Tehismaastik on sedasorti mõiste, mis toob kohe esile tavateadvuse dualistlikkuse. Lihtne on mõelda vastanduvates kategooriates, põigeldes süsteemiselguse huvides mööda pooltoonidest ja segunemistest. Maastiku puhul on see eriti tavaline: lihtne ja selgepiiriline on vastandada looduslikku ja tehislikku.

Mõtlemisviisi, mis vastandab inimloodu ja pärislooduse, on põhjendatud nii laiema kristliku taustaga – maailmas nähakse inimese ajutist peatuspaika teel tema pärisosaks olevasse igavikku – kui ka rõhutatult subjektikeskse idealistliku filosoofia traditsiooniga, mis eristas selgelt inimtaju ja kõik sellest väljapoole jääva. Suhtumises maastikusse on see varasematel aegadel toonud kaasa kompromissitu eraldusjoone jätkusuutliku ja harmoonilises tasakaalus areneva looduse ning brutaalselt sekkuva ja utilitaarse inimtegevuse vahele.
Ometi on selline vahe, vähemalt Eesti kultuurmaastiku puhul, illusoorne. Päris ehedat ja puutumatut loodusmaastikku Eestis pole, on vaid suhteliselt puutumata alad ja kooslused. Igasugune inimasustus ja ruumikasutus jätab loetava jälje maastikku.

Teed on inimtegevuse nähtavaimad, vältimatud jäljed. Nagu igasugust infrastruktuuri, käsitletakse ka teid enamasti enesestmõistetavana. Neist vaadatakse üle kui millestki, mis kuulub puhta pragmaatika valdkonda. Ometi on teed ja muu infrastruktuur just need vahendid, mis võimaldavad vallata ruumi ja määravad võimuvahekordi. Teed tagavad ligipääsud ja ressursside vood, nende paiknemine või puudumine aga määrab ruumi hõlvamise võimalused. Fenomenoloogilises plaanis annavad teed kohtadele tähenduslikkuse, võimaldavad kulgu ja naasmist ning kannavad kohamälu.
Tänapäeval on infrastruktuurimaastik muutunud järjest mastaapsemaks. Seda positiivsem on, et Varbuse maanteemuuseumis on valminud ekspositsiooniala, kus püütakse ühekorraga käegakatsutavalt edasi anda nii teede ajalugu kui praegusaegse infrastruktuurse arhitektuuri ja maastiku teineteist täiendavat kokkupuudet.

Maanteemuuseumi välialad on projekteerinud arhitektuuribüroo Salto (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg) ning need kujutavad endast ühtaegu nii maastikuarhitektuurset objekti kui ka vabaõhunäitusesaali, kus segunevad teabe edastus (ekspositsioon), puhketegevused ja ruumikogemus. Kogu üle hektarise pindalaga objekt on süvistatud maastikku, kus üksteisele järgnevad ruumid ja ekspositsioonipinnad moodustavad laias laastus kaheksakujulise jada.

Ekspositsioon algab ainulaadsete rekonstrueeritud ajalooliste teeruumidega, mis järgnevad sakilises süvendis üksteisele selliselt, et korraga on vaateväljas ainult üks aegruum. Ajalooliste teeruumide esitusel süvendis ei puudu ka metafoorne külg: see võib viidata nii väljakaevamistele kui ka teadvuse ja mälu aluskihtidele.
Kulgemine algab ajaloolise sooteega, mille eeskujuks oli Kata Heinasoos välja kaevatud 3.–4. sajandi teelõik. Roikaline teepind on üpris ebatasane, seda ääristavad sookailud, huulheinad ja muud sootaimed. Järgneb õõnestee lõik, mis imiteerib 17.–18. sajandil Lõuna-Eestis levinud, liiklemisest endast tekkinud rennitaolise süvendiga teed saviliivapinnases. Ehedusehõngu lisavad Rootsi-aegse miilikivi koopia ja võimalus kuulata teemaga seostuvaid pärimusi. Seejärel jõuab külastaja pinnasteele, 18. sajandi tavapäraseimale, liikumisest endast aja jooksul tekkinud teele. Selle ääres paikneb kuue meetri kõrgune verstapost.
Pinnasteele järgneb kehva kattega kruusatee. Sellel paiknevas nelja tee ristis saab audiogiidist kuulata ristteedega seotud muistendeid, uurida ajaloolist kärgkastsilda, kõrtsiesist lasipuud ning paekivi- ja lippaedu. Kõrtsi fassaad on 19. sajandi Valkla kõrtsi koopia koos ulualuse ja hobuveovahenditega. Kõrtsi ees teeb tee käänaku ning vaheldub ka teekate, algab sillutatud kruusatee. Üks teeäär on piiristatud tõkkekividega ning sellel teepoolel asub ka lõik kitsarööpmelist raudteed koos vaguniga.
Parempööre viib käija kruusateelt munakiviteele, mis markeerib teede arengut 1920.–1930. aastatel. Tee äärde jääb poolik Ambla poe fassaad puidust rattahoidjaga, telegraafipostid, teejuhatajad ja kaitsetõkked.
Kurvi järel jätkub mustkattega tee. Paremat kätt jääb teeviit ja piimapukk ning vasakut kätt Tilleorus asuva stalinistliku puhkeala koopia. Läheduses on ka 1966. aastast pärit Kuusalu bensiinijaam ajastutruu gaseeritud vee automaadiga. Kõige lõpuks jõuab asfaltbetoonkattega teele, mida piirab okastraataed. Teelõik lõpeb raudteeülesõidukohaga.

