Vähe on Hawaii saarestiku kõrval kohti, mida nii sageli kirjeldatakse ülivõrdes. Juba legend Hawaiist kui imeliselt lõhnavast saarestikust ja kauneimast maast on Lõunamere tuntuim. Sellise ülima tiitliga pärjatakse tihti ka Hawaii naiste graatsiat ja ilu, mis kõige ehedamalt väljendub nende maailma “magusaima” muusika saatel tantsitavas hulahulas.

Legendidele ja naiste ilule lisanduvad kiidulaulud Waikikile – maailma ilusaimale supelrannale. Mark Twaini lummas eeskätt siinne loodus sedavõrd, et ta võrdles neid saari maailma kõige hiilgavama laevastikuga, mis eales kusagil ookeanis ankrusse on heitnud.

Hawaii on sageli see kõige-kõigem ka arvudes. Näiteks on keset Vaikset ookeani paiknev Hawaii maakera kõige isoleeritum saarestik, kust lähima mandrini on ligi neli tuhat kilomeetrit. Sellest tingituna on ligi üheksakümmend protsenti siinsetest tuhandetest taime- ja loomaliikidest sellised, mida ei leidu kusagil mujal. Hawaiil on fikseeritud aastase sademete hulga maailmarekord ning siinsel Molokai saarel asuvat ja ligi tuhande meetri kõrguselt langevat rannikujärsakut peetakse kõrgeimaks otse merre langevaks rannakaljuks maailmas.

Ka Hawaii arvukad tulemäed hoiavad enda käes mitut esikohta. Siin on maakera aktiivseim vulkaan Kilauea, suurim kustunud vulkaan Haleakala ja suurima suhtelise kõrgusega mägi: kustunud vulkaani Mauna Kea suhteline kõrgus 9750 meetrit ookeanipõhjast mõõdetuna on vaieldamatu maailmarekord.

Hawaii – tulejumalanna Pele saared. Ehkki tavaturistile ligipääsetavate suuremate Hawaii saarestiku saarte, Kauai ja Suursaare vahemaa loode-kagusuunas on ainult ligi 700 kilomeetrit, on need saared valitsevate maastike üldilme ning taimestiku külluse ja lopsakuse poolest silmatorkavalt erinevad. Kontrastina rohelusse uppuvale ja võimsate erosioonivormidega läbistatud Kauai saarele koos ammu kustunud Waialeale vulkaaniga on Suursaarel ülekaalus tegutsevad või geoloogilises lähiminevikus vaikinud vulkaanid. Nende nõlvadelt laskunud arvukad, taimestikuga katmata tumedates toonides, tardunud basaltsed laavavoolud annavad suurele osale saarest sünge, kohati kuumaastikku meenutava varjundi. Selline kontrast on tingitud saarte ligi kuue miljoni aastasest geoloogilisest vanusevahest, mille olemuse tabasid saarte põlisasukad ära juba oma legendides.

Maa ja taeva abielust sündis tule ja vulkaanide jumalanna Pele. Paisates vulkaanilõõridest välja sulalaavat, oli ta ühteaegu nii uute mägede looja kui ka kõige tema edasiliikumist takistada püüdva hävitaja. Elades praegusest saarestikust loodes, oli ta oma kadetseva õe, merejumalanna Na Maka O Kahai survel sunnitud sealt lahkuma. Kolides esmalt Niihau ja seejärel Kauai saarele, rajas mere jälitatav Pele uue kodu järgimööda kõikidele Hawaii saartele, kuni lõpuks leidis rahu Suursaarel, piisavalt kaugel oma armukadedast õest.

