Põlvamaa kümned rajad looklevad risti-rästi läbi soode ja põlismetsade ning isegi mööda jõgesid. Kõige tihedamalt on matkaradu ja vaatamisväärsusi neljas piirkonnas: Taevaskoja–Kiidjärve, Postitee, Ilumetsa ja Värska ümbruses.

Loodusesõprade rõõmuks on viimastel aastakümnetel rajatud rohkesti tähistatud radu: loodus-, õppe-, tunnetus-, virgestus-, terviseradu jne. Nimetuste paljusus on tekitanud küsimuse, mis on siis matkarada? Eesti Matkaliidu „Matkaseletussõnastik” annab järgmise selgituse: matkarada on „looduses märgistatud või kaardile kantud ja täiendava informatsiooniga varustatud matkatee või looduse õpperada”. Seega mahub matkaraja mõiste alla enamik eelloetletud radadest.

Siinses ülevaates tutvustamegi looduses märgistatud ja virtuaal- või paberkaardile kantud ja kirjeldatud radu Põlvamaal. Kõik rajad on läbi käidud ja kontrollitud käesoleva aasta aprillis-mais. Ehkki siin-seal on üksikud viidad või rajatähised kaduma läinud, ei põhjusta pisivead veel eksimist, kuid meelerahu huvides on mõistlik igaks juhuks kaart kaasa võtta. Neid saab maakonna turismiinfokeskustest, RMK teabepunktidest või internetikeskkonnast: http://www.matkajuht.ee/et/matkarajad. Kui pole teisiti märgitud, leiate siinsete radade kirjeldused ja skeemid just sellelt internetiaadressilt.

JALGSIMATKARAJAD
Kõige enam on matkaradasid ja vaatamisväärsusi koondunud Taevaskoja–Kiidjärve piirkonda. Kiidjärvelt kuni viie kilomeetri raadiuses on neli rada.

Taevaskodade matkarada. Legendide jälgedes
Alusta matka Taevaskoja küla lähedalt Saesaare parklast. Lasku rada pidi ürgorgu, möödu allavoolu paremalt kaldalt Saesaare hüdroelektrijaamast ja sisene sügavamale Ahja ürgoru loodusesse. Pilku püüavad Väikese ja Suure Taevaskoja paljandid, allikakoopad, kultuskivid, maalilised sillad ja vaated paljanditelt.
Püüa ära arvata, millistes kohtades filmiti „Viimset reliikviat”, kuulata, kas Neitsikoopast kostab Taevaskoja neitsi kangastelgede laksumist ja joo sõõm kristalset külma vett Emalättest. Kui on piisavalt aega, pese 40 korda järjest Emalätte veega nägu: võid seitse aastat nooremaks saada. Loe üle trepiastmed, mis viivad Suure Taevaskoja paljandile, imetle avanevat vaadet ning pöördu tagasi jõe teist kallast pidi. Savimäelt kiika alla otse Ahja jõe põhja − selge ilmaga paistab Põhjasõja ajal jõkke heidetud rahakirstu nurk. Lasku Saesaare paisule, viska pilk väikese hüdroelektrijaama generaatoriruumi ja lüüsikosele ning võidki matka alguskohta tagasi pöörduda.
See lühike, kolmekilomeetrine tähistatud matkaring võtab aega umbes poolteist tundi ja sobib nii lastega peredele kui ka seenioridele. Rada on ratastooliga liigeldav kuni Väikese Taevaskojani (edasi-tagasi umbes kaks kilomeetrit).

Taevaskoja-Otteni-Taevaskoja matkarada. „Viimse reliikvia radadel”
Taevaskoja ümbruses võib veeta ka pikema matkapäeva. Kui oled retke alustanud Saesaare parklast ja tõusnud treppidest Suure Taevaskoja paljandini (rahvakeeli „pae”), jätka sama kallast pidi allavoolu Otteni veskikoha suunas. Väike rada lookleb üle varjuliste paljandite, läbi sälkorgude ja vanade metsade. Rada pole tähistatud, pea jõge silmas. Jalgraja lähedusse sälkoru veerule jääb metsavendade Jaan Rootsi ja August Sabbe punkri süvend (tähistatud), võid leida välgust lõhestatud hiigelkuuski, komistada kobraste varjeurgudele; tähelepanelikul vaatlemisel võid paljandist avastada kinnivarisenud allikakoopa suu. Peagi lõikab miniatuurne kanjon (Ületammi kalju) raja läbi. Kanjoni põhjas kulgeb vana Himmaste−Otteni (Ottenderi) veskitee. Siin võib sind tabada üllatus. Kas tõesti filmist „Viimne reliikvia” tuntud von Riesbieteri tõllast väljaviskamise koht? Kuidas sai tõld kitsukesel teel nii kiirelt kihutada?
Kanjonis keerab rada tagasi. Nüüd tuleb pöörata vasakule, üle jõe viivale ajaloolisele kivisillale. Varjulisest metsast päikesepaistelisse jõeorgu minnes tundub hetkeks, et oled sattunud vanale Inglismaale. Niivõrd ehedalt ja stiilselt mõjub vana, kahe võlviga kivisild jõe kohale kaarduvate toomingatega. Jälle tunned ära „Viimse reliikvia” võttepaiga: siin tõkestas Siim küünlavankri jälitajate tee. See on Otteni sild ja vesiveski ase.
Otteni sillaga lõpeb Ahja ürgoru kaitseala. Siit edasi kõrgub ainult üks kollakasoranþ liivakivipaljand, Ahja vool rahuneb ning kärestikke on veel üksnes veskikohtade juures. Rada viib üle karjakopli allamäge Suure Taevaskoja paljandi alla tagasi.
Matka algus ja lõpp on Saesaare küla parklas (GPS:N 58 6.890, E 27 2.810). Algpunktist leiad teabetahvli väiksema matkaraja skeemiga. Retke pikkus on ligi kuus kilomeetrit (kolm-neli tundi).

