Nii mõnigi maavaradest tühjaks pumbatud riik on jäänud vaeslapse ossa, sest ei ole enam, millest toota ja mida müüa. Viimastel aastakümnetel on inimkond üha enam hakanud ka ehedat loodust tarbima, nimelt vaatamisväärsusena. Kui seda õhutab lisaks reklaam, jõuame siingi ületarbimiseni ning meie lõõgastumisest jääb loodus maha risustatu ja haavatuna. Kui me ei oska praegu oma eheda looduse väärtust mõista ja seda vara hoida, on tulevikus raske matkajatele midagi atraktiivset pakkuda.

Kuna elame sipelgatega samal alal ja kasutame näiteks metsakuklastega ühiseid loodusvarasid, nagu mets ja selle pakutav ehitusmaterjal, toit, küte, siis oleme paratamatult konkurendid. Ometi tasub otsida võimalusi, kuidas seda konkurentsi leevendada ja elada sallivalt koos.

Raie võib olla soodne mõlemale. Lageraie puhul jäävad alati kaotajaks kuuejalgsed sõbrad, sest koos puistuga kaovad ka selle elanikud. Leidub aga teisigi jätkusuutlikke ja sipelgatele sobivaid raieviise, mille puhul metsaomanikel ei jää puidu eest tulu saamata.
Näiteks ei ole sipelgatele toidu tootmiseks head üleküpsenud metsad, nagu inimesele pole need metsad enam nii produktiivsed ei puidu ega ka metsa sekundaarse ehk teisese kasu poolest. Seega sobib metsa korrapärane ülestöötamine nii meile kui ka neile, aga seda tuleks teha väikesele Eestile kohaselt üksnes kitsaste raielankidena. Nii muudame metsi mitmekesisemaks ning saame neist rohkem teisest tulu: marju, seeni, ravimtaimi ja kas või värsket õhku.

Eksponaatide rasked päevad. Mets on väärtuslik ka aktiivse puhkuse paigana. Siit jõuame sipelgaturismini, mis on viimase paari aastakümne jooksul muutunud Eestis n.-ö. massiturismiks ja hakanud ohustama huviväärsust ennast. Sipelgate sotsiaalselt toimivates asurkondades on leitud inimühiskonnaga sarnaseid jooni ja eks see muudabki kuklased meile atraktiivseteks.
Turism on sipelgatele kaasa toonud väga suure tallamiskoormuse. Kui suur osa perest hukkub loodusretkeliste jalgade all, saavad pesad kahjustusi või jäetakse sootuks maha. Tallamise mõju näeme kõige ilmekamalt seire andmetest (# 1). Kahjustatud pesad ei ole enam huvitavad vaadata ja nii tungivad turistid üha kaugemale asurkonna siseossa, kus pesad on veel kenad ja suured ning pesade vahel toimivad radadesüsteemid.

Mis edasi? Suurt külastuskoormust kogenud Akste looduskaitseala, Valgesoo maastikukaitseala ja Kiidjärve laanekuklase asurkondade seisund on üsna halb. Kindlasti ei tohiks nendel aladel huviliste vool jätkuda või Akste looduskaitseala retkelistele taasavada enne, kui seal on tagatud turismi turvaline ja jätkusuutlik korraldus. Turism tuleb seada tasakaalu looduskaitsega ja kuna kõik metsakuklase liigid on kaitse all, siis on liigikaitse praegu prioriteet.
Ekskursioone peaks korraldatama üksnes teadlaste koolitatud giidide juhendusel, tagades turismirühmade hajutatus eri asurkondade ja asurkonna sees eri õpperadade vahel. Õpperajad peavad kulgema pesadest piisavalt kaugel või olema tõkestatud, näiteks kraavidega. Loodusretkelistele tuleb anda eelinfot õppeklassis, et vähendada tallamist looduses.
Ülaltoodu kõlab ehk karmilt, kuid ärgem unustagem olukorra head külge: Eestis on veel mitu suurt ja atraktiivset kuklaseasurkonda ning seega hea võimalus arendada üht maailmas ainulaadset loodusturismi haru. Kuklaseasurkondade heale seisundile aitab kaasa õigeaegne raie, mis tagab puistute arengu järjepidevuse, ja sipelgaid säästev loodusturismi arendamine.

Anne Martin (1985) on Tallinna ülikooli magistrant, kes on uurinud tallamiskoormuse mõjusid laanekuklase asurkondades.
Ants-Johannes Martin (1946) on Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur, PhD, mürmekoloog.