2010/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2010/8
Kuidas kaitsta mitmekesisust elurikkuse aastal

Sinu ametinimetus on elurikkuse nunik. Milles seisneb sinu t tpsemalt?

Eks ametinimetus ole testi huviratav. See on taotluslik, et elurikkusele, teise nimega bioloogilisele mitmekesisusele, rohkem thelepanu prata. Minu t keskkonnateabe keskuses (KTK) on nustada elurikkuse teemal, ennekike maismaaelustiku valdkonnas, peamiselt keskkonnateabe keskuse looduskaitse osakonda ja teabeosakonda, aga ka teisi osakondi ja asutusi keskkonnaministeeriumi haldusalas, kui see vajalik on.
See nustamine thendabki thelepanu pramist elurikkusele kui tervikule ja seostele kossteemis. Valdkonnad on ametnikuts tavaliselt killustatud ja seetttu vib ametnikul, kel pole erialast haridust, tervikpilt kergesti kaduda.
Tegelikult on mu phit, lisaks nustamisele, jagatud kaheks suureks osaks: siseriiklikes KTK vljaannetes Eesti elustikulevaadete koostamine alates andmete koondamisest kuni tekstide kirjutamiseni ja toimetamiseni ning rahvusvaheline andmevahetus elurikkuse kohta. Viimane seondub lepinguliste kohustustega Euroopa keskkonnaagentuuri ees ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni teabevrgustikus.

Oled vi oled olnud mitmesuguste rahvusvaheliste projektide Eesti esindaja. Millistest on sinu hinnangul Eestile testi kasu olnud ja mis on olnud rohkem vormititeks?

Kasu on enamasti suhteline teema. Kui hinnata kasu Eesti loodusele, siis on riigi bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis osalemine kindlasti kaudselt nii mndagi loodust hvitavat tegevust prssinud. Iseasi, kas see just otseselt teabevrgustiku teene on.
Viitad ilmselt ka sellele, et ttasin viimase kaheksa aasta jooksul Euroopa keskkonnaagentuuri elurikkuse teemakeskuses. Sealt sain peale isikliku hea kogemuse ka palju olulisi andmeid ja infot nii Euroopa Liidu kui ka kogu Pan-Euroopa riikide kohta. Minu kest kis lbi 40 Euroopa riigi kaitsealade andmestik ja ei saa mainimata jtta, et peaaegu kolmekordistasin selle andmestiku hulka, suheldes suure hulga riikide valitsusametnikega ja vajaduse korral ka neid klastades. Tnu sellele on Eesti andmestik nii leeuroopalises kui ka lemaailmses andmebaasis oluliselt tienenud ja praeguse seisuga kergesti uuendatav meie siseriiklike ametlike andmebaaside kaudu.

Kas riiklik elustiku seire kajastab elurikkuse muutusi sinu meelest piisavalt? Kui ei kajasta, siis mida peaks muutma?

See teema on minu jaoks kurb ja mneti viks elda, et mul pidevalt sdamel. Phjus on selles, et enne kui ma Euroopa keskkonnaagentuurile andmebaaside tiendustd tegema lksin, olin 19941998 Eestis elustiku seire koordinaator ja 1998 ka seiressteemi thustava vlisprojekti asejuht. Prast seda aastat ei ole mul enam olnud mahti seire arengut phjalikult jlgida, aga praeguse seisuga vaadates tundub see kuskile takerdunud ja ehk isegi taandarenenud.
Kahe snaga on raske elda, mida muutma peaks. Kindlasti on vaja lbi ttada vahepeal mitmel korral meie tippteadlaste tehtud seiressteemi thustamise uuringud. Selgelt vajavad sidumist praegu eraldi seisvad seire, indikaatorite ssteem, Natura 2000 protsessid, kaitsealused objektid ja nende kaitsekorraldus ning roheline vrgustik ja planeeringud.
Lhidalt eldes: olen seirest saanud Eesti elurikkuse olukorra kokkuvtete tegemiseks infot vaid suurulukite ja osaliselt linnustiku kohta. Puudub ssteem Euroopa Liidu direktiivide nutud liigi- ja elupaigaseireks. Ametnikud on saanud seni kasutada vaid liigi- ja elupaigaphiseid eksperthinnanguid ja arvamusi, mis aga kuidagi ei saa olla vrreldavad isegi Eesti piires, rkimata Euroopa ulatusest.