Kiidjärve kuklasterada. Gulliverina liliputtide riigis
Kiidjärve ja Akste küla ümbrus on sipelgarikas paik. Siinses sipelgate konföderatsioonis elab rohkem elanikke kui Hiinas ja Indias kokku. See stabiilne, elujõuline ja arenenud tsivilisatsioon on 97 miljonit aastat vanem kui inimkond. Seega pole ime, et sipelgate ühiskond leiutas ammu enne inimesi keele, tööjaotuse, karjakasvatuse, põllupidamise, ökomajade- ja teedeehituse. Ning mis kõige tähtsam – viisi, kuidas loodusega tasakaalus elada.
Sipelgate elukorraldust tutvustab just selleks ehitatud poolteisekilomeetrine õpperada. Kahekümnel hektaril on 200 pesa, suurim neist 1,7 meetri kõrgune ja üks rekordkõrge kuusk (42 m).
Ekskursioonide kõrgperioodil on külastuskoormus jagatud kahele võrdväärsele õpperajale, kuhu on paigaldatud viidad, infotahvlid ja rajatud sillakesed üle sipelgate kiirteede. Selline külastuskord annab sipelgatele võimaluse taastada oma pereelu.
Raja algus ja lõpp on Kiidjärve raudteeülesõidu läheduses (GPS: N 58 7.808, E 26 59.601). Raja lähtekohas on väike parkla, infotahvel ja kahe raja skeem.

Roiupalu õpperada. Hõrgud palad lõuna loodusest
Ükskõik, kas eesmärk on näidata välismaa külalisele esinduslikemaid paiku Lõuna-Eesti loodusest või veeta aktiivne puhkepäev, on Roiupalu ilmselt parim valik. Üllatavalt väikesele maa-alale on mahtunud arvukalt lõunale iseloomulikku: kõrged vaated Ahja jõele, liivakivipaljandid, mustikamännikud, miniraba, põliskuusikud ja rekordmännid, ohvrikivi ning haruldased liigid. See kõik on ühendatud hästi märgistatud, vaheldusrikka ning looduses silmatorkava rajaga.
Rada asub Kiidjärvel. Alusta ja lõpeta matk RMK Kiidjärve looduskeskuse parklast (GPS:N 58 8.374, E 27 1.157). Sealt tuleks liikuda Ahja paremat kallast pidi 50−60 meetrit allavoolu. Raja algust tähistab infotahvel kirjelduse ja kaardiga. Jalgrada on hästi nähtav ning tähistatud puude peal oranþide laikudega, vaatamisväärsuste juures on infotahvlid. Pikkus 2,5 km. Jõukohane kõigile.

Valgesoo õpperada. Võluv klassika
Kui teekond juba kord Taevaskoja kanti on viinud, tasub ette võtta lühimatk Valgesoo maastikukaitsealal. Roni alustuseks 24 meetri kõrgusele vaatetorni. Sealt silmad arvukaid poolsaari, mis soosse lõikununa on metssigade ja põtrade meelispaigad. Miniatuurne ja vaheldusrikas, lebab seal all Valgesoo, surudes enda ja Ahja jõe vahele tillukese Valgesoo küla.
Raba ise on tüübilt ühtlane, põnevat vaheldusrikkust leiad soo äärealadel. Õpperaja võlu peitub ringmarsruudis: lühikesele siirdesoojupile järgneb kõrgsoo, seejärel keerab teekond raiesmiku serva pidi madalasse, viljakasse põlismetsa, edasi läbi rabamänniku liivasesse pohlamännikusse. Võid silmata karukäpa kraapsu männipuul, metssigade porivanne, rähnide korruselamuid ja hiiglaslikke sipelgapesi. Samuti leiad tähelepanelikul vaatlemisel mällusööbiva jälje looduse tasakaalu rikkumisest − aastatetaguse metsaraie tõttu hävinud sipelgaasurkonna.
Rajal on eri aastaaegadel erisuguseid ilmeid. Talvel on see ehitud krõmpsu vaikusega, kevadel õrnroosade jõhvikaõitega, suvel uppunud männi- ja sookailu aroomi ning sügisel ägamas jõhvikapunase all.
Asub Vastse-Kuuste vallas, Kiidjärvelt kolm kilomeetrit Kärsa poole. Suunaviit näitab Kiidjärve–Kärsa kruusatee kolmandalt kilomeetrilt paremale metsa parkla ja vaatetorni juurde (GPS:N 58 9.196, E 27 3.433). Kohe infotahvli kõrvalt algab laudtee.
Pool rada kulgeb laudteel, pool pinnasel. Pinnasel on rada tähistamata, kuid hästi nähtav. Rada on kaks kilomeetrit pikk, esimesel 180 meetril saab liigelda ratastooliga. Kui kiiret pole, kulub raja läbimiseks, torni ronimiseks ja vaatlusteks kokku umbes poolteist tundi. Jalutuskäik laudteel sobib nii lastega peredele kui ka vanematele inimestele, pinnaserada võib märjal ajal olla kohati pehme või vee all. Kui jalas pole kummikuid, peaks tagasi pöörduma laudteed pidi.

