Meie lähiajalugu on peaaegu iga kandi pealt väga vastuoluline. Seda on ka meie biosfääri kaitseala (BK) saamislugu, kus lahknevad ka asjaosaliste eneste meenutused.

Esimest korda kirjutasin tulevasest biosfääri kaitsealast juba 1979. aastal Eesti Looduses: „Enamik meist peab Vilsandi Riiklikku Looduskaitseala vaid linnukaitsealaks. Tunduvalt vähem on neid, kes teavad, et peale lindude siin ka taimseid rikkusi säästa tahetakse. Hoopis vähe aga on esialgu neid, kes näevad selles mitte ainult Baltimaade, vaid kogu Nõukogudemaa vanimas looduskaitsealas tulevast biosfäärikaitseala koos regionaalse foonijaamaga” [1].

Aasta enne seda olin koos Leningradi geofüüsika peaobservatooriumi teadusdirektori Aleksander Zaitseviga avaldanud Eesti Looduses artikli õhuelektriliste meetodite kasutatavusest õhu aerosoolse saastatuse uurimisel, pidades silmas just tulevasi Vilsandi foonivaatlusi [2].
Idee rajada Vilsandile kui eeldatavalt väga puhta õhuga saarele foonijaam ning biosfääri kaitseala tekkiski meil koostöös geofüüsika peaobservatooriumiga juba 1977 ehk aasta enne rahvusvahelise programmi „Inimene ja biosfäär” (MAB) Eesti komitee loomist.
Sel ajal tegid foonivaatlusi ja rajasid biosfääri kaitsealasid nii Goskomgidromet, s.o. NSVL hüdrometeoroloogia riiklik komitee kui ka teaduste akadeemia. Foonijaamu peeti õigustatult biosfääri kaitsealade lahutamatuks osaks.
1977. aasta suvel leidis Vilsandil käinud akadeemik Erast Parmasto üllatuseks eest TRÜ geofüüsika ekspeditsiooni, kellel oli töö rahastamise jaoks sõlmitud lühiajaline leping geofüüsika peaobservatooriumiga. Nii selle ekspeditsiooni kui ka hilisema TRÜ geofüüsika välilaboratooriumi teaduslik juhendaja oli prof. Hannes Tammet.

Parmasto oli väga huvitatud meie mõõtmismeetoditest ja ideest luua Vilsandi biosfääri kaitseala. Et juhtumisi oli mul kaasas koostöös Zaitseviga valmiva artikli käsikiri, siis sain talt kirjasõnas algajana kasulikke näpunäiteid. Siin on mul sobiv võimalus tänada Erast Parmastot ja Jüri Martinit. Tänu nende heatahtlikule suhtumisele saime töötada Vilsandil ka järgmistel aastatel.