Kuigi eluslooduse seiressteem pole vib-olla kige parem, vime seda pidevalt uuendades kaotada sellegi, mis olemas: kas vi metoodikat muutes ei tarvitse andmed enam vrreldavad olla.

Muidugi on oht nii seirega kui ka kogu looduskaitsega, et pidev mberkorraldamine vib kaotada ka senised saavutused. Kuid kski protsess iseeneses ei saa olla phjendus selle jtkamiseks. Igal tegevusel peab ju olema mingi mte ja eesmrk. Teisisnu, tegevuste eelisjrjestus viks Eestis olla rohkem paigas. Eluslooduse seire jm. looduskaitse ei ole ju hiskonnas otseselt kasumit tootvad ja kik rahalised vahendid, mis selleks eraldatakse, on igal aastal jlle uued ja taasotsustatud.
Tegelikult ongi siia maetud n-. kossteemi teenuste eest maksmise koer. Kui praeguse seisuga rahastab keskkonnakaitselisi tegevusi KIK ja sinna laekuvad saastetasud, siis eluslooduse arvel elamist ei maksa keegi kinni. Nii jetaksegi paljud looduse kaitse tegevused hiskonnas ootele, neid saaks teha alles siis, kui hiskond on majandusliku rikkuse saavutanud.

Kuidas elurikkuse aasta viks meie eluslooduse mitmekesisust suurendada?

Vga hea ksimus. Ega ks inimese meelevaldselt loodud loosung otseselt elurikkust ei suurenda. Tegelikult polegi Eesti elurikkust vaja tingimata suurendada, pigem oleks vaja see silitada sellisena, nagu ta meil on praegusel rahvusvahelisel elurikkuse aastal.
Sellele silitamisele saab elurikkuse aasta kaudselt kll kaasa aidata: see viks tuua otsustajate knepruuki ja ka tegudesse selliseid lbimeldud suundi nagu kossteemi teenustega arvestamine igasuguse inimtegevuse puhul; kossteemse lhenemise kasutamine keskkonnamjude hindamisel ja planeerimisel; eluslooduse kaitse korraldamine sidusa rohevrgustiku mratlemise ja planeeringute ssteemis psivana hoidmise kaudu jne.
Kuigi globaalselt ei ole meie pisike boreaalne maalapp maa kliima korraldamisel vtmethtsusega ja ses osas on biodiversiteedi konventsiooni pilgud pratud troopikavtmesse, on meil, arvestades riigi suurust, optimaalset rahvaarvu ja silinud looduse head seisu vrreldes mitmete liitlasriikidega Euroopa Liidust, vga hea vimalus tasakaalustatud arengu eeskujuks olla.
Meil on hea potentsiaal nii ruumilise planeeringu jaoks, sest me saame hoida, mitte ei pea taastama hendusi kaitstavate alade vahel, kui ka loodusvarade kasutamise jaoks. Selleks on vaja vaid enam teha koostd ettevtluse arendajate ja loodushoiu edendajate vahel, praegu kipume ikka tihti nn. rehepapluse teed minema, millest on kahju.

Milline viks olla konkreetne koost ettevtjate ja looduskaitsjate vahel, et eluslooduse mitmekesisus suureneks?