Hatiku koprarada. Vabaõhuteater
Kui armastad ärgata varahommikul, siis on Hatiku koprarada õige koht, sest kui veab, võid trehvata toimetavaid kopraid, soostunud ojakallastel toituvat sookurepaari või haigruid. See on pigem mõnus vaatluskoht kui matkrada, sest (laud)tee on siin üsna lühike: kõigest mõnisada meetrit. Laudraja otsas, avaras orus koprapesa läheduses paikneb pingiga vaatlusplatvorm.
Asub Taevaskoja ja Kiidjärve vahel. Jalgsi pääseb ligi erateed pidi, mis keerab Taevaskoja−Kiidjärve tee 3,5. kilomeetrilt mobiilimasti juurest vasakule. Liigu teed pidi paarsada meetrit kuni esimese rajale osutava viidani (GPS:N 58 7.296, E 27 1.131). Autoga saab ligi Taevaskoja−Salamaa puhkemaja eest mööduvat teed pidi, liikudes sellesama, rajale osutava viidani. Viidast edasi jõuad raielankidevahelist teed mööda jõeorgu, kus on infotahvel ja laudraja ots.

Meenikunno matkarada. Matkaja taevas
Meenikunnos asub kahtlemata üks Põlvamaa tuntumaid matkaradu. Viimaste aastate jooksul on valminud uus rajalõik, mis on muutnud ühesuunalise joonmarsruudi topeltpikaks ringmarsruudiks.
Alustame matka RMK Päikeseloojangu maja lähedalt, laudraja otsast. Üsna alguses on paremat kätt laukajärved, edasi lageraba lõik ja siis rabasaared. Hiliskevadel õitsevad jõhvikad, küüvits, sookail, hanevits ning tupp-villpea. Raja servas võid silmata huulheina. Teekond üle raba Liipsaare tornini on 2,4 km pikk. Torni juurest keera uuele rajalõigule (4 km). Varsti märkad mineraalmaa ja soo kokkupuutekohas lauka mõõtu langatuslehtreid, mis viitavad tektoonilisele rikkele. Siin võib olla sissepääs maa-alustesse „jõgedesse”, mille kaudu Meenikunno soovesi voolab põhjaveekihtidesse.
Teekond on vaheldusrikas, muutuvad metsatüübid ja reljeefid. Näed hiiglaslikke kuklasepesi, sammalhabemetes ürgpuid, tohutu suurt kasepahka, jälgi nõgikikka (rähni) toimetamisest. Rada ristub mitmel korral põtrade rännuteega. Need metsakuningad on siirdunud otse läbi kraavi rabale. Meenikunno piirkond pakub tõepoolest kõike, see on õnneliku matkaja taevas.
Rada asub Veriora vallas. Lähim asula on Nohipalu, kus asub RMK Ilumetsa looduskeskus. Lähim ühissõudukipeatus on Ilumetsa raudteejaam Tartu−Orava liinil. Rongiga saabudes lisandub võimalus käia vaatamas Ilumetsa meteoriidikraatreid, Rebasmäe allikat, Valgejärve ja Mustjärve. Pikema teekonna korvavad põnevad vaatamisväärsused. Jalgsi tulijal on mõistlikum astuda raja otsa RMK Päikeseloojangu maja juurest (GPS:N 57 56.705, E 27 19.861).
Rada on tähistatud värviliste lipikute ja viitadega ning huvitavamate kohtade juures on infotahvlid. Kui teha pilte ja loodusvaatlusi, pidada piknikku ja ronida torni, võib rajal kuluda kolm-neli tundi, nobedal astujal poolteist tundi. Täispikkuses rada (5,8 km) on jõukohane kõigile. Autoga tulija saab parkida kas Liipsaare (N 57 55.922, E 27 18.627) või Päikeseloojangu maja parklas (GPS:N 57 56.697, E 27 20.129).

