Negatiivseid hoiakuid põhjustav mõtteviis, et metsa raiutakse puidu saamiseks, tuleb asendada mõttega: puitu saadakse metsade hooldamise tulemusena. Põlvamaa männimetsad on maakonna visiitkaart.

Kuigi männimetsi leidub kõikjal Eestis, on kahes piirkonnas nende osatähtsus mõnevõrra suurem. Need on Lääne- ja Loode-Eesti ning Kagu-Eesti. Tootlikkuselt on need männikud erinevad: Kagu-Eestis paiknevad meie kõige ilusamad, suure tootlikkusega männimetsad [5].
Eesti männimetsadest asub parimaid männikuid enim Põlvamaal. Vaadates kõrvuti pindala ja boniteeti, saame veenva tõestuse meie paljude männikute headuse kohta (#).

Metsade, eriti männikute majandamisel tuleb arvestada ühiskonna üldist tausta ja hoiakuid. Tasub mõelda, millises olukorras me praegu oleme. Kunagine hüüdlause „Me ei oota looduselt armuande, me võtame need ise!” on asendunud sooviga metsi hoida ja kaitsta.
Samal ajal on käimas nn. roheline revolutsioon. Möödas on aeg, mil kõike eluks vaja minevat püüti asendada keemiliste ainetega ning nailon ja plastid olid progressi näitajad. Praeguse rohelise või ökoloogilise mõtte tugevnedes on inimesed järjest rohkem hakanud teadvustama taastuvate loodusvarade, sh. puidu väärtust.
Teisalt on ühiskonnas üha enam hinnatud nn. pehmed väärtused, mille eest on vaja pidevalt hoolt kanda, neile on ebaeetiline ühel või teisel moel liiga teha. Seda põhimõtet ei tohi kõrvale jätta ka metsade majandamise puhul.

Asetame männikute kasvatamise sellesse taustsüsteemi. Istutamine ja väikeste männitaimede eest hoolitsemine on ju väga loodussäästlik tegevus. Selle vastu ei ole ühiskond kunagi protestinud: me hoolitseme väetite taimede eest, teeme neile head. Kõik on hästi, kuni metsaomanik hakkab kaunist männimetsa raiuma – siis minetab metsakasvataja puude istutamisega saavutatud positiivsuse oreooli.
Hoiakuid kujundab metsameeste endi tegevus ja nende kõneaines. Sageli räägitakse, et metsi raiutakse liiga vähe. Samas on selge, et metsi hooldatakse kirvega, neid raiudes. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas seda tegevust käsitada.

Uus eesmärk männimetsade majandamisel. Peasiht peab olema jätkata häid tegusid, millele on pandud alus uut metsapõlve istutades. Mändi kasvatades ei tohi unustada: kuigi ta on mulla suhtes vähenõudlik, on eduka kasvatamise alus valgusrohkus kogu kasvuperioodil. Seega peab männimetsa eest hoolitsema.
Rajatud männikultuuri ei tohi jätta unustusse. Teda tuleb esimestel aastatel tihti hooldada. Algul peab männitaimed vabastama heintaimede alla mattumisest, hiljem on vaja eemaldada männiga konkureeriv võsa. Tähtis on toonitada, et ei tehta valgustusraiet, vaid hooldatakse noort metsa, noorendikke.
Vanemates, üle kümne aasta vanustes männinoorendikes on vaja harvendada ka mände. Parim aeg alustada noorendiku viimast hooldust on siis, kui puud on hakanud loomulikult laasuma. Tulevikupuud on vaja vabastada varjavatest ja lämmatavatest konkurentidest. Tulevikupuude valikul eelistatakse peenemaoksalisi ja parema kasvuga isendeid. Jämedad ja karvased puud, mida metsamehed kutsuvad „huntideks”, oleks mõistlik noorendikust eemaldada. Hoolduse tulemusena ei ole tähtis niivõrd puude arv hektari kohta, kuivõrd nende omavaheline vahekaugus. Selles vanuses võiks see olla umbes 1,5 meetrit.
Järgmine samm on vanemate männikute hooldamine ehk hooldusraie. Selle eesmärk on suurendada metsa väärtust – saada terve ja koosseisult parem puistu – ning kasutada lähitulevikus väljalangevate puude puitu. Puidu hankimine ei ole sel ajal esmajärguline. Tihti jäetakse see asjaolu märkamata ja räägitakse, kui palju tihumeetreid me hooldusraietega saame, selmet öelda, mitmel hektaril oleme metsa hooldanud.
Aja jooksul tehtud eri hoolduste kvaliteet ja maht kajastub diagrammil, mis kirjeldab männikute vanuselist jaotust Põlvamaal (#). Kuigi keskmiselt on Põlva maakonnas igal aastal männiga uuendatud 280–300 hektarit [4], tükivad meie männikud vanemas eas asenduma teiste puuliikidega [3].