Jllegi on vaja rkida eelkige mitmekesisuse hoiust elujulisena. Ettevtjad viksid aru saada, et elurikkus ei ole inimese jaoks mingi abstraktne lisavrtus, vaid selle silimisest sltub inimese enese eksistents.
Lhidalt eldes on esmased soovitused samad mis masujrgsetel majandusanaltikutel: kiire rikastumise soovi asemel tuleks melda pikema stabiilsuse peale. Sellele aitab selgelt kaasa elurikkuse vrtuste arvestamine. Ma ei soovi kaugeltki minna teise rmusse ja rkida sellest, et tuleks minna tagasi koopasse kivikirve juurde ja unustada tuli.
Vtmesna on hiskonna tasakaalukas juhtimine. Vtkem Belgia, kus juba 1970. aastatel oli olukord nii hull, et tuli kogu riigi pindala ruumiliselt rangelt jagada printsiipideks, nagu meie vahel teeme oma ldplaneeringutes: kus on looduskaitsemaa, sh. rohekoridorid, kus on elamuarendusmaa, kus on infrastruktuuride maa, kus on majandustegevusmaa jne.
Belglased judsid sellise jaotuseni peale seda, kui neid oli saanud Eestiga sama suurel maatkil kokku kmme korda rohkem kui meid ja nende rannajoonest oli veel vaid mni kilomeeter tis ehitamata.
Meie olukord Eestis on praegu vga hea just selle poolest, et saaksime kergesti ppida Lne-Euroopa arenenud riikide vigadest. Vahel tundub, et tegutseme ses suhtes silmaklappidega. Meil on, mida hoida, ja on ka, mille baasil majandust turgutada ja arendada, selleks peaks pdma lahti saada noore riigi uljusest ja tormakusest. Bioloogina pole mul sellesse tegelikult eriti usku, eks riigi evolutsioonil ole ka omad kindlad vankumatud reeglid, mida ksikisikud ei saa kahjuks muuta.
Aga konkreetset koostd viks alustada histest aruteludest ettevtjate ja looduskaitsepraktikute vahel. Mulle meeldis vga ELi krge ametniku, vist oli see Ladislav Miko, ettekandes toodud snum, et paljudel looduskaitsetegevustel on suur potentsiaal luua tkohti, sedalaadi mberpe oleks ka meil Eestis vga teretulnud. Eestis on palju Euroopa ulatuses vrtuslikku loodust, mis vajab hoiuks inimese ktt, aga seejuures oskuslikku ja teadlikku tegutsemist. Kui koguda kokku kik vhegi loodusharidust saanud inimesed Eestis, jb meist ikka vheks, et kiki vajalikke kaitsekorraldustegevusi teha.
Teine oluline koostkoht on innovatsioon. Olen puutunud oma hobis loomade ja liikluse teema kokku paljude inseneridega ja nii mnigi neist on tulnud peale probleemi sisu adumist vga huvitavate uuenduslike lahenduste peale. On vaja, et loodushoidjad ja loodusest teadjad suhtleksid rohkem nendega, kel on teistsugune haridus.

Mu meelest on Eesti eluslooduse kohta andmeid ebapiisavalt: niteks vhegi suurem inventuur, nagu Tartu mbruse kaheksa valla kaitstavate taimede oma, toob rohkesti uut teavet. Mida teha, et niteks keskkonnaregistris oleks vhemasti kaitstavate liikide kohta rohkem teavet?

Sul on kahjuks igus, et keskkonnaregistris pole kaugeltki mitte piisav andmestik meie kaitstavate liikide kohta ja uut infot toob iga viksemgi inventuur vi KMH. Aga ka siin on areng juba olnud mrkimisvrne ja tahaks samuti krsitust tagasi hoida ja uskuda, et tegelikult liigume kaitsealuste liikide andmestiku poolest ka ikkagi kiiremas tempos edasi kui nii mnigi teine Euroopa riik.
Teha on loomulikult veel palju. Mu enese jaoks on ks kena eesmrk saavutada Norra olukord, kus igaks saab otse veebi sisestada kaitsealuse liigi leiukoha ja sellest saab tpse kohana automaatselt avalik info. Seejrel lheb kohaliku omavalitsuse ametnik seda kontrollima ja kinnitama. See toimib edukalt Norras, kus rategemine ei ole enam hiskonnas teema. Meil see ilmselt ei toimiks, kuna hakataks sisestatama fiktiivseid esimese kategooria taimi, et peatada kaevandust, vi kaoksid reaalsed taimed loodusest enne ametniku judmist nendeni jne.
See nitabki tegelikult meie hiskonna phivigu: helt poolt on looduskaitse muutunud arendust takistavaks vahendiks ja teisalt on arendaja selgelt huvitatud majandustegevusest ja pab KMH tellijana kaitsealuste liikide leide maha vaikida, enne kui need ldse kuskile juavad.
Andmete saamisel pole muud rohtu, kui tuleb rohkem harida looduse tundjaid. Kabinetiametnikud tuleb viia aeg-ajalt ise otse loodusesse vlitdele ja panna suhtlema looduses liikujatega ja lpuks, IT-lahenduste programmeerijad tuleb viia kokku looduses liikujatega, et saada mlemaid rahuldavad kiired andmesisestuslahendused. Ja mida lhem (mida vhem inimesi vaja lheb) on teekond taim looduses kuni kirje keskkonnaregistris, seda parem.
Aga inimesed ja ametnikud on ka erinevad, see siin on minu arvamus, kes ma saan phimtteliselt ilmselt hakkama kigi vajalike etappidega, alates liigi mramisest, andmevormi titmisest ja kirje sisestamisest kuni vajaduse korral aruande koostamiseni.
Samas on inimlik teha nii vhe kui vimalik: tita vaid ht vaheetappi, et siis ka vtta enda peale piiratud vastutus. Tahaks siin kindlasti kiita Eesti loodusvaatluste andmebaasi tegijaid ja loota, et sellest saab kunagi ametlik keskkonnaregistri sisestusbaas. Sellel on juba praegu kik vajalikud funktsioonid, et igaks saaks veebi kaudu sisestada mitte ainult kaitsealuse, vaid kskik millise liigi vaatlust.