Postitee
Kahekümne minutiga jõuad Tartu kesklinnast otse põlislooduse keskele. Just täpselt Tartu ja Põlva maakonna piiri pealt, Liivalt, algab Postitee (tuntud ka kui Vana-Võru maantee). Postitee pole mitte ainult ajaloomälestis, vaid ka hea matkapiirkond ning lausa jalgrattamatka rada. Õnneks on Postitee marsruutide, vaatamisväärsuste ning puhkamisvõimaluste kohta olemas omaette lehekülg http://www.postitee.ee/. Võimalust matkata jalgsi pakuvad Põrgurada, Penijärve raba, Väike-Palojärve ja Tilleoru matkarajad.

Põrgurada
Silmusekujuline, 600 meetri pikkune Põrgurada kulgeb äkilisel reljeefil. Mõnel tõusul tuleb koguni krabada puudele kinnitatud abiköiest. Nimi Põrgurada tundub olevat õigustatud. Sellele viitavad nii Vanapagana legendid kui ka märgid 1944. aasta lahingutest. Siin tegid Saksa ründepommitajad kahe nädala jooksul Tartu suunas tungivate punavägede elu põrguks. Siiani võib näha pommilehtreid ja kildudest vigastatud puid.
Rada algab Postitee ääres Voorepalus lõkkeplatsi lähedusest; läbimiseks kulub pool tundi.

Penijärve raba matkarada. Väikeste seikluste tuur
Esimene kilomeeter kulgeb tõusvas joones kuni vaatetornini väga vaheldusrikka maastikuga vanas metsas. Ligi kümnemeetrise kõrguse torni tipust paistab Tartu linn, Valgejärve mast ja Vooremägi. All laiuvad sood ja metsad.
Teekond kulgeb edasi vaheldumisi noorendikes, vanades metsades ja lankidel. Pikkamisi märjemaks muutuv pinnas annab märku soo lähedusest. Enne soosse jõudmist möödub rada Penijärvest. See on maaliline samblasuhkruste ja pehmete kallastega metsajärv. Järve tipust pöörab rada järsult paremale soisele metsasihile. Kahel pool rada laiub kõrge rabamännik. Jalad vajuvad siin sügavale pehmesse pinda. Pole hullu, varsti oleme jälle kindlal maal − Rebasemäe vallseljandikul. Paik väärib nime, sest laialipillutatult võib märgata mitut mahajäetud rebaseurgu.
Viimane lõik teekonnast läbib märkimisväärselt vanu metsi. Vanimad puud võivad olla 200–250-aastased. Kui pilk latva pöörata, kukub müts peanupu otsast maha. Sellel lõigul on ka kõige järsemad tõusud ning langused. Siit edasi mõned pöörded ja 300–400 meetri pärast jõuame kinnikasvanud kruusakarjääri serval asuva lõpu- ja alguspunkti juurde.
Matkarajale saab Postiteelt Voorepalus, liikudes Voorepalu rekultiveeritud karjääri otsas asuvast parklast (GPS:N 58 9.125, E 26 52.292) mõnisada meetrit Võru poole. Penijärve raja läbimiseks arvesta kaks kuni kaks ja pool tundi (5,5 km). Jõukohane kõigile, soovitatav on kanda kummikuid.

Väike-Palojärve matkarada (3 km). Järvedevaheline pärl
Palojärvede kant pakub võimaluse veeta nii rannapuhkust kui ka teha varjulisi jalutuskäike. Kahel pool Postiteed asuvatest sõsarjärvedest suurem, Suur-Palojärv, pakub rannamõnusid. Väike-Palojärve ümbruses saab jalutada tähistatud matkarajal ning pisut isekeskis olla. Alusta matka Postitee äärest infotahvli juurest. Rada keerab noorde männimetsa ja jõuab Väike-Palojärveni. Edasi viib samblikune teekond pohlamännikut pidi Suurekivi puhkekohani. Siin asub miniatuurne pinkidega amfiteater. Etenda kaaslastele väike sketð, oota ära aplaus ja lase rajal end algusesse tagasi viia.
Rada saab alguse Postiteelt (Vana-Võru maantee) ääres Palojärve läheduses (GPS:N 58 4.950, E 26 54.336). Teekonna pikkus on kolm kilomeetrit, läbimisaeg üks tund. Hea rada väikeste lastega jalutamiseks.

