja kartlikud, teised aga julged. Kõiki neid asjaolusid arvestades saab fotograaf juba varakult planeerida, missugust tehnikat kasutada ja kuidas konnale kõige paremini läheneda.

Üks võimalus konna tabada on istuda liikumatult kaldal ja oodata, kuni sukeldunud konnad pinnale tõusevad ning pulmi jätkavad. Olenevalt sellest, kui kaugel kaldast tegevus käib, peab valima ka objektiivi. Parim oleks näiteks 70–200 mm telesuum. Suumobjektiividega saab fotograaf kiiresti muuta objektiivi fookuskaugust, millega avarduvad ka kadreerimisvõimalused. Nii võib fotograaf vajaduse korral kiirelt ümber orienteeruda suurematele plaanidele. Fikseeritud fookuskaugusega objektiive kasutades võib objektiivi vahetamine võtta palju aega ja paremad sündmused seetõttu kaotsi minna.

Herned aitavad pildistada. Isegi kui kaamera ja objektiiv on head, tuleb neid mingil moel toestada. Miski pole halvem, kui kaamera liikumisest tingitud ebaterav pilt. Statiiv oleks liiga kohmakas, kuna selle üles- ja ümberseadmine võtab kaua aega. Mulle meeldib pildistada loomi nende silmade kõrguselt, näha maailma looma tasandilt. Statiiviga ei saa sellist tunnet luua, sest konna silmakõrgusele ei saa ühtegi neist mugavalt seadistada.

Statiivi asendab lihtne vahend, mida kasutatakse näiteks Aafrikas autodest loomade pildistamisel – oakott. Tegelikult ei ole see täidetud mitte ubade, vaid poolikute hernestega. Minu oakott on valmistatud 30 cm pikkusest ja 20 cm laiusest kaitsevärvi riidest. Ühes otsas on lukk, kustkaudu täidan koti poolikute hernestega. Kott ei tohi olla liiga pungil, sest siis ei saa kaamerale head toestust. Objektiivi peab kergelt oakotile sisse vajutama, umbes nagu väsinud pea vajub pehme sulgpadja sisse. Nii saab peale kaamera toestamise palju kiiremini positsiooni vahetada, kui statiivilt pildistades.

Selleks, et oakotti vee peal hoida, pange see penoplastist alusele, mis peaks olema oakotist suurem. Nõnda pildistades ei saa konnale väga lähedale minna, sest kaamera nurk ei ole tema suhtes piisavalt madal. Nüüd võite jällegi kasutada mõnd telesuumi. Samas peate jälgima, et te väga palju ei liigu ega tekita lainetust, sest nüüd on kaamerat toestav pinnas väga ebastabiilne.

Lähme konnale lähemale. Kui pildistada kaldalt, tekib üks oluline probleem: konnad ei julge teile väga lähedale tulla. Samuti on kallas veepinnast liiga kõrgel, et piisavalt madala nurga alt pildistada. Mina teen konnapilti kaldalt vaid siis, kui ilm on vette minekuks liiga külm või veekogu liiga sügav. Hoopis huvitavam on minna ise vette ning tunda ennast konnana. Võtate end poolest saadik paljaks ning astute vaikselt konnade maailma.

Veest pildistades võib tarvitada väiksema fookuskaugusega objektiive. Mina kasutan kas 100 mm makroobjektiivi või 24–85 mm suumi. Makroobjektiiviga saab lähemalt fookustada ning seega tulevad paremad lähivõtted. Samas saab 100 mm objektiiviga pildistada ka tunduvalt kaugemalt, et konni nende pulmakäras mitte häirida. Niimoodi madala nurga alt pildistades võiks kasutada kaamera küljes nurk-pildiotsijat, siis ei pea kadreerimiseks kaelani vette kükitama. Enne kui vette lähete, pange kindlasti mingid vanad spordijalatsid jalga, sest põhjamudas võib olla ka mõni vana pudelipõhi või terav metallitükk.

Pildi joonistab valgus. Kevaditi on ilmad heitlikud: mõni päev on päikeseline, teinekord on taevas kaetud tihedate pilvedega. Päikesega on kontrastsus liiga suur, mistõttu slaidifilmi kasutades tekib probleeme, tiheda pilvituse korral on aga valgust vähevõitu. Peab meeles pidama, et inimese värvinägemine ei pruugi filmil kajastuda. Pealegi on igal filmil omad eripärad. Parim ilm pildistamiseks on siis, kui taevas on ühtlaselt õhukese pilvkattega kaetud ning maapinnale tekivad õrnad varjud. Sellise ilmaga on pilved kui suur hajuti, mis muudab terava päikesevalguse pehmeks valguseks.

Mida siis teha, kui on tõeline päikeseline rannailm? Ühe võimalusena võib kasutada hajutit, mis vähendab tunduvalt kontrastsust ning muudab varjud pehmemaks. Hajutiks sobib kõige paremini raami külge kinnitatud marli. Kaamera ripub kaelas ning parem käsi on päästikul, vasakus käes hoiate hajutit, millega varjate konnale langevat valgust. Teise võimalusena võib kasutada täitevalgusena välklampi, mis samuti vähendab kontrastsust. Välklambi välketugevust peab tunduvalt vähendama, et see ei domineeriks päikesevalguse üle. Mina vähendan välklambi võimsust ligi kaks ühikut. Välku hoidke nagu hajutit vasakus käes, et saaks sellelt tulevat valgust vajaduse järgi suunata.

Nii välklambist kui ka päikesest tekib veepinnale palju peegeldusi, mis võivad pildi ära rikkuda. Selle vältimiseks kasutage kas polarisatsioonifiltrit või kadreerige pilt nii, et peegeldused muutuksid vähemärgatavaks. Otstarbekas oleks valida võimalikult madal nurk ning võtta taustaks mõni tumedam objekt: näiteks kaldamuda, puutüvi või kõrgem kaldataimestik. Samas peab olema ettevaatlik, et kaamera ei satuks vette. Kui on soov eksperimenteerida, siis võib vaiksema ilma puhul viia kaamera osaliselt vee alla, nii et objektiiv jääb veepinnaga ühele tasandile. Kaamera alumine osa tuleb pakkida veekindlasse kilekotti ja hoida objektiivi vee eest. Tõsi, mõningane peegeldus annab pildile vürtsi, sest nii saab vaatajagi kogeda päikesepaistelist kevadpäeva.

Ka tiheda pilvekatte korral peaks kasutama välklampi, sest siis see mitte ei vähenda kontrastsust, vaid suurendab seda, tuues esile rohkem soojemaid toone. Välklambi võimsust tuleb vähendada umbes 1,7 ühikut, et vältida selle domineerimist päevavalguse üle. Pilves ilmaga võib säriaeg jääda liiga pikaks, mistõttu on hädavajalik toestada kaamerat penoplastil ujuva oakotiga.

Loodusfotograafias oleneb fotograafi edukus mõtlemisest, katsetamisest ja ka tehnilisest ettevalmistusest. Kallis tehnika ei taga veel head fotot. Edukas fotograaf tunneb pildistatavat objekti ja oskab kasutatavast tehnikast viimast välja pigistada. Kuid kaamera ega objektiivid ise ei pildista. Mida rohkem te väljas käite, seda enam saate kogemusi ja mõtteid, kuidas paremat pilti teha.

Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, teeb koostööd Eesti ja välismaa väljaannetega.