Kas eluslooduse ja eluta looduse (hk, saasteained jm.) seire tulemusi on vimalik omavahel suhestada?

Kindlasti on neid kokkupuutepunkte ja ma usun, et enamgi, kui ette kujutame. Ilmselt oleks nii mnigi eluta looduse seire tegija prast lisapet valmis ka elusloodust seirama. Aga siin on mitu nrka kohta: esiteks on meie seiressteemid ruumiliselt kujunenud tiesti eraldiseisvatena, v.a. kompleksseire ja mned muud rahvusvahelistes seirevrgustikes olevad seired. Seega on seirejaamade valiku alused vga erinevad.
Paljud seire-eesmrgid ei vimaldagi seiret teha samas kohas vi piirkonnas vi samal ajal, rkimata, et neid viks metoodiliselt hendada. Mu teada on katsetatud metsaseireks koolitatud inimeste kasutamist elurikkuse seireks metsas ja mnel juhul on see suhteliselt raske. Kujuta ette suhtumist, kui oled likoolis koolitatud kui metsaressursi majandaja ja nd sunnitakse sind vrtustama surnud puidul elavaid organisme, keda on petatud pidama metsavaru tervisele halvaks.
Lpuks on palju eluta looduse, eriti saaste seiret, kaugel elurikastest kohtadest ja kaitstavatest loodusobjektidest. Aga phimttena on elus- ja eluta looduse seiramise hendamine muidugi vga teretulnud. Samas on mu meelest rohkem probleem selles, kuidas me suudaksime seirata oma kaitstavate objektide vrgustiku kaitse thusust, kui meil riiklikus stabiilses seire-eelarves puudub kaitsekorralduslik seire ldse. Seda tehakse igakordsete KIKi taotluste kaudu.

Kas keskkonnateabe keskus (varasem info- ja tehnoloogiakeskus, ITK) on seire koordineerimise, suunamise ja andmete kogumisega sinu meelest piisavalt hsti hakkama saanud? Mida annaks teha paremini?