Tilleoru matkarada (5 km). Kontrastide päev
Tilleoru põhjas on Ahja jõgi veel kitsuke ja silmusklev, selge ja külm – allikane jõgi. Jõge toidavad pisikesed nired, mis valguvad välja Tilleoru nõlvadelt. Vesisevõitu jalgealuse kaitseks kulgeb rada pikalt laudteed pidi, mööda Matsivallist ja Tilleoru tammest. Org on kaunis − pole ime, et muiste tahtnud mõisnik just siia lossi ehitada. Peagi lubab külgrada käia jõe peal koprapaisu uudistamas. Mõne aja kuludes keerab rada orust välja „sisemaale”. Siin pilt muutub: jõeäärsed lammid asenduvad kuusemetsaga. Vaheldusrikas teekond möödub sissevarisenud laega metsavendade punkrist ning jõuab Merioone allikani. See on mõnusa auraga koht, kus aeg justkui aeglustuks.
Allikate juurest tõuse treppe mööda orust välja välule. Lagendikul uhkeldab vana ristimänd. Siit möödusid vanasti matuserongid ja peatudes tehtud männile ristimärke: et pedajal risti nähes mõistaks kadunuke, et tagasiteed koju enam pole. Varsti pöörab rada vasakule ning kulgeb Hurmi oja vasakkallast pidi Postiteeni ja sealt edasi maanteemuuseumi parklani.
Eriliselt kena on rada ülaste ja varsakapjade õitsemise ajal. Siis pole ka sarapuud veel täislehes ning päikeseküllastes metsaalustes võib näha tegutsemas nurmkanu.
Asub Varbuse külas. Raja algus Postitee sillalt Tilleorus (GPS:N 58 0.835, E 26 55.301). Raja pikkus on ligi viis kilomeetrit, läbimiseks kulub kaks tundi. Rada on jõukohane kõigile.

Õrsava matkarada. Mõnus jalutuskäik ajalukku
Õrsava matkarajal Värskas saab mugavalt tutvuda Setomaa looduse, mineviku ja olevikuga. Mõnus ja ladus rada kulgeb ümber Lämmijärve lahe. Seda lahesoppi kutsutakse küla nime järgi Õrsava järveks. Esimene osa teekonnast annab väikese ülevaate ajaloost, teine loodusest. Värska keskusest on kõige parem rajale saada Hirvemäe puhkekeskuse juurest. Siia tasub korraks sisse astuda ja küsida juhatust raja algusesse.
Raja esimesel kilomeetril on märgistus pisut hõredavõitu, kuid hoia järvekallast silmas, siis pole eksimist karta. Peagi jõuad 1926. aastal Eesti kaitseväe rajatud ehitisteni. Kunagi paiknesid Värskas ja Värska ümbruskonnas ratsa- ja kahurväelaste väljaõppelaagrid ning polügoonid. Lahe äärde, vaatega järvele ehitati kõrgemate ohvitseride elamud. Praeguseks on osa neist taastatud, osa seisab selle ootel.
Mitte kaugel kindralite elamutest paikneb väike rohune rand ja nüüdseks juba suletud esimene Värska vee puurkaev. Põnev on teada saada, et mineraalvesi paikneb 400 meetri sügavusel nii suure rõhu all, et puuraugu avamisel tõusis veesammas 20 meetri kõrgusele. Edasi möödub teekond lauluplatsist ja keerab üle Värska oja viiva silla järve teisele kaldale. Tagasitee on vaheldusrikas, kulgedes järveäärset männimetsa pidi. Rada ületab sildu, möödub RMK Värska puhkemajadest (suplemisvõimalus) ning RMK Luige puhkemajast. Läbinud neli kilomeetrit, jõuad tagasi Värska–Tartu maanteele. Siit on veel pisut maad lõpuni.
Asub Värska vallas. Alustada võib nii Hirvemäe puhkekeskuse juurest (GPS:N 57 57.372, E 27 37.785) kui ka RMK puhkemajade lähedusest. Rada (5 km) saab läbida ka tõukerattaga. Jõukohane kõigile.

Pikalombi loodusrada. Matk Euroopa Liidu piiril
Põlvamaa on üks kolmest maakonnast, kus Euroopa Liidu maismaapiir käib vastu Venemaad ja ainuke maakond, kus Vene territooriumi on võimalik viisavabalt läbida (Saatse saabas). Pikalombi loodusrajal on piir silmaga näha ja küljega tuntav.
Kuigi rada kulgeb kohati liiga palju kruusateedel, tundub sel olevat mõistetav põhjus: Värska ümbrus on alles hiljuti saanud kuivaks maaks. Veel mitte väga ammu lainetas Värska kandi liivaste saarekeste ja maaninade ümber Lämmijärv. Veetaseme alanedes soostusid saartevahelised alad ning muutusid pikkamööda maismaaks. Veel praegugi meenutavad muistseid aegu üksikud kinnikasvamata soojärved. Lämmijärv mõjutab sood praeguseni. Kui järves on vesi kõrge, on ka sood triiki vett täis. Praegusajal ühendavad soosaartel paiknevaid külasid vaid kruusateed.
Alusta Värska Veeparadiisi esiselt platsilt, kus on rajakaart ja infotahvel. Liigu paremale Popovitsa küla suunas. Peagi asendub asfalt kruusaga ning rada pöördub paremale, kulgedes taludest mööda, piki metsavaheteid Kurõsuule, laudraja algusesse. Esimest Eesti−Vene piiriposti võid silmata Kurõsuu vaatetornist. Samast paistab soo tagant ka Lämmijärv ja Kulje (Venemaa) kiriku torn.
Sea sammud laudteele ja ole valmis, et kõrge veeseisu korral võivad jalad märjaks saada. Pista põske pihutäis mulluseid jõhvikaid, imetle tupp-villpea õitsemist ning naudi vaikust. Inimesi liigub siin tõesti vähe. Soo teises otsas, Saarõpää rabajärve ääres on luksuslik puhkepaik. Rada jätkub väikseid teid pidi.
Sellest, et inimesed siin juba pikka aega on elanud, annavad märku rajaäärsed kääpad. Paikkonna ajalugu on kirju. Kui Eestimaad valitsesid 700 aastat ordusakslased, siis Setomaa on üle tuhande aasta Pihkva vürstide ja Vene tsaari võimu all olnud (ometi pole setod kunagi orjad olnud − maa kuulus kogukonnale, kloostrile ja tsaarile ning siin olid vaid üksikud mõisad). Eestiga ühte saadi alles Vabadussõja käigus. Muistsete sõdade aegu tuli setodel üle elada hulgaliselt sõjakäike, mis tähendas röövimisi ja tapatalguid.
Teekonna lõpulõik kulgeb mööda Kurtjärve (Hilbiniidu) soojärvest, kruusastest kõrgendikest, läbi männimetsa ning lõpeb Värska Veeparadiisi juures.
Rada algab Värska Veeparadiisi eest (GPS:N 57 58.975, E 27 37.468), kus on ka infotahvel kaardiga ning puhkekoht. Voldiku raja skeemiga saab administraatori käest. Raja (9 km) võib läbida ka tõukeratta või jalgrattaga. Püsivate sadude järel või hooajavälisel ajal läheb vaja kummikuid. Jõukohane kõigile.