Geoloogilisest vaatevinklist lähtudes on Hawaii vulkaanid mõnes mõttes erandlikud. Erinevalt enamikust maailma tulemägedest, mis tavaliselt kerkivad suurte litosfääriplokkide ehk laamade rahututel ja mobiilsetel äärealadel, sirguvad Hawaii vulkaanid kõrgustesse keset Vaikse ookeani laama. Nagu näitavad ülitäpsed mõõtmised, liigub see laam aastas umbes viie-kuue millimeetri jagu Aasia mandri poole. Teades saarte vanusevahet, ei ole raske aimata, et loodesse liikuv Vaikse ookeani laam sõidab üle maasügavuses fikseeritud püsiva magmakolde, kust ülespoole liikuvad ja järk-järgult maapinnale pressitav basaltne magma tekitab maapinnal ulatuslikke laavavoole, millest ajapikku sirguvad hiiglaslikud kilpvulkaanid. Koos laamaga liikuv vulkaan kaugeneb pikkamisi fikseeritud magmakoldest ning selle aktiivsus hääbub. Katkematult ülespoole surutavast magmast tekib aga kõrvale uus vulkaan, samas kui hääbuval vulkaanil võtavad aegamööda võimust kulutavad loodusjõud, eelkõige erosioon ja ookeanilainete murrutus. Selliseid statsionaarseid maasisemuse magmakoldeid kutsutakse kuumadeks punktideks (ing. hot spot). [foto Laavavool ookeani]

Praegu Hawaii saarestiku noorima saare, Suursaare all olev kuum punkt on samas kohas paiknenud juba umbes 70 miljonit aastat. Seda tunnistab ligi 200 kustunud vulkaani jada, mis jätkub Hawaii saarestikust esialgu üksikute veepinnale kerkivate atollidena, hiljem aga pideva veealuse ahelikuna (Keisriahelik) umbkaudu 3000 km loodesse, ulatudes kaugel põhjas asuva Aleuudi süviku naabrusesse. Suursaarest umbes 50 kilomeetrit kagus on aga kerkimas uus veealune mäehiiglane Loihi, millest oletatavasti 10 000 aasta pärast moodustub Hawaii saarestiku uus vulkaaniline saar.

Suursaar – Pele praegune elupaik. Nime järgi on Hawaii, mida sagedasti kutsutakse Suursaareks (ingl. the Big Island), saarestiku suurim saar, mis on andnud nime kogu saarestikule. Looduslike kontrastide, eksootika ja elamuste otsijaile on Suursaar kaheldamatult kõige põnevam Hawaii saar. Kuigi mitte eriti rikkalik pikkade ja erkvalgete supelrandade poolest, leiab rannamõnude nautija ka siin hubaseid, korall-liivaga palistatud väikelahtesid. Olenevalt asukohast võib Suursaare kliima olla subtroopiline saare idarannikul kuni arktiline kõrgemate vulkaanide tippudel. Suur sademete hulk idarannikul, kontrastina lääneranniku kuivale ja päikeselisele ilmale, on tingitud aastaringsetest kirdesuunalistest passaattuultest, mis niiskusest küllastunud pilvi üksnes kõrgete vulkaanitippude idapoolsetele nõlvadele kuhjavad. Seetõttu laiuvad saare tuulepealsel küljel lopsakad subtroopilised vihmametsad ja aegamisi sügavale saaresse erodeerunud kanjonorud koos siin-seal neisse langevate majesteetlike jugadega.

Kuid ennekõike on Suursaare visiitkaardiks siinsed vulkaanid. Suursaar on kujunenud viie vulkaani liitumisel. Neist kirdepoolseim ja vanim, tugevasti kulutatud Kohala purskas viimati 60 000 aasta eest. Enamik saarest koosneb aga kahe saare keskossa jääva vulkaanihiiglase, Mauna Kea ja Mauna Loa laavavooludest. Mauna Kea, mille tipus asub maailmakuulus observatoorium, arvatakse olevat vaikinud ligi viimased 3500 aastat. Mauna Loa laavavoolud ähvardasid aga veel 1984. aastal saare idarannikult pühkida rohelusse uppuva väikelinna Hilo. [foto Mauna Loa]

Suursaare turismimagnet on aga kaheldamatult saare kagurannikule jääv Kilauea vulkaan. Selle idanõlvalt asuvast murranguvööndist on alates 1983. aasta 3. jaanuarist suuremate ja väiksemate vaheaegadega väljunud laavavoolud, mille tõttu saare pindala kasvab. Aegamisi ookeani valgudes on hõõguvad basaldivoolud pühkinud teelt kõik elava, mattes enda alla mitu asulat ning piki rannikut kulgeva maantee, jättes järele maona looklevaid tardunud laavajõgesid ja hiiglaslikke laavavälju.