Kompleksi ülejäänud osadest leiab Vati silla – Eesti vanima teraskonstruktsiooniga silla – taastatud keskfermi, teetähiste väljaku eri ajajärkudest pärinevate teetähiste, liiklusmärkide ja valgusfooriga ning masinate väljaku, kus eksponeeritakse mitmesuguseid tee-ehitus- ja hooldusmasinaid nende töökeskkonnas.
Puhkeala osas paikneb puidust astmestikuga piknikuplats, laste mänguväljak ja liikluslinnak. Viimane on lastele sobivalt vähendatud mastaabiga tihe pseudokeskkond, kus seintele trükitud fotod tänavaseintest ja eri tüüpi hoonete fassaadidest loovad illusionistliku, kokkusurutud linnaruumi. Väikeste elektriautodega mitmesugust tüüpi ristmikel ja teedel liigeldes saavad lapsed ühtaegu nii liikluskasvatust kui ka lõbustuspargi elamusi.

Kogu kompleks oma olemuselt teemapark. Arhitektuuri, linnaehituse ja maastikukujunduse kontekstis räägitakse teemapargistumise fenomenist enamasti negatiivses-hoiatavas võtmes: totaalselt kujundatud ja tematiseeritud keskkondades ei ole ruumi millelegi juhuslikule, loomulikule arengule ega tähenduskihtide mitmekesisusele. Teemapargi võtmes kujundatud keskkond lameneb ja muutub sageli atraktsiooniks, mida kogetakse „turistliku pilguga”.
Samas, muuseumiväljapanekute puhul on teemapargilik käsitlusviis omal kohal. Siia tulijale on turistlik pilk niikuinii sisse kodeeritud ning teabe edastamisele keskendunud piiritletud keskkond ainult võidab sellest, kui kogemus haarab mitmekülgselt kõik meeled.
Juba Varbuse vanas postijaamas paiknev maanteemuuseumi siseekspositsioon on atraktiivne ja põnev lavastuslik keskkond (Laika, Belka ja Strelka sisearhitektuuribüroo, 2005), kus esmapilgul võib-olla külmakski jättev teema on just esitusviisi kaudu äärmiselt köitvaks muudetud. Sama suhtumine jätkub ka välialadel, kus ruumilised imitatsioonid kohati, näiteks liikluslinnaku puhul, vindi suisa üle keeravad. Arhitektuurne ruum ja ekspositsioon on omavahel sujuvalt segunenud, kogu lahendus lähtub külastaja ruumikogemusest. Tekkinud on n.-ö. hübriidne ruum – justkui interjöör, aga õues, ning eksterjöör tavamõttes õigupoolest puudub.

Selline vaba ja popilik arusaam ekspositsioonist ning mastaapse betoonist rajatise radikaalne arhitektuurne vorm ei vasta ilmselt tavaootusele, kuidas tänapäeva arhitektuur peaks maastikku sulanduma. Ometi on just selles objekti intriig ja tugevus ka maastiku seisukohast. Järsk pindalõikumine, selge ja terav piir tehisliku ja loodusliku vahel tähendab siin paradoksaalselt vähimat sekkumist ja ausaimat taktikat. Eemalt vaates jäävad välialad pilgule peaaegu nähtamatuks. Ruumis viibides ollakse aga totaalses keskkonnas, millesse ümbritsev puutub üksnes kontseptuaalselt, mitte visuaalselt. Teeruumides esitatud ajalooline Eesti maastik on kirjutatud praeguse sisse ja peale.
Oma kompromissitu, kuid ometi delikaatse olemusega kommenteerib välialade projekt ka Eesti maakeskkonna levinuimat kuvandit, mis väga üheselt rõhutab nüüdisaegsest arengust puutumatut loodust ja pärimuskultuuri.
Eesti maastiku arhetüüp on väga oluline piirkondliku ja rahvusliku identiteedi komponent, millest küllap igaühel on üpris selgepiiriline ettekujutus. Inimeste side maastikega on väga emotsionaalne. See põhineb ühevõrra nii keskkondade nähtaval ja tajutaval küljel kui ka maastikesse kätketud narratiividel ja sümboolsel tasandil.
Maanteemuuseumi uued välialad teadvustavad ja mitmekesistavad just seda narratiivset poolt. Samavõrd kutsub nende arhitektuurne lahendus üle vaatama sissejuurdunud dualistlikku Eesti maastikukuvandit, näidates infrastruktuuri ja maastiku põimumise paratamatust tänapäeval ning vastandite delikaatse, teineteist täiendava koosolu võimalikkust.

Ingrid Ruudi (1978) on arhitektuuriajaloolane ja kuraator. Teemavaldkondadeks 20. sajandi ja nüüdisaegne arhitektuur ning kunst avalikus ruumis. Alates 2004 toimetanud ajakirja Ehituskunst, kureerinud 2008. aasta Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni „Gaasitoru“, kirjutanud jooksvat arhitektuurikriitikat, valmistab ette Tallinna kultuuripealinna aastal peetavat linnainstallatsioonide festivali LIFT11.