Võhandu matkarada Toolamaal. Kirevate kildude metsarada
Võhandu kallastel kulgev matkarada on justkui laitmatu matkaraja etalon. See väga hea tähistusega vaheldusrikas metsandusliku kallakuga rada saab alguse puhkeplatsilt Tartu−Räpina maantee lähedalt. Esimene osa teekonnast läbib eri kasvukohatüüpe ja puistuid. Rada kulgeb vaheldumisi mööda pinnaseteid, kvartalisihte, põigates aeg-ajalt väikestele kruusateedele. Tundub, et osa rajast on koguni niidetud! Poole pealt võtab rada suuna Võhandule ja pöörab kallast pidi tagasi. Kohe muutub raja reljeef, noored metsad asenduvad liigirikaste põliste laantega. Kõnnid 500 meetrit, oled jänesekapsa kuusikus, veel 500 meetrit ja leiad end mustikamännikust, pool kilomeetrit edasi kasvab vana haavik. Kohati avanevad imelised vaated Võhandu jõele. Mõnda sooti saaks õnge sisse visata otse kõrgelt kaldalt.
Põnevust lisavad muistsed kääpad, mis tähistavad muinasaja asulakohti. Siin, kus on praegu kõrged metsad, paiknsesid kunagi muistsete põlluharijate ja kalurite asulad.
Asub Räpina vallas. Raja (7 km) algusesse saab Tartu−Räpina maanteelt Toolamaa bussipeatuse juurest paremale viivat metsateed pidi. Algus RMK Kaljupealse lõkkeplatsilt (GPS:N 58 5.622, E 27 22.385). Raja läbimiseks rahulikus tempos kulub kaks-kolm tundi. Jõukohane kõigile. Märjal ajal võib rada olla madalamates kohtades märg.

Mammaste suusa- ja matkarada. Linnalähedane, kuid mitmekesine
Üllatavalt rikkaliku linnustiku ja loomastikuga linnalähedane rada. Võid jälgida kulle või haigruid liuglemas Orajõe oru kohal, rajalt jõe äärde põigates aga seirata kobraste tegutsemist. Miniatuursetest paljanditest pulbitsevad väikesed allikad, kärestikukohtades kohiseb Orajõgi. Ühes jõekäärus peidab end tilluke raba, teisal jälle kohalik pokumaa.
Matkarada kulgeb vaheldusrikkal reljeefil, sobib nii jalutuskäiguks, loodusvaatlusteks kui ka kepikõnniks. Valida on eri pikkusega radade vahel. Kuna rajad lõikuvad, võib hargnemistel hoolimata märgistusest tekkida vajadus kiigata kaarti. Kuid ka kaardita liikujatel pole põhjust muretseda, kõik rajad viivad lõpuks tagasi tervisespordikeskuse juurde.
Algus Mammaste tervisespordikeskuse parklast (GPS:N 58 4.645, E 27 3.914), kus on tahvel radade kaardiga. Paberkaardi saad tervisespordikeskuse administraatori käest. Pikima, kümne kilomeetrise raja läbimiseks kulub umbes kolm-neli tundi. Rajad on hästi hooldatud ja viidastatud. Jõukohane kogu perele. Saab läbida ka jalg- ja tõukerattaga.