Kilauea vulkaani keskossa jääb Kilauea kaldeera. See peaaegu ovaalne järsuseinaline süvend on tekkinud maasisemusest välja pressitud kivimmaterjalist jäänud tühimiku sisselangemisel. Aktiivsest vulkaanilisest tegevusest ning maasisestest protsessidest annavad tunnistust siin-seal kaldeera ümber ja sisemusest kerkivad aurusambad, ulatuslikud väävliväljad, arvukad väikekraatrid, tardunud laavavoolud, maa-alused laavatunnelid ning lagedat kuumaastikku meenutavad ðlakiväljad. Paljud loetletud nähtustest on matkajaile ligipääsetavad piki kaldeera valli kulgevat ja ligi 18 km pikkust asfalteeritud autoteed (nn. Crater Rim Road). Vulkaanilise hinguse paremaks tunnetamiseks võib Kilauea kaldeerat ning mitmeid väikekraatreid läbida ka jalgsi piki tähistatud matkaradu. [Kilauea kaldeera]

Kui kogu Suursaart peetakse vulkaanide ja tulejumalanna Pele territooriumiks, siis hawaiilaste uskumuste kohaselt on jumaliku Pele residents Kilauea peakaldeera sisse jäävas Halemaumau kraatris. Siia tulejärve äärde kogunesid muistsed hawaiilased ohvritalitustele otsimaks lepitust ning olemaks rahujalal Pelega. Seda pulbitsevat laavajärve peeti kaheldamatult üheks omaaegseks loodusimeks, mida oma reisikirjeldustes on kõikvõimalike epiteetidega ülistanud paljud rännumehed. Kuid pärast 1924. aastal vee ja laava vastasmõju põhjustatud võimast plahvatust on Halemaumau laavajärv pikkamisi kaotanud oma aktiivsuse ning jahtumise tõttu katab tänapäeval kogu kraatri põhja tardunud laava. Siit-sealt kraatri sisemusest tõusvad aurupilved ja terav väävlilõhn annavad aga tunnistust kusagil, mitte sügaval jalge alt õhkuvast maasisesest põrgukuumusest.

Aedsaar – Kauai. Suurem osa Hawaiid käivatest turistidest ei jõua kaugemale Oahust, saarestiku tsiviliseerituimast saarest, piirdudes enamasti Hawaii pealinna Honolulu ja selle maailmakuulsa linnaosa Waikiki rannamõnudega. Heal juhul ollakse teadlikud Suursaare aktiivsetest tulemägedest, kuid ülejäänud saared, mis jäävad kõrvale Hawaii tavapärastest turismimarsruutidest, ütlevad vähestele midagi. Aga just massiturismist puutumata saared, nende suhteline isoleeritus ja lopsakas loodus loovad tõelist rahu ja taastumist otsivale puhkajale idülli ehtsast lõunamere paradiisist.

Kauai, üks vanimaid Hawaii saari, paikneb peamisest saarterühmast ligi sada kilomeetrit loodes. Eelkõige siin, rohelusse uppuval aedsaarel (ingl. The Garden Island), nagu teda hellitavalt kutsutakse, saavad tõeks kujutlused Hawaiist kui veetlevast ja rahulikust lõunamere saarest, kus on palmipuudega palistatud valged liivarannad ja korallrahud.

Nagu kõik Hawaii saared, kujutab ka Kauai endast ookeanisügavusse peitunud vulkaanihiiglase veepealset tippu. Saare keskossa jääv kustunud Waialeale vulkaan tegutses viimati kuue miljoni aasta eest. Just siin, peaaegu alati pilvedesse mähitud Waialeale tippu ümbritseval alal, on mõõdetud suurim aasta keskmine sademete hulk maakeral: 1233 mm. Pidevad vihmad on põhjustanud mäetippu ümbritsevate alade soostumist, toites ühtlasi arvukaid, sügavale vulkaanijalamisse erodeerunud jõgesid. Saare lääneserva läbistav Waimea-Poomau jõgi voolab ligi kilomeetri sügavuses Waimea kanjonis. Seda kui Okeaania suurimat kutsutakse ka Vaikse ookeani suureks kanjoniks. Selle loodusliku kunstiteose lummavaimaks küljeks osutuvad aga hoopis kirevate kivimikihtide vaheldumise tõttu vöödistunud seinad ning neid osaliselt katva taimestiku varieeruv värvigamma: punakad, pruunikad ja rohekad toonid. Vahetult Waialeale tipu läänenõlvale jääv Alakai soo on aga oma eriliste loodusolude tõttu unikaalne ökosüsteem, varjates siinsetes päikesele raskesti ligipääsetavates vihmametsades enim endeemseid linnu- ja taimeliike Hawaiil. [foto Waimea kanjon]