See on keeruline ksimus, sest tegelikult pole mu arust ITK ammu olnud seire koordinaator. Formaalselt on vist mnda aega juba nii, et eluta looduse seiret koordineeritakse ministeeriumist ja eluslooduse oma koordineerib keskkonnaamet.
KTK, endise ITK kohustus on andmete koondamine ja keskkonnaregistrisse kandmine ja sellega vist mu arust ollaksegi meie seireosakonnas suhteliselt rakkes. Praeguseni ei suudeta suhelda samas keeles igas seireligus. Vaja oleks, et igaks, nii lepingu slmija ja lhtelesande kirjutaja keskkonnaametis kui ka vastutav seire titja, seirenukogu ning andmehaldaja KTKs saaksid aru teiste tegemistest. Aga see ei ole lihtne. Nii tekivadki krid, kus tellija, kes tegelikult suhtleb vastutavate titjatega, lisab tellimusele andmevormi, aga aruanded tulevad ikka sellisel kujul, et nende registrisse kandmiseks on vaja hulgaliselt ksitd teha.
Minu jaoks on suurim saavutus see, et aruanded on seireveebis avalikult saadaval ja saan sealt niteks jreldusi noppides materjali elurikkuse kokkuvteteks. Samas, nagu ka juba varem mainisin, oleks vaja tunduvalt rohkem indikaatoritephist vi siis vhemalt selgelt eesmrgistatud jreldustephist, mitte sedavrd andmephist seiret. Loomulikult on viimane vga oluline ja selleta ei saa juda ka jreldusteni, aga praegu nib ikka, et kogume vaid andmeid, aga ka lihtsaid jreldusi otsustajatele ei tee neist keegi, sest seirajad ise, kes oskaksid, ei kipu kergesti jreldama, samal ajal kib hel inimesel le ju saada levaade keskselt kogu elurikkuse seire andmetest, et teha jreldusi.
Nii et otsene vastus su ksimusele: ITK (praegu KTK) on mu arust seire koordineerimise ja andmete kogumisega piisavalt hsti hakkama saanud, seiretegevuse suunamiseks info- ja jreldustephisesse suunda oleks aga selgelt vaja luua lisaks praegusele seirenukogule, kus puudub elustikuekspert ja kus eluslooduse seirega eriti ei tegelda, elurikkuse seire nukogu, kuhu kuuluksid peale bioloogide ka vastava hariduse vi huviga rahandus ja majandusinimesed.

Oled tuttav ka teiste maade elurikkuse kaitsega. Mis on meil paremini kui mujal? Kellelt ja mida viksime juurde ppida?

Naabermaade elurikkuse kaitsega ma nii kursis polegi, sest Euroopa keskkonnaagentuuri ts olid minu analsida just Ida- ja Luna-Euroopa riigid. Meil on positiivne rohevrgustiku teemaplaneeringute arvestamine kohalike omavalitsuste ldplaneeringutes. See tahab muidugi kvasti tpsustamist, sest praegu kannavad mitmed vallad le maakonna tpsusega rohekoridorid, mis vib lpuks halvemal juhul jllegi phjustada looduskaitse ja tavakodaniku vastuolu.
Meie keskkonnaregister, mis hendab endas kogu keskkonnaandmestiku, oli Euroopas ks esimesi omataolisi. Samuti ei saa positiivse nitena mainimata jtta poollooduslike koosluste taastamiseks ja hooldamiseks ette nhtud toetuste ssteemi. Kui sellest Euroopa hiskoosolekutel olen rkinud, peetakse seda vga positiivseks riiklikuks otsuseks.
Positiivne on meie suhteliselt suur kaitsealuse maa protsent, aga samas tuleb kohe mainida, et selle ala kaitse korraldamisel on veel pikk tee kia.
Mida viks le vtta lhinaabritelt? Vast suhtlemisoskus maaomanikega ja pikaajalised hoolduslepingud, mis muudavad maaomanikel ka huvi suuremaks. On ju suur vahe, kas pead toetust igal aastal taotlema vi on sul niteks viieaastane jooksev toetusleping.
le viks vtta ka Saksamaa keskkonnamjude hindamise ssteemi, kus keskkonnamjude hindamist ei telli mitte arendaja, vaid riik. Arendaja maksab vaid vastavat maksu, mis vastava fondi kaudu juabki pdeva hindajani. Sellisel juhul pole hindaja enamasti kallutatud tellija huvide poole, nagu meil sageli juhtub.
ks vga ilus ja mu arust selgelt le vtmist vriv looduskaitse phimte prineb kunagisest Rootsis ppimise kogemusest. Meid viidi Luna-Rootsis hte avakaevandusse, kus kaevanduse omanikul oli htlasi kogu poolsaar, kus asus kaevandus, ja ta oli pool poolsaart reserveerinud looduskaitsealaks, mille kaitsekorraldust ka ise finantseeris. See kaitseala oli teisel pool piki poolsaart kulgevat kaljuvd ja sealt ei olnud nha ega kuulda, et teisel pool oli suur avakaevandus. Kaitsealal levisid esinduslikud eurothtsad elupaigad ja ohtralt orhideeliike. Kogu kompleks oli niisiis eraomandis ja mu arust oli seal aru saadud, et kui looduselt mingit vara ammutad, siis vhim, mida saad teha, on sellel samal alal hoida looduskaitse abil loodusliku elurikkuse elujulisust.