Põlvamaa männikud on suhteliselt vanad ja ebaühtlase vanusega. Kui rangelt kaitstavate metsade puhul ei ole see puudus, siis majandusmetsad peaksid olema keskmiselt nooremad ja ka vanuseliselt jaotuselt ühtlasemad. Männikuid iseloomustab kuni 50-aastaste metsade nappus ja vanemate, sealhulgas küpsete puistute suhteline rohkus. Männipuistu kõrge vanusega ei halvene puidu kvaliteet kuigi palju, mistõttu raieküpsete puistute suur pindala ei ole kiiret lahendamist nõudev probleem.
Küpsete metsade puudust ei ole loodetavasti oodata lähima poolsajandi jooksul, sest üle poolte männikute vanus on 51–100 aastat. Kuid siis saabub järjest süvenev langus, sest 11–50-aastasi metsi on pindalalt 2,5 korda vähem kui 51–100-aastasi ja seda vajakut ei ole võimalik kuidagi täita.
Metsade ideaalne vanuseline jaotus tagab pideva, ühtlase metsakasutuse uuendusraiena. Et hoida puistute praegust liigilist koosseisu, on vaja Põlvamaal edaspidi suurendada noorte männikute pindala, sest viimastel aastatel on männi uuendamisele eelistatud kohati kuuske ning looduslikule uuenemisele jäetud alad kattuvad kasega.
Viimane, kuid sisuliselt olulisim tegevus männimetsade majandamisel on läbimõeldud uuendusraie. Selle eesmärk majandusmetsas on raiuda majanduslikku väärtust kaotama hakkavad küpsed puud ja luua eeldused uue metsapõlve saamiseks. Sellist puitu on võimalik kasutada peaaegu kõigil elualadel, kus praegu on sageli eelistatud mittetaastuvatest loodusvaradest toodetud saadused.

Põlvamaa männikutest on suur osa kaitse all, et hoida liike ja elupaiku (#) [3]. Mänd on Põlvamaa visiitkaart, seetõttu on kaitse all ka märkimisväärne hulk silmapaistvaid üksikuid mände.
Tihti käsitletakse kaitsealuseid metsi valikuta ühte moodi, keelates kõik tegevused. Vanad männimetsad, kus me midagi ei tee, asenduvad pikema aja jooksul kuusega ja nooremad metsad omakorda kasega.
Sageli püütakse loodust kui puutumatut keskkonda kaitsta inimese eest. Selline puutumatu loodus on kui muuseum, kus käiakse, ent lähem suhe pole mõeldav. Meie kogemus kooselus loodusega on pikaajaline ja seetõttu ei peaks kaitsma mitte niivõrd põlisloodust, vaid inimese seoseid sellega. Kultuuririkkuse ajendeid on ka looduse mitmekesisus: ühe hoid ja kaitse pole võimalik, edendamata teist [2]. Sellele mitmekesisusele on pannud aluse varasemad põlvkonnad oma tervikliku metsamajandamisega.
Männikuid on oluline majandada kõikidel kasvuetappidel. Erilise tähtsuse omandavad männinoorendike hooldamisel tehtud otsused. Kui neid ei hooldata, teeme kasu asemel pigem kahju. Meie kohustus on eelmistest põlvkondadest meile jäetud heas seisus pärandit vastutustundlikult kasutada, hoida ja edasi anda.

1. Aastaraamat „Mets 2008”. Keskkonnaministeeriumi metsakaitse- ja metsauuenduskeskus 2009. www.keskkonnainfo.ee/publications/16265_PDF.pdf
2. Maran, Timo 1999. Loodusest ja kultuurist. Inimlikult. – Sirp, 17. sept.
3. Metsaregister. Keskkonnateabe keskus.
4. Statistika andmebaas. Eesti statistikaamet. Tallinn.
5. Valk, Uno; Eilart, Jaan 1974. Eesti metsad. Valgus, Tallinn.

Andres Sepp (1963) on RMK Põlvamaa metskonna metsaülem.