Na Pali kaljurannik. Pidev murdlainetus ja geoloogilises lähiminevikus jõudsalt alanenud ookeanitase on piki Kauai looderannikut vorminud ühe saare kirkamatest looduslikest pärlitest – Na Pali kaljuranniku. Na Pali tähendab kohalikus keeles lihtsalt kaljusid. Ligi 35 kilomeetri pikkust, arvukate orgudega sopistatud Kauai looderannikut peetakse vaieldamatult võimsamaiks ning kauneimaks vahetult ookeani langevate kaljudega palistatud rannikulõiguks kogu Hawaii saarestikus. Mugavusi armastaval tavaturistil on võimalus seda maalilist, kõrgete kaljurüngastega palistatud rannikuriba nautida üksnes turismilaevalt või helikopterilt. Vahetuid looduselamusi ja võrratult kauneid vaateid kõrgetelt Na Pali kaljudelt pakub aga paaripäevane jalgsirännak piki ookeani rannikut kulgevat jalgrada Kalalau orgu. See on üks põnevaim matkarada kogu Hawaiil. [foto Kalalau org]

Kalalau matkarada järgib muistset hawaiilaste ühendusteed saare loodeosa raskesti ligipääsetavates orgudes kunagi paiknenud inimasustusteni, mis tormistel ja kõrge murdlainega talvekuudel jäid pärismaalaste paatidele ja kanuudele kättesaamatuiks. Na Pali järskude kaljude rüpes paiknevad ja rohelusse uppuvad orud on aastasadu olnud varjupaik ühiskonnaga pahuksisse läinud või lihtsalt üksindust, rahu ja vaikust otsivatele inimestele. Selliseid, lühemat või pikemat aega siin redutavaid hipilike vaadetega noori või ookeani ning looduse rüpes inspiratsiooni otsivaid kunstnikke võib Na Pali looduse rüpes kohata ka tänapäeval.

Ligi 18 kilomeetri pikkune teekond raja alguspunktist Kee plaaþilt, kus lõpeb autotee, kuni Kalalau orgu, on ilusa ilmaga paras päevane pingutus. Üles-alla looklev matkarada kulgeb vaheldumisi läbi orgude ja üle järskude, kohati püstloodis ookeani laskuvate kaljude. Puuderohelusse varjunud teelõigud looklevad orupõhjas ja mäenõlvadel ning rada tõuseb ikka ja jälle kõrgematele, hõredama taimestikuga kaljurüngastele, kust avanevad hingematvad vaated vertikaalselt ookeani langevatele Na Pali kaljudele.

Kalalau on paljudest Na Pali rannakaljudesse lõikunud orgudest avaraim. Siin kunagi elanud ligi kahesajaliikmelisest inimasurkonnast annavad tunnistust heiau plats (hawaiilaste tempel, palvetamispaik) ning mõningad vanad majaplatsid. Kui vaadelda tähelepanelikult, torkavad kõrgemal orunõlvadel silma praeguseks tihedalt ploomi- ja guaavipuid täis kasvanud, terrassidena paiknevad kunagised põllulapid. Oru ühte serva jääb säravvalge plaaþ koos maalilise kose ning kaljukoobastega. Suvekuudel, mil lisaks jalgsirändajatele on siin orus palju laevaga saabuvaid turiste, võib nii Kalalau liivarannal kui ka üles orgu suunduval matkarajal kohata palju turiste. Parim matkaaeg tsivilisatsiooni eest põgenejatele ja ookeani nautijatele on talvekuud, mil turiste napib ja lainemurd on kõrgeim. Rannikule tormavad ja kaldakaljudele ja -pangastele paiskuvad ning tuhandeteks kildudeks pihustuvad murdlained on kui ülim looduslik näitemäng, mida saatev kõrvulukustav mürin kõlab nagu vaikuse muusika – rahustavalt, tasakaalu ja energiat sisendades. [foto Na Pali]

Igor Tuuling (1957) on Tartu ülikooli geoloogia instituudi teadur ja dotsent.