Vilsandi geofüüsika ekspeditsioonile järgnesid uuringud Põhja-Kasahstanis ja Põhja-Kaukaasias juba Moskva ja Leningradi uurimisinstituutide kulul. Meid kaasati sotsialismimaade ühisesse keskkonnakaitseprogrammi. See asjaolu võimaldas Vilsandit kui biosfääri kaitseala loomiseks sobivat kohta tutvustada konverentsidel Thbilisis ja Toshkendis (venepäraselt Taðkent).
Vilsandi biosfääri kaitseala loomisest kuulis Eesti Looduse kaudu ka tollane ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuse juhataja Heino Luik. Teda me ei taibanud alul oma asjatundmatuses kaasata. Tänu temale hakati Vilsandil rüüstatud Tolli talust looma biosfääri kaitseala keskust. Hoone valis välja Hannes Tammet.
Kompleksi ehitati mitu aastat ja see tuli vägev: ainuüksi kaminaid oli viis. Igasugune teadustöö lossis aga välistati ning sellest sai Vilsandi kaitseala juhataja residents. Seal peatusid vaid valitud külalised, tihti ka looduskaitse valitsusele vajalikud inimesed. Piiritsoonist veelgi rangema reþiimiga Vilsandil käimisest sai tollases ühiskonnas mõneti prestiiþi asi. Meie igasuvise ekspeditsiooni rahvas pääses sinna häärberisse vaid ühel korral, külalisena kaitseala aastapäeval.
Kaheksakümnendate keskpaiku korraldasin mitme Vene (Moskva, Leningradi ja Puðtðino) instituudi töise kohtumise Vilsandil Madis Aruja asjalikul juhendusel. Aruja esitas biosfääri kaitseala rajamise kohta väga hea kava, mis haaras tervenisti Vilsandi ja Viidumäe kaitseala ning Kaali meteoriidikraatri kui haruldase omalaadse nähtuse.
Nõukogude Liidu MABi nõukokku kuuluv ning selles liinis NSVL ka UNESCOs esindav mullateadlane Anatoli Kerþentsev, praegugi tuntud teadlane, ühiskonnategelane ja poliitik, oli Eestis nähtust vaimustuses ja hiljem tutvustas Eesti biosfääri kaitseala loomise kava edukalt ka Läänes. Tema hinnangul täitis plaanitav Vilsandi–Viidumäe biosfääri kaitseala ainsana kõik esitatavad nõuded. Tollal ei vastanud Kerþentsevi andmetel paljud biosfääri kaitsealad korraga kõikidele kriteeriumidele, küll aga tegi seda suurepäraselt Aruja pakutu.

Samal ajal hakkas biosfääri kaitseala looma ka MABi Eesti rahvuslik komitee. Nii väidab Jüri Piiper, et „Mõte luua Eestis oma biosfääri kaitseala pärineb professor Hans Trassilt. [---] Põhilise töö tegi MAB-i Eesti Rahvuslik Komitee (asutatud 1978. a.). [---] Alates 80-ndate aastate keskpaigast kuni 1988. aastani otsiti sobivat ala ja arutleti selle suuruse üle” [3].
Hans Trass kirjutas 1983. aastal nii: „Kahel viimasel MAB-i pleenumil (1982. a. Minskis ja tänavu Tbilisis) on tõstatatud ka küsimus BK loomisest Eestis. Kuigi probleem on arutlusaineks olnud mitmes instantsis, pole siiski teoni jõutud. [---] Imestusega sain läinud suvel teada, et BK on meil juba olemas; nimelt leidsin Viidumäe Riikliku looduskaitseala emotsionaalselt ja teaduslikult hästi kujundatud muuseumi seinal kaardi pealkirjaga „Vilsandi–Viidumäe biosfääri kaitseala (!). Mari Reitalu, Viidumäe kauaaegne juhataja vastas mu küsivale pilgule veidi häbelikult – „ülemused käskisid”. Ega midagi – võib-olla tulebki selle peale minna. Kardan vaid, et Vilsandi–Viidumäe looduskompleksi puhul võib tulla NSV Liidu MAB-i peakomitees ning Pariisis UNESCO-s ütlemist – mõnele kehtestatud nõudele see ala siiski ei vasta. Kuid ühte peab toonitama – Eesti läänepoolseim ala on meil tõepoolest puhtaima õhuga, sellisele järeldusele tulid ka Moskva Monitooringulaboratooriumi töötajad, kes tänavu suvel Kuusnõmmel detailselt sealseid õhukeskkonna tingimusi uurisid” [4].
Viimase väite kohta võib küll öelda, et samale järeldusele olid teiste meetoditega Vilsandil juba aastaid varem jõudnud Tartu ülikooli geofüüsikud, kelle töid bioloogid on eiranud.
Hans Trass on biosfääri kaitseala loomist hiljem meenutanud niiviisi: „Lugedes järjest arvukamalt ilmuvaid publikatsioone MAB-i kohta, tulin juba 1979. a. järeldusele, et keskne koht on VIII programm, mis käsitleb uut suunda loodus- ja keskkonnakaitses – biosfääri kaitsealasid. [---] Tegin ettepaneku alustada eeltöid biosfääri kaitseala BKA loomiseks EST-MAB II pleenumil 1979. aastal. Esialgu oli plaan väga tagasihoidlik – piirdusin ettepanekuga luua BKA Lääne-Saaremaale. Kui see ettepanek tuli põhjalikumale kaalumisele, laiendasime Jüri Martini ja Mart Hermanni soovitusel BKA-d kogu Saaremaale, ja 1983. a. V pleenumil tehti ettepanek haarata BKA-sse kogu Lääne-Eesti saarestik” [5].
Siiski on biosfääri kaitseala asukoha valikul olnud Trassil ka kõhklusi, näiteks: „Seetõttu mulle tundubki, et territooriumi biosfääri kaitseala loomiseks peame otsima seal, kus meil on juba olemas ürgsed (suhtelised kultuurist puutumata) sood või isegi soode süsteemid, soostikud, soovitavalt sellised, mis on juba kaitse all (näiteks Kikepera–Öördi; Endla–Oostriku). Väärib ka märkimist, et ühelgi seni Nõukogude Liidus organiseeritud BK-l pole selliseid võimsaid rabamassiive kui Eestis” [4].
Kuigi nii Tartu ja Tallinna kui ka Moskva ja Leningradi teadlaste välitööde põhjal sobis Vilsandi biosfääri kaitseala ning seire foonijaama asukohaks ja tänu Kerþentsevile oli teada ka UNESCO mitteametlik toetus, ei teinud meie ametimehed ometi sellekohast ettepanekut.