Saverna terviserada. Meeldiv ja kasulik
See Otepää kõrgustiku künnisel paiknev liigendatud ja mõhnaline piirkond on lähtekoht Võhandu jõele. Saverna terviserada kulgeb aga hoopis Leevi oja kaldail, mis oma teel toidab kalakasvandusi ning suubub mitukümmend kilomeetrit allavoolu Ahja jõkke. Mitmekesisel reljeefil keerlev rada pakub nii silmailu kui ka kehalist koormust. See rada on eelkõige nende jaoks, kes armastavad sportlikumat kõndi.
Asub Põlva–Saverna maantee ääres. Rada algab Relvo motelli lähedalt (GPS:N 58 4.530, E 26 44.839). Pikkus neli kilomeetrit, läbimiseks kulub kuni poolteist tundi. Jõukohane kogu perele.

Piusa koobastiku matkarada
Mõhnad, kraatrid, kaevikud ja koopad. Ja selle keskel kauneim Lõuna-Eesti mets, mida eales nähtud. Looklev rada juhatab muuseumikoopa juurest 1,4-kilomeetrisele lõõgastavale ringkäigule valgusküllasesse samblikuvaibaga summutatud männikusse. Et Piusa kant pole maailma sündmustest eemal seisnud, sellest jutustavadki need konarused maapinnas. Muiste pidanud eestlased siin kandis ordumeestega lahinguid, Rootsi sõja ajal kaotanud kuningas siia lahingus oma kuldkiivri, Vabadussõjas peatunud Piusa jaamas soomusrongid ning Teises maailmasõjas kaevatud Piusa liivasesse maasse kaevikuid ning punkreid.
Enim on Piusa pinda muutnud liivakaevanduse käigud. Mitmete infotahvlitega ja hästi nähtav rada kulgebki reljeefsel pinnal koopakraatrite ja kaevikuliinide vahel. Kiika üle käsipuu lehtriavadest sisse: veel praegugi võid näha põhjatut sügavust ja koopalagesid hoidvaid sambaid. Siitkaudu lendavad oma koju ööbima nahkhiired. Sügiseti kubiseb metsaalune seentest ja pohladest.
Asukoht. Pargi auto Piusa poe juurde (GPS: N 57 50.450, E 27 27.966), küsi vajaduse korral lisateavet muuseumikoobastiku infomajast ning jalutuskäik võib alata. Raja läbimiseks kulub pool tundi. Sobilik marsruut koguperematkaks.


VEEMATKARAJAD

Võhandu jõe veematkarada. Suur seiklus
Võhandu algab Otepää kõrgustiku idaosast, voolab läbi Võru orundi järvede, Kagu-Eesti lavamaa ja Peipsi nõo ning suubub pärast 162 kilomeetri pikkust teekonda Põlvamaal Võõpsu külje all Lämmijärve. Keskjooksul jõgi kitseneb, voolates kõrgete liivakivikaljude ja koobastega ääristatud kärestikulises jõesängis.
Pikim, viie-kuuepäevane suvine matk võiks alata juba Võrumaalt Sulbi küla lähedaselt maanteesillalt. Raskusi mittepelgava matkaja jaoks on see kaunis ja põnev jõelõik (33 km). Rahulikum ja lühem, kolme-neljapäevane matk saab alguse Võru külje alt Kirumpäält ning lõpeb Võõpsus. Elamuslik 90-kilomeetrine veematkamarsruut sobib nii peredele kui ka sõpradele.
Matkates püüdke hoida vaikust: siis õnnestub ehk kopraid näha. Nende peiteurud asuvad lähtekohast pisut allavoolu ja mitmel pool hajutatult kogu teekonna vältel. Parimad kopravaatlusajad on varahommikul ja õhtuti.
Kõige puutumatum ja huvitavam osa Võhandust asub jõelõigul, mis jääb Paidra vesiveski ja Reo maantesilla vahele Põlva−Värska maanteel ja mis on osaliselt ka looduskaitse all. Lõigu alguses on vool laisk, kuid edasi jõesäng aheneb, pikkamööda tekib rohkem kivikärestikke ning vee kiirus kasvab. Jõgi laieneb ja vool vaibub taas alles kaheksa kilomeetrit eemal Leevi elektrijaama paisjärvel.
Leevilt algava Võhandu jõe ürgoru maastikukaitseala keskosas võib jõeoru sügavus ulatuda 30 meetrini. Siin asuvad ka Võhandu jõe kõige märkimisväärsemad kärestikud, veskid, liivakivipaljandid ja koopad. See lõik võlub ka puutumatute metsade ja kaunite vaadetega.
Teekonna kõige põhjapoolsemale punktile Viiral järgneb veel kaks kärestikku ning seejärel vool taltub ja kuni Räpinani voolab Võhandu rahunenult oma sängis. Viimased üheksa kilomeetrit kuni Võõpsuni kulgevad laisalt voolaval jõel.
Algus Võrumaalt Sulbi küla lähedal maanteesillalt (GPS:N 57 54.562, E 26 45.091), lõpp Põlvamaal Võõpsus (GPS:N 58 4.919, E 27 32.694). Teekond hõlmab 124 kilomeetrit, selle jõuab läbida viie-kuue päevaga. Retk nõuab mõõdukat kehalist ettevalmistust. Siin saab sõita kanuu, süsta või kummipaadiga, alates Võrust aga sõudepaadi ja parvega.

