Põlvamaa on ilmatu rikas paik. Siin on väga palju loodusrikkusi: näiteks Taevaskoja liivakivipaljandid, mida on võimalik nautida nii looduses jalgsimatka tehes kui ka Ahja jõel kanuuga sõites. Imedesse uskujad leiavad siit Emalättena tuntud tervendavate omadustega allika. Niisama palju põnevust ja emotsioone pakuvad inimtegevuse tulemusena kujunenud Piusa koopad. Kui omal ajal andis see tööd väga paljudele inimestele, siis praegu on see neljatärnihotell nahkhiirtele. Suuremat nahkhiirte kolooniat tuleb otsida kaugete kilomeetrite tagant.

Samavõrd rikkalikud on Veriora kandi metsad koos Must- ja Valgjärvega ning loomulikult Meenikunno raba. Oma võlu ja kaalu lisavad Ahja ja Võhandu jõgi koos ürgorgudega. Siin kirjatükis moodustavad need sõnad lihtsalt lauseid ja ridu, aga looduses saab kindlasti kordumatu elamuse iga kord. Loodus ei ole kunagi ühesugune ja seda mitte ainult aastaajast sõltuvalt. Loodus elab, ja kõik mis elab, on pidevas muutumises.
Looduse kõrval väärib märkamist ja märkimist siinne maa-arhitektuur, mis on sõdadest hoolimata kohati väga hästi säilinud, näiteks Mooste mõisakompleks või vanad taluhooned. Ehitusvaldkond nõuab oma spetsiifikat ja arusaamist. MTÜ Vanaajamaja eestvedamisel on kaardistatud ning korrastatud hulk vanu puit- ja savihooneid. Vanu ehitusnippe on kasulik teada ka tänapäeval.

Põlvamaa maastikke on kujundanud nii loodus kui ka inimesed oma kultuuriga. Praegusaegse Põlvamaa territooriumile ulatub kolm ajaloolist kultuuriruumi: Seto-, Tartu- ja Võrumaa. Ja kõige olulisem on, et see pole ainult ajalugu: kohalik kultuur elab paljudes kohtades ja kodudes praegugi jõudsalt edasi. On keel, mida rääkida; on laule, mida lauldakse, traditsioone ja pidusid, mida peetud läbi aastakümnete või koguni aastasadade. Seto leelo ei ole mitte ainult UNESCO pärandkultuuri nimekirjas. Leelotamist tuleb siin kandis ette veel üsna sagedasti. Niisama tavalised, ent siiski eripärased on vanausuliste külades asuvad kõrged ja pikad sibulapeenrad, mille lõppu võid vaid aimata. See on väike osa põlvest põlve kantud ja hoitud tarkustest, millest võib veel praegugi osa saada.
Osaliselt praeguse Põlvamaa piiresse jääb veel kaks maad, mis ei taha ühte maakonda ära mahtuda: Setomaa ja Pokumaa. Viimaste aastate ime on Pokumaa, kus elu käib oma ajaarvamise, kalendri ja tähtpäevade järgi, nagu Setomaalgi. Pokumaa ime seisneb veidi soostunud maas olevates rohukühmudes, millest enamik midagi ei arvanud. Kuni selle hetkeni, mil nende võlu avastas kadunud kunstnik Edgar Valter. Just seepärast tundub mulle, et loodusesse tuleb minna veidi lapsemeelse ja avatuna. Ainult siis on võimalik looduses märgata ja avastada kõiki neid imesid, mida ta eneses tegelikult peidab.