Biosfääri kaitseala loodi okupatsiooni lõppaastatel ülikiirelt, kui tõusis päevakorda piirireþiimi kaotamine ning rahvas hakkas juba vabamalt saartele pääsema. Siis loodi biosfääri kaitseala ja kehtestati Saaremaale pääsemiseks külastusmaks, mis oli vist viis rubla. Vähemalt algetapil näis läänesaarte biosfääri kaitseala ärilise ettevõttena. Sellest on ajendatud ka selle konglomeraadi palju räägitud kasvuraskused ja tänini kestvad segadused.
Need read siin on vaid vana mehe mälestuskatked oma elu ühest aktiivsemast tegevusperioodist, mis pilguheiduna tollasesse aega võiks pakkuda huvi eelkõige uutes oludes kasvanud ja kujunenud põlvkonnale. Samas on see killuke meie keskkonnakaitse ajaloost.
Oma naiivsuses lähtusin poliitilises mõttes lapsikust arusaamast, et teades meile põhiliselt läänekaarest tulevate õhumasside puhtust, saame nullnivoo, näitamaks ENSV tööstuse lubamatult suurt saastet, mille edasist arengut oli vaja pidurdada. Varem või hiljem tuli niisugusest tüütust tegelasest lahti saada – tollal oli see pelgalt tehniline küsimus. Kõrgel riiklikul tasandil heideti mulle ette liigset ausust kui väidetavat ainukest puudust.

1. Arold, Mart 1979. Vilsandi teadusesaareks. – Eesti Loodus 30 (5): 288–289.
2. Arold, Mart; Zaitsev, Aleksander 1978. Monitooring ja õhuelekter. – Eesti Loodus 29 (5): 310–313.
3. Piiper, Jüri 1995. Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala – UNESCO programmiala. – Eesti Loodus 46 (10): 275–277.
4. Trass, Hans 1983. Biosfäär, keskkond ja rahuvõitlus – Sirp ja Vasar, nr. 38, 23.09.
5. Trass, Hans 2002. Üksi ja ühes: mnemograafia. Ilmamaa, Tartu: 99.

Mart Arold (1944) on geofüüsik, vabakutseline kirjastaja ja tõlkija. Avaldanud 16 raamatut Eesti lähiajaloost.