Ahja jõe veematkarada. Jäälinnu marsruut
Ahja on kahtlemata üks Eesti tuntumaid ja parimaid veematkajõgesid. See maaliline jõgi saab alguse Kanepi vallast Erastvere järvest. Pikal teekonnal (95 km) läbi Lõuna-Eesti voolab ta kiirevoolulisena kitsas liivakivisängis, laienedes aeg-ajalt paisjärvedeks ning alamjooksul suubub laia ja rahulikuna Emajõkke. Tuntuimad kohad teekonnal on Valgemetsa, Kiidjärve ja Taevaskojad. Pikka matka võiks alustada Aarnaorust ja lõpetada enne Emajõkke suubumist Tartumaal Kikassaares.
Aarnaorust kuni Koorvereni on jõgi kitsas, silmusklev, vette on langenud puid. Vahemaa on 14 km. Koorvere veskiga saab alguse maastikukaitseala ning jõgi muutub kiiremaks. Jõe langus on siin 1,1−1,6 m/km ja siin on ka esimesed liivakivipaljandid. Teekonnal Koorverest Kiidjärveni (11 km) on kolm kärestikulisemat kohta. Kiidjärve−Saesaare (6 km) lõik kulgeb paisjärvel. Kohati on jõgi siin kuni 200 meetrit lai. Kuigi vool on märkamatu, muudavad metsased kaldad ja liivakivipaljandid sellegi lõigu nauditavaks.
Saesaare−Eoste lõigul (7 km) asuvad Ahja kõige tuntumad paljandid: Suur- ja Väike-Taevaskoda. Jõgi on kivine, põuastel suvedel on tuntav elektrijaama mõju − allavoolu asuv säng võib olla veevaene. Peale Taevaskodasid ootab ees veel kaks veskikohta: Otteni ja Porgandi (Eoste küla). Ottenis lõpeb maastikukaitseala ja viimased veskikohad sulgevad ka Ahja kiirema osa. Eostest Kärsani (13 km) kulgeb jõgi veel ürgorus, kuigi silmaga on seda raske hoomata. Vool on mõõdukalt aeglane.
Kärsa−Kikassaare lõigul (26 km) muutub jõgi sügavamaks ja vool aeglustub. Jõe idakallast katab mets, läänekallast heinamaad. Peale Läänistet voolab jõgi Emajõe Suursoos ning on kahes kohas ühenduses järvedega (Ahi- ja Võngjärvega). Matka lõpp-punkt Kikassaares on vee pealt raskesti märgatav. Peab olema tähelepanelik, sest allavoolu pole enne Peipsit enam ühtegi ühendusteed.
Algus Põlva–Saverna maanteelt Aarnaorust (GPS:N 58 3.560, E 26 56.308), lõpp Tartumaal Kikassaares (GPS:N 58 22.002, E 27 8.693). Teekond on 72 km pikkune, selle jõuab läbida kolme päevaga. Nõuab mõõdukat kehalist ettevalmistust. Sõidetav kanuu, süsta ja kummipaadiga, Kiidjärve−Saesaare ja Eoste−Kikkasaare lõigul parvega.

Mädajõe veematkarada. Kõnnumaajõgi Setomaal
Kui tahad Kagu-Eestis kulgeda tõelisel kõnnumaajõel, siis selleks sobib Mädajõgi. See jõgi suubub enne Võõpsut Võhandusse. Mädajõgi on ka Eestimaa ja Setomaa vaheline piirijõgi. Ta voolab läbi pisisoode ja madalate lammimetsade. Jõgi on kitsas, looklev, rahuliku vooluga ja puudevaba. Kaldad on pehmed ehk vanarahva keeles „mädad”. Peale ei saa jala ega hobusega minna: vajud läbi. Sellest siis nimigi.
Pehmetel kallastel on aga omad eelised: talusid pole, põldusid ka mitte. See aga tähendab, et loodus avaldub siin oma kõige loomulikumal moel. Jõel võid näha vee- ja röövlinde, hea õnne korral võib kohata kopraid, põtru ja metssigu. Koprapaise pole, küll on aga rohkelt koprapesi, kanaleid ja varjeurge.
Mädajõel matkamiseks sobivad paremini jahedamad ja veerikkamad kuud oktoobrist mai lõpuni. Siis on veeseis kõrgem ning putukaid ja veetaimestikku vähem. Kohane sõiduvahend on süst, kanuu või väike kummipaat.
Hea on alustada retke Põlva−Värska maantee sillalt Niitsiku risti lähedalt (GPS:N 57 57.706, E 27 28.288). Siin on Järvepää järve mõju tuntav ja jõgi piisavalt veerohke. Lõpetada võib Kahkvas (1,5 t), Kärel (3 t) või Võõpsus (4 t). Marsruut on jõukohane ka vähese sõiduoskusega matkajale.

Levo Tohva (1964) on OÜ-s Matkajuht kutseline matkajuht, Eesti matkaliidu president ja Eesti maaülikooli lektor.