Viimasel ajal on keskkonnaametile ette heidetud, et ametnikud kaugenevad ha loodusest ja ttavad vaid andmebaasidega. Kuidas on su endaga, kas oled ikka lihtsamaid loodusvaatlusi teinud?

Eks see kippus ka ks phjus olema, miks ma eurot pooleli jtsin: kiskus vaid andmebaasitks. Olen ikka judumda ekspertiiside ja kaitse-eeskirjadega tegelenud, mis on nudnud ka vlitid ja mlu vrskendamist. Nd olen ka pdnud veidi inventuurides kaasa la.
Tvliselt olen pdnud niteks linnuatlase tdes osaleda ning vlitid olen teinud ka oma loomade ja liikluse konfliktide tttu. Aga ldiselt on see kll mu arust suur puudus, et paljud looduskaitseametnikud jvad vaid arvuti taha ega pse, ja veelgi halvem, kui ei tahagi, loodusesse vlitdele minna. Eks omajagu ole selle phjuseks ka nrk loodusharidus, eriti just krgkoolide vlipraktikate nrgenemine.

Kuidas thistad looduskaitse saja aasta juubelit?

Esimese hooga tahtsin elda, nagu rahvusvahelistel elurikkuse suurkonverentsidel sel aastal kombeks, et ei thista: pole midagi thistada, sest eesmrke pole saavutatud ja karta on, et ka lhiajal ei saavutata.
Tegelikult aga vast ikka thistan ehk sellega, et pan nii palju, kui on jaksu ja aega ja vimalust, kia Eestis looduses, sh. vlitdel ja lisaks siis hoian end kursis maailmas toimuvaga. Osalesin veebruaris Trondheimi konverentsil, kus tehti kokkuvtteid viimase kmnendi arengust ja seati strateegilise plaani tarbeks sihte jrgmiseks kmnendiks. htlasi thistan LK saja aasta juubelit veidi ka omaenese, s.t. LK 40 aasta juubeliga (naerab).

Kuidas veedad oma tvlist aega?

Tvlist aega mul kahjuks eriti pole, sest kui ma pole kontoris, olen kas kodukontori arvuti taga vi vlitl. Siiski pris kuivikuks pole ma muutunud, kin ikka vahel oma naise ja kahe pnniga vanavanemate juures ja niisama kolamas ka. ldiselt on raske t- ja tvlise aja vahele piiri tmmata.



Lauri Klein on sndinud 3. augustil 1970 Rakveres. Lpetas Tartu likooli 1992 bioloogina (zooloog). ppis 1993. aastal Kalmari krgkoolis Rootsis. Magistrikraadi kaitses T geograafia instituudis maastikukoloogia ja keskkonnakaitse erialal 2001, magistrit ksitleb metsloomade ja liikluse konflikte. Alates 1994. aastast ttanud keskkonnateabe keskuses, mis kuni tnavuse aasta kevadeni oli keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus. 19941998 oli eluslooduse seire koordinaator, 20012008 Euroopa keskkonnaagentuuri bioloogilise mitmekesisuse teemakeskuse Euroopa htse kaitsealade andmebaasi projektijuht (tlesanne oli koordineerida leeuroopalist kaitsealade andmebaasi, koondada andmeid 39 riigi kohta ja andmehaldus) ja alates 2009 elurikkuse nunik. Ttanud alates 2001. aastast ka eksperdi ja projektijuhina MTs Studio Viridis, Ramboll Eesti ASis ja Eesti terioloogia seltsis. Eesti ornitoloogiahingu, Eesti looduseuurijate seltsi, Eesti terioloogia seltsi ja prandkoosluste kaitse hingu pikaajaline liige.



Elurikkuse nunikku Lauri